Manööversõjapidamise käsiraamat. William S. Lind

tuleb edastada mööda käsuliini üles, analüüs ja otsused tehakse kõrgemal tasemel ning tegutsemissuunised tulevad mööda käsuliini tagasi alla, siis on VOOT-tsükkel aeglane. Nagu Iisraeli sõjaajaloolane Martin Van Creveld on märkinud: «Läbi ajaloo Platonist kuni NATOni on juhtimine sõjas üks lõputu jaht kindlustundele. Vaenlase üksuste olukorda ja kavatsust puudutav kindlus, kindlus erinevate faktorite suhtes, mis moodustavad kokku keskkonna – ilmast ja maastikust kuni radioaktiivsuse ja kemoründemürkideni, aga vähem tähtis ei ole ka oma üksuste olukorda ja tegevusi puudutav kindlus… Ajalooliselt on ülematel olnud ebakindlusega toimetulekuks alati valik kahe võimaluse vahel. Üks võimalus on luua robotite armee, mis täidab ühe mehe käske ning millel lubatakse teha ainult kontrollitavaid asju. Teine võimalus on luua organisatsioon ja kavandada operatsioonid viisil, mis võimaldab organisatsioonil tegutseda ilma pideva kontrollita… Teine pakutud meetoditest on üldjoontes osutunud edukamaks kui esimene… hoolimata tehnoloogilisest revolutsioonist juhtimises jääb olukord sarnaseks ka tulevikus ja tõepoolest nii kaua, kui sõda ise eksisteerib.»⁶

      2. Manööversõjapidamine ei tähenda ainult segaduse ja korratuse aktsepteerimist ja selles toimimist, vaid detsentraliseerimise kaudu ka segaduse ja korratuse tekitamist. Luure juhtrolli (vt peatükk II ja III) taktika sakslaste Blitzkrieg’is oli olemuselt korratu. Kõrgem staap ei saanud suunata ega ennustada pealetungi täpset kulgu. Aga sakslaste agressiivne luure tekitas prantslaste hulgas 1940. aastal tohutu segaduse. Kõigist neist juhtumitest kanti ette kui uuest rünnakust. Sakslased tundusid olevat kõikjal ja prantslased, kelle süsteem vajas enne otsuse tegemist kindlust, olid kui halvatud.

      3. Vältida tuleb igasuguseid mustreid ja raamidesse surumist. Vaenlane ei tohi sinu tegevust ette aimata. Kui sinu taktika järgib etteaimatavaid mustreid, võib vaenlane kergelt sinu VOOT-tsüklisse sekkuda. Kui ta saab sinu tegevust ette aimata, ootab ta sind.

      Just seetõttu on keeruline kellelegi öelda, kuidas manööversõda pidada. Ei ole valemit, mida õppida. Kui keegi ütleb: «Unustage teooria ja öelge mulle, mida teha», siis pole see võimalik. Saab rääkida viisidest, kuidas mõelda ning mõnedest kasulikest tegevustest. Aga sa ei saa anda uusi valemeid, mis asendaksid merejalaväe koolides hetkel õpetatavaid.

      Kontroll-lehe või n-ö kokaraamatu asemel vajab manööversõjapidamine ülemaid, kes tunnetavad rohkem, kui nad tegelikult näevad, kes mõistavad nii vastase kui enda tugevusi ja nõrkusi, kes suudavad konkreetsetes olukordades leida vaenlase olulised nõrkused (mis osutub harva lihtsaks). Nad peavad suutma luua mitmeid ohte ning hoidma vaenlase ebakindlana selle suhtes, mis tegelikult toimub. Nad peavad oskama näha võimalusi nende ees olevas olukorras, pidevalt looma uusi ohte ja tegema olukorra arenedes nende vahel kiirelt valikuid. Üks manööversõjapidamise edukamaid praktikuid, kindral Hermann Balck, ütles:

      Ma ei toeta kooliõpikulikku lähenemist, mis ütleb: «Kooskõlas kindralstaabi ideedega pead sa sellises olukorras tegema seda nii ja nii.» Vastupidi, sa pead tegutsema teisi inimesi ning olukorra nüansse arvestades. Näiteks ründad sa kell 7 hommikul ja oled andnud igale diviisile selged ülesanded: üks diviis vallutab ühe objekti, teine haarab teise objekti ja kolmas ei tee muud, kui kaitseb vasakut tiiba. Järgmisel rünnakuvõimalusel võib sul olla peaaegu sarnane olukord, aga kõike tuleb muuta, sest sinu kõige kompetentsem diviisiülem on vahepeal surma saanud.

      Seetõttu peab üks peamisi põhimõtteid olema, et fikseeritud skeeme ei ole olemas. Igasugune skeem, igasugune muster on vale. Ei ole kahte ühesugust olukorda. Seetõttu võib sõjaajaloo õppimine äärmiselt ohtlik olla.

      Siit koorub ka järgmine põhimõte: kunagi ära tee sama asja kaks korda. Isegi kui miski toimib suurepäraselt üks kord, siis teiseks korraks on vaenlane juba kohanenud. Seega pead sa midagi uut välja mõtlema.

      Keegi ei arva, et inimesest, kes matkib Michelangelot, saab suur maalikunstnik. Sarnaselt ei saa ka suureks väejuhiks teisi lihtsalt imiteerides. See peab tulema sinu seest. Sõjaväeline juhtimine on kunst: üks mees oskab seda ja enamik ei õpi seda kunagi ära. Lõppude lõpuks pole maailmas kõik ka Raffaelid.⁷