Suvi, mis avaldas mõju. Robyn Carr

hakkas sinna märkmeid tegema. Pärastlõuna oli päikesepaisteline, kuid mitte soe. Aprillikuine ilm Minnesotas, iseäranis järve ääres oli jäine. Järv oli rahulik ja vaikne. Õrn lainete loksumine vastu kallast mõjus rahustavalt. Ta sulges silmad.

      Ta kuulis oma kujutlustes laste naeru. Kellegi ema hõikas verandalt: „Vaata, et sa täiskasvanute järelevalveta vette ei lähe!“ Ta tundis hot dog’ide, grill-liha, lõkketule ja röstitud vahukommide lõhna. Ta nägi paadisillal seitset kuukala – korralikku saaki –, mis ootasid puhastamist. Keegi vilistas koerale. Kõlas rõõmukilge ja plärtsatus. Naised naersid. Oli kuulda kiirkaatri mürinat ja meeste vilistamist. Väikesed jalad paterdasid üle veranda ja paadisilla. Õhtuti kostis kinniselt verandalt sosistamist ja itsitamist ning maja sisemusest emade naeru. Raadios mängiv muusika segunes naerulaginaga. Kusagil järve ääres peeti hilisõhtust pidu ning sealt kostis inimeste hääli ja hõikeid. Charley mäletas seda kõike nii selgesti, et peaaegu kuulis suve hääli.

      Võib-olla oli Megil õigus. Võib-olla pakub suvi järve ääres tõepoolest tröösti. Charley mõtles lootusrikkalt, et ehk saab õde terveks. Või vähemalt kogeb viimastel elupäevadel rahu.

      Kui Meg läks haiglasse luuüdi siirdamisele, oli ta öelnud: „See ei pruugi õnnestuda, Charley. Aga ma tahan, et sa teaksid üht asja. On oluline, et sa teaksid. Ma ei karda. Mis ka ei juhtuks, ma ei karda.“

      Samal hetkel oligi Charley otsustanud, et kõik, mida Megan soovib, peab ta saama – kui see on vähegi teostatav. Ja mullegi ei teeks halba minevikuga rahu sõlmida, mõtles ta.