Hilda ei kannata enam välja. Ta kohendab end, paneb oma parema kleidi — paksu, sinise, villase — selga ja astub õuele. Esiteks teeb ta, nagu kõnniks ta sääl ajaviiteks, et jalgu puhastada kastes. Siis vaatab ta tallikambri poole ja teeb nagu märkaks ta alles nüüd sääl äkki Karlat.
„Võeh,“ imestab ta. „Mis sa’s veel ei maga — või oled juba mõisast tagasi?“
„Mis sa’s sest tahad?“ uriseb Karla. „Mis sa luurad öösi, nagu nahkhiir, kui teised inimesed magavad? Kas väga oled trilli täis või?“
„Olen või ei ole — see on minu asi!“ lõikab Hilda kihvtiselt. „Või arvad, et ma sind vahin ja luuran?“
„Kedaʼs õige muud?!“
„Vaat mul asi! Kus mul kullatükk Järvamaalt, sa Issanda ime! Nagu ma varem sääraseid poleks näinud…“
„Ega ole kah.“
Hilda kõõrutab naerda ja kähvab siis:
„Ei tahagi ma sääraseid, mul oli ja on paremaidki. Sääraseid kadakasaksu pole mulle vajagi.“
„Noh, ja siis kobi magama,“ irvitab poiss. „Mis sa siis veel ootad mu läve ees?“
„Ega ma sind oota — küll leidub teisigi. Aga sina ise vahid kui näljane rebane puu all, kuna ülal istub paabulind… Teame juba sihukesi.“ Hilda naerab. „Sülg tilgub suust, aga käpad on lühikesed.“
„Katsu, et saad koti pääle!“
„Küll ma juba saan. Aga sina sured küll siia läve pääle, enne kui Alli-preili sinu pääle köhatabki…“
Poiss vaikib ja kisub suitsu. Hilda tunneb, et peaks ära minema, aga ei saa. Ta on ikkagi vana Tobi-Jaani lihtne tütar ja säärane suur kunstlik sõnalahing käib üle ta jõu. Ta läheb üsna tallikambri läve juurde ja ütleb Karlale peaaegu paludes:
„Kuule, Karla, mis sa nüüd jändad! Jäta see mõte. Alli-preili ometi sind ei taha — kus sa sellega! Ära ole hull.“
„Ja mina ei taha jälle sind!“ vastab Harjumaa poiss jonnakalt.
„Miks sa siis mind ei taha?“ küsib looduslaps Hilda ja tunneb, kuis ta süda valutab ja kuidas ta ise küll seda Karlat siiski väga tahab.
„Sa oled väga omakootud,“ ütleb Karla läbi hammaste. „Kas sa ka mõni naisterahvas oled?!“
„Ime küll, mis siis mul puudub?“ imetseb Hilda.
Karla viskab paberossiotsa südametäiega minema ja lausub:
„Sul puudub paljugi.“
Ta pistab oma sõrme Hilda saunastkäimisest veel märgadesse juustesse ja iriseb: „Kas need ka mõned juuksed on — pikad nagu hobuse saba…“
„Millised nad siis peavad olema?“
„Moodsa naisterahva juuksed peavad olema lühikesed, krässus, ja kael paljas. Ja kleit peab olema lühike, nii et põlved välguvad, ja jalas ilusad sukad — vildekoss.“
„Ah sa sunnik!“ pahandab Hilda. „Selle kõige oled sa Alli-preili päält ära vahtinud ja nõuad nüüd ka minult. Kuid jäta parem oma preilijaht — ega sest midagi ometi välja tule…“
„Ole vait, vana Tobi-Jaan,“ sisistab poiss vihaselt. „Ma olen ilmas paremaidki ja peenemaidki preilisid saanud kui sinu Alli-preili…“
Hilda turtsab.
„Nooh, kurrat!“ vihastub Karla. „Mis sa, mats, naerad. Ega ma eluaeg sinuga koos sõnnikut pole sõidutanud. Ja ära looda, et meil enam midagi ühist on. Mis sa ka oled? — Pikk seelik seljas kui vanamooril — villane, karvane, kõva kui puukoorik. Ma olen preilisid kallistanud, kes käivad siidis ja sametis, nii et kui käega puutud, siis jookseb värin läbi keha. Sina… Ega ma sind võta, ära looda. Ma tahan peenikesi naisterahvaid, kurrat, ega ma halvem ole kui teised. Ega töö meest riku ega mehe meelt. Küll hakkavad varsti ka linnahärrad sõnnikut vedama. Jaah. Sina aga õpi enne veel nina nuuskama, siis tule alles armastama…“
Hilda süda kihvatab valus ja vihas.
„Ja sina õpi enne tööd tegema, sa hulgus!“ nuuksub ta ja jookseb minema. „Siis tule alles õpetama korralikke inimesi, vander niisugune!“
Nuttes võtab ta aidas oma seeliku seljast ja heidab voodi. Ta on hävitatud. Aga ta tunneb, et ta on siiski Karla ori. Ta tunneb, et kui Karla nüüd tuleks ja heidaks tema juurde, ta ei suudaks teda ära ajada. Ta tunneb, et ta kõik teeks, et Karlale meeldida. Lühikesed juuksed, lühike seelik — olgu, saagu Karla selle. Hiljem või varem ta saavutab need ilusad asjad. Kui mitte muidu, siis läheb linna, kus valmis tegema igasugust tööd, et saada preiliks.
See mõte lohutab nutvat tüdrukut. Varem oli ta tuleviku-unistuseks väike puhas tuba, kari lapsi ja vestiväel istuv mees laua ääres, kes töölt tulnud ja kellele tema — Hilda — annab süüa. Nüüd aga näeb Hilda unes, kuidas ta linnauulitsail jalutab — seljas siid ja samet, pääs lühikesed krässus lokid ja jalas sukad vildekoss. Nii uinub ta.
2
Alli-preili paneb raamatu padjale, tõuseb voodist ja istub peegli ette. Ta on pooleldi riides, — õieti pole tal midagi muud ümber kui lühike särk, millele visatud midagi pika bluusi taolist. Sellises riietuses on hää voodis lameskella ja kujutella, et see on diivan, kui diivanit ei ole. Ning diivanit ei ole tõesti kogu talus. Vaene Kõo talu pole säärast asja kunagi suutnud muretseda. Ah, vaesus. Alli teab, mis see tähendab. Kogu oma lühikese elu kuni seniseni on ta vaesusega võidelnud. Ja ometi on hing täis kõige peenemaid igatsusi, süda ihaldab kõige luksuslisemaid asju ja mõistus — mõistus on pika õppimise jooksul küllalt välja kasvanud vaesest ümbrusest, et kõike osata tahta, mis ilmas ilusat ning suurt.
Alli vaatleb end peeglis, loetud raamat on teda kihutanud jälle sellele. Ah, kõik ilm on täis huvitavat, külgetõmbavat ja hurmavat — kuidas nad oskavad sellest kirjutada, kuidas nad oskavad maalida pilte! Armastus! Vaat, see on tõesti armastus, mis on sääl — kuski. See salapärane, paljulubav, paljutõotav, meeliköitev armastus, mida sa ei tunne, kuid mida aimad. See armastus, mis hingest ja kehast läbi jookseb kui magus valu, kui ahastus, kui janu. Kui seda armastust kord tõesti näha, tunda, tõeliselt maitsta võiks — nii, kuidas nad sellest kirjutavad, kuidas nad temast maalivad, kuidas nad temast kõnelevad.
Vaene on ju kõik Alli ümber. Kodu on vaesus, linnas, pansionis samuti. Ja see väikelinn, kus Alli õppinud, on ka üks üldine vaene pesa, kus pole midagi sellest, millest Alli nii palju lugenud, kuulnud, unistanud.
Linnas on ju Alli mõndki armastanud, on teda nii mõnedki armastanud, kuid mis see ka oli? — nagu kõik muugi vaesus, üks õige armastuse hale vari, üks äripäevane, igapäevane armastus, nagu on igapäevane kasin lihtne toit, vilets riietus ja hale korter.
Vilets viietuhandeelanikuline väikelinn ei paku ju midagi kõigest sest suurest, kummalisest, paljulubavast, mis kohiseb mujal, kaugel, ja millest kui nired imbuvad väikelinna, aga ainult kui õhunired, mis toovad kaasa otsegu uimastavaid aroome, nii nagu piksepilvest hoovab kaugete merede ja maade lõhna. Ning nagu piksepilvede liginemisel loomad väljadel sirutavad omad sõõrmed ahnelt kauguse lõhnadele vastu, nii sirutab ka Alli oma blondi pääkest tolle kauge hurmava eluaroomi poole, mis kuski horitsontide taga vajub läbi tundmatu elu kui ihalduste ning igatsuste pilv.
Vilets väikelinn, kus ainult üks armetu kino, paar mustunud seltsimaja ja rida poode, millistes paksud unised naised müüvad kleidiriiet ning heeringaid ühe ja sama leti taga, ei ole ometi