„Dante?”
„Vabandust,” ütles Dante, üritades kõigest väest mitte toriseda. „Ma ei teadnud, et sa töötad siin.”
Evie vaatas talle suurisilmi otsa ja puhkes siis mõrult naerma. „Just. Mina töötan siin. Mina õpetan tantsu. On minul vast vedanud.”
Dante teadis, et Evie oli paari kuu eest jalaluu murdunud, kuid talle ei meenunud midagi peavigastuse kohta. „Kõik korras?”
„Ei,” nähvas Evie käsi puusa pannes. „Kas ma näen sedamoodi välja või?”
Dante taganes sammukese. Tal polnud vähimatki tahtmist sekkuda Evie asjadesse. „Tulin sellepärast üles, et ei saa enam niimoodi jätkata. Kogu see põntsumine, pidevalt korduv muusika ei lase mul tööd teha. Mul on vaja täna õhtul Shanghaiga rääkida, aga rahu ja vaikuse asemel müdistavad siin stepptantsijad. Sa pead sellele lõpu tegema.”
Ta tõstis rahupakkuvalt käed ja lasi käiku oma kõige veenvama tooni.
„Lõpu tegema? Lõpu tegema?” Evie hääl tõusis iga sõnaga.
Evie sai aru, et ta toon on kriiskav. Ta oli päris kindel, et ta silmad on suured, nägu õhetab ja et ta mõjub üsnagi hirmutavalt, kuid praegusel hetkel ei läinud see talle karvavõrdki korda. Ta oli täielikus paanikas ja Dante on nüüd sunnitud ta ära kuulama.
„Sina tahad rääkida minuga oma probleemidest?” jätkas ta. „Olgu. Kuula siis. Jõulud on ligemale kuue nädala pärast. Jõuluõhtul loodab Fool’s Gold näha taas kord oma lemmiketendust „Talvekuninga tants”. Sina väidad, et pole sellest iial midagi kuulnud? Tean. Mina ka mitte. Aga siin on see uskumatu tähtsusega asi. Uskumatu tähtsusega!”
Ta pidas pausi, et hinge tõmmata, ja mõtles, kas on üldse võimalik, et ta pea ei lõhke. Ta tundis, kuidas surve paanika tõttu üha kasvab. Tal oli niisugune tunne, nagu ta oleks keset košmaari, kus peab astuma ihualasti terve saalitäie võhivõõraste inimeste ette. Kuigi ega saalitäie tuttavate inimeste ees ihualasti olla parem oleks.
„Ma ei lasku etenduse süžeesse,” jätkas ta tundes, kuidas rinnus üha enam pitsitab. „Ütleme nii, et see kujutab endast tantsu, milles osaleb palju lapsi. Oh, ja sel aastal on tantsud teistmoodi kui eelmisel aastal, sest nad on ju edasi arenenud. Mis poleks vähimalgi määral probleem, kuna preili Monica on neid ju vähemalt viissada viiskümmend aastat õpetanud.”
Ta taipas, et ta hääl oli taas kimedaks muutunud, ning võttis tooni teadlikult vaiksemaks. „Ainus häda on selles, et preili Monica lasi oma härrassõbraga jalga. Ta läheneb seitsmekümnele, nii et ju peaks see, et tal on armuelu, mulle muljet avaldama või vähemalt mu lugupidamise ära teenima, aga ta lasi jalga ilma ette hoiatamata. Ta jättis mulle kirja.”
Evie osutas endiselt peeglile kinnitatud paberitükile.
„Ta on läinud,” kordas Evie. „Sõitis ära. Lendab hommikul Ühendriikidest minema. Mis tähendab, et ma pean õpetama ligemale kuuekümnele tüdrukule etenduse jaoks, millest ma pole elu seeski kuulnud, selgeks tantsud, millest mul pole aimugi. Koreograafiat ei ole, ma ei tea, millist muusikat kasutatakse, ja kuulsin, et dekoratsioonid on vanad ja tuleb ümber teha. Järgmise kuue nädala jooksul.”
Ta pidas pausi, et õhku ahmida. „Kõik on minu kaelas. Kas tahad teada, kui kaua ma olen tantsu õpetanud? Kaks kuud. Just täpselt. Ma õpetan elus esimest korda tantsu. Kuuskümmend tüdrukut ootab, et ma täidaks nende elu suurima unistuse. Unistuse olla ilus ja graatsiline, sest kas tead, mõnel neist on see ainus asi, millest unistada.”
Ta sai aru, et kõik see, millest ta räägib, sarnaneb ohtlikult tema enda looga. Selle kohta, kuidas nooremast peast oli tants ainus asi, mis tal endal oli. Tal ei pruugi küll olla õpetajakogemust, aga ta teadis, mida tähendab soov olla eriline, ja ta oli valmis oma õpilasi selles aitama.
Ta lähenes Dantele ja toksis talle sõrmega rinda. Täpsemalt öeldes tundis ta küll sõrme all mehe siidise lipsu jahedust. Küllap maksis see rohkem, kui tema kuu aja jooksul toidule kulutas. Ta ei teadnud Dante Jeffersonist suurt rohkem, kui et mees on ta venna äripartner ja seega ropult rikas. Hea küll, Dante nägi ka suhteliselt hea välja, aga sellest pole praegu vähimatki kasu, nii et ta ei kavatsenud sellele tähelepanu pöörata.
„Kui sa arvad kasvõi hetkekski, et ma katkestan proovide tegemise,” jätkas ta, „siis looda vaid. Mul on siin tõsine kriis. Kui tahad rääkida Shanghaiga, siis tee seda kuskil mujal. Ma hoian õlekõrrest kinni ja kui see murdub, siis oleme kõik läinud.”
Dante vahtis talle pikalt otsa ning noogutas siis. „Saan aru.”
Seda öeldes keeras ta kannal ringi ja lahkus stuudiost.
Evie vahtis talle järele. Muidugi. Dante läheb ära ja naaseb oma peene elu juurde. Tema aga ei pääse kuskile. Tema peab välja mõtlema, mida edasi teha. Kuigi märatsemine ja karjumine võib hetkel tunduda hea, ei aita see probleemi lahendada. Samuti mitte ebaõigluse üle kirumine, millegi peksmine või šokolaadi söömine. Ta võis küll oma elus asjad tuksi keerata, kuid ei kavatsenud õpilasi alt vedada.
„Sa pead end kokku võtma,” veenis ta end. „Sa oled tugev. Sa saad hakkama.”
Ja saab ka, mõtles ta põrandale vajudes ja pead põlvedele langetades. Ta mõtleb välja, mida etendusega teha, ja õpetab õpilastele tantsud selgeks ning võimaldab neile ühe imelise õhtu.
Ja alustab sellega kohe hommikul. Nüüd aga kavatses ta paar minutit end põhjalikult haletseda. Ta oli selle kuhjaga välja teeninud.
Järgmisel hommikul alustas Evie päeva, süda kindlameelsusest tulvil. Ta oli ka hullemaid olukordi üle elanud ja ju tuleb neid ette ka edaspidi. Lavastada etendus, mida ta pole elu seeski näinud, oli küll hirmutav, aga mis siis? Tal õnnestus end esimest hommikust kohvi juues lohutada, kuid siis lagunes kõik koost ning ta tundis, kuidas taas võtab maad paanika. Esimene samm on see, et tuleb lõpetada katse kõike üksi teha. Ta vajab abi. Aga kust abi saada?
Ta oli siin linnas uus, mis tähendas, et tal puudus tugivõrgustik. Noh, see pole just päris õige. Vennad olid viimasel ajal ta vastu erakordset huvi ilmutanud. Rafe maksis isegi ta vastupunnimisele vaatamata ta maja üüri. Kuid selles olukorras pole neist kasu. Emaga rääkimine ei tulnud kõne allagi ja uurida võõrastelt, mida etendus endast kujutab, tundus samuti kahtlane. Mis tähendas, et tuleb pöörduda vendade naiste poole.
Tal oli üks vennanaine ja kaks tulevast vennanaist. Neist kolmest tundus kõige lihtsam rääkida Charliega. Charlie oli otsese ütlemise, aga hea südamega. Nii et teinud venitused, mille abil ikka veel paranevas jalas tuntavat kangust leevendada, pani ta end riidesse ja suundus linnasüdamesse.
Fool’s Gold oli Sierra Nevada California poolsel jalamil paiknev väike linnake. Elamurajoonides olid murud niidetud ja majad korras, kesklinnas oli pool tosinat valgusfoori, mille tulemusena andis see peaaegu vaat et suurlinna mõõdu välja. Majauste kõrval olid kõrvitsad ja akendel paberist kalkunid. Tänaval lendlesid oranžid, punased ja kollased lehed. Sel kõrgusel polnud veel lund sadanud, kuid temperatuur langes öösel nulli lähedale ja kõrgemal mägedes asuvad suusakuurordid olid juba eelmisel nädalavahetusel tööd alustanud.
Linnake mõjus piltpostkaardilikult rõõmsana, mõtles Evie käsi taskusse toppides ja soovides, et ta oleks kuskil mujal – näiteks Los Angeleses. Soojas ja parasjagu nii suures, et keegi ei tea, kes ta on, sest just nii talle meeldis. Ta tahtis elada oma elu nii, et ei peaks teiste inimestega tegemist tegema. Seda polnud ju palju tahetud?
Rumal küsimus, mõtles ta endamisi. Nüüd on ta siin ja tema õlul on pühadetraditsiooni ülal hoidmine. Ta saab sellega hakkama, sest ta teab väga hästi, mida tähendab pettumus, ning tal polnud vähimatki plaani oma õpilastele pettumust valmistada.
Ta keeras ümber