Selliste valude vastu ei aidanud midagi. Mitte midagi. Selge, et rahvas selle tõttu ära uppus. Tema aga sai seista paljajalu, ülakeha voodiservale toetumas, higistades ja oiates, samal ajal suuri varbaid ning põlvi ja puusi üles-alla venitades, vastavalt sellele, kuidas kramp alla või üles või hoopis tahapooole liikus. Ja just sellistel hetkedel võis see puhtalt ja tugevalt ja õndsalt läbi tema voolata: Jah.
Naine oli surnud.
Anna oli surnud. See aitas valude vastu. Arusaamine tuli alati ootamatult valguse sähvatusena, keset kõike muud ning kestis mõned sekundid, piisavalt kaua, et ta tundis soovi mõni lonks Solo limonaadi võtta.
Ta taarus külmkapini ning võttis sealt ühe pudeli Solot, ust kinni ei pannud, nii et kapi sisemus jäi helendama. Hooldekodu maksis elektri eest, seega ta ei muretsenud selle pärast mitte üks teps, aga kui ta jäi liiga kauaks seisma ning limonaadi limpsima, hakkas kapp läbilõikavalt piuksuma, siis pani ta kiiruga pudeli tagasi, enne kui keegi koridorist tuppa söösta jõudis, et vaadata, mis on juhtunud. Öövalve Marthe, näiteks. Too oli vastik. Aga külmik oli ülim luksus.
Oleks Anna seda vaid teadnud. Sel ajal kui naine lamas täiesti surnuna Byneseti kiriku kõrval, maase kaevatuna, muutumas rikkalikuks huumuseks, võis Tormod elusa ja õnnelikuna võtta limonaadi omaenda külmkapist. Mitte vett, mitte kuupäeva ületanud piima, mida saadi seetõttu odavamalt, vaid ehtsat poe limonaadi.
Talle turgatas pähe, et tal hakkas limonaad varsti otsa lõppema, tal oli vaid paar pudelit alles. Kui Margido oleks veel elus. Margido tuli alati limonaadiga, ilma et oleks pidanud paluma. Ja ta ei tahtnud ju Torunni liiga palju tüüdata, tüdrukul oli niigi piisavalt asju, mida meeles pidada.
Aga tema võis siin istuda ja olla omas mullis, ilma et peaks millegi või kellegi eest vastutama, nautida kõike seda, mida ta võis teha ning mis oleks Annat hullumiseni ärritanud. Ta võis lugeda ja lugeda, iga päev, ilma et keegi oleks teda kamandanud, vihatud puukuuri ajanud puuhalge tooma, millega ei Anna ega Tor kunagi rahul polnud.
Kord olid halud liiga paksud. Siis jälle liig peened. Või oli siis neid liiga vähe või liiga palju puukoort küljes. Vahel väitsid nad, et ta oli raisanud parafiini laastudele, mida nad kasutasid köögis väikese Jøtuli kamina hakatuseks.
Nüüd puhusid teised tuuled.
Kui ta soovis ja viitsis, võis ta minna oma toast välja ja süüa ühe korraliku kõhutäie pika laua ääres, mis oli kaetud sellise toiduga, mida Anna ainult sügavkülmikutesse toppis, et seda säilitada. Toit, mis suri koos temaga. Margido oli sügavkülmikute sisu tühjendanud, kui talu oma tegevuse lõpetas ja Tormod lõpuks siia kolida sai. Ta oli just selle kohta Margidolt aru pärinud, mis sai toidust, mida Anna kogus ja siis oli too vastanud, et ta oli üht-teist omale väiksesse sügavkülma sahtlisse pannud, mis tal kodus külmiku ülemises osas oli, aga ülejäänu oli ära visanud ja sügavkülma kirstud seisid nüüd tühjadena.
Tormod ei hakanud küsima, kas Margidol oli nüüd kergem või oli ta õnnelikum. Nad ei rääkinud kunagi sellistest asjadest, aga ta oli mõelnud sellele toidule, sellele tööle, kõigele, mis oli prügisse rännanud. See rõõmustas teda meeletult.
Sügavkülma kirstud olid omal ajal saabunud suure hurraaga Neshovi, alguses üks, siis teine ja Anna oli hakanud kirstude jaoks küpsetama, kirstude jaoks kotlette tegema, ostis allahinnatud toitu kirstude jaoks, vaaritas kirstude jaoks moosi, kogus endale rikkusi nagu kulda kirstupõhja, ilma et nad oleks sellest eriti midagi oma köögilaual näinud.
Igapäevaselt sõid nad kasinalt ja vähe, tihtipeale midagi hallitanut. Aga sügavkülma kirstud olid Anna uhkuseks, kõrgemalt hinnatud kui mõni inimene. Ja nüüd oli Torunn need puhtaks pesnud, ka temalt oli Tormod aru pärinud nende kohta pärast seda, kui tüdruk tagasi tuli ühel hilistalvel ning Neshovi kolis. Nüüd olid need tema omad, oli tüdruk lausunud, aga tal polnud neid eriti vaja, sest ta polnud mingi toidu-tüüp.
Tormod nägi neid oma vaimusilmas, neid suuri, valgeid sügavkülmakirste, mis sarnanesid surnukirstudega, seistes kõrvuti külmal, ebatasasel betoonpõrandal Neshovis, üks neist kuiv ja stepslist välja tõmmatud. Mõelda vaid, kui vaid Anna oleks seda näinud. Ja kui ta vaid teaks, et tema nimi on antud koerale. Aga tema kurgiviilud olid üle prahi, lihtsalt suurepärased.
Puhtast kaastundest napsas ta endale ühe paksu kurgitüki ning sai kätte ka ühe näkileiva, kuigi ta kumbagi ei tahtnud, aga need olid talle kõige lähemal, kuid võikarp oli liiga kaugel ja ta ei tahtnud kelleltki paluda seda endale ulatada, ta pigem ootab, kuni Petra ise selle peale tuleb, kuna tema toimetas täna nende juures hommikusöögilaua ümber.
Ehk polnud tükeldatud juurviljad vanurite hulgas populaarsed sõjamälestuste tõttu, mõtles ta edasi, ning võttis ühe suure lonksu kohvi, et kuiva näkileiba pehmemaks teha, ta surus seda üles, vastu proteeside suulage ning juust ja kurk purustasid näkileiva.
Kes küll oli tulnud sellise leiva peale, mida saab purustada, kui seda oleks parem süüa pehmena, selle peale pidi küll keegi rootslane tulema, sest nemad juba oskasid asju keeruliseks ajada, norralastele oli omane krõbe lameleib, kuid mitte näkileib. Lameleib oli üks mõnus suutäis õhukesi ning painduvaid laaste, ka see puuviljade eelistamine juurviljadele tuli loomulikult sõjaajast, puuviljadest oli aastaid puudust tuntud ning siis rabati neid, kui selleks lõpuks võimalus avanes.
Ise oli ta oma elu elanud nii seda kui teist nautimata, ei soolast ega magusat, pigem tuli kähku kõht täis saada sellest, mida Anna lauale pani, et seejärel saaks eest ära minna elutoa tugitooli turvalisusse.
Nüüd tahtis ta muna süüa. Igatsetud pühapäevane sündmus Neshovis, kuid siin oli hommikusöögiks alati muna, keedetud muna või härjasilm või omlett, luksus, mida ta ei suutnud kunagi võtta iseenesestmõistetavana. Ta oli ühtmoodi õnnelik absoluutselt iga päev, kui ta selle õndsa muna peale mõtles, ilma et oleks seda kellelegi maininud, välja arvatud Margidole, kes oli poolelt sõnalt saanud aru, mida ta sellega mõtles.
„Me saame muna iga päev.“
„Sa oled selle ära teeninud. See veel puuduks, et ei saa,“ oli Margido vastanud ning pilgu mujale pööranud.
Aga Tormod ei reetnud seda siin mitte kellelegi, et see teda rõõmustas, et tema jaoks oli siin iga hommikusöök eriline, pühapäevane, võis ju olla nii, et igal pool Norras söödi muna hommikusöögiks iga päev ja ehk isegi terves maailmas võis see niimoodi olla, et muna oli igapäevane ning kättesaadav, kust tema pidi seda teadma. Ja kui ta oleks oma rõõmu väljendanud, oleksid nad ehk kohe saanud aru, kui kehvadest oludest ta tegelikult pärit oli, ning hakkaksid teda haletsema.
Petra teadis, nagu alati, mida Tormod tahtis, ilma et oleks oma haletsusega teda üle külvanud. Üsna igapäevaselt tõstis ta kaks munapoolikut tema taldrikule, upitades end üle tema parema õla. Naine lõhnas puhtuse järele, vaatamata sellele, kui palju ta nende ümber askeldas; täna olid tööl Petra, Hannelore ja kaks uut.Munapoolikud kiikusid kergelt libedal portselantaldrikul, kaks valget läikivat laevukest, matt päike südames, nii kenad, mõtles ta, see kollane ei sarnane küll mitte millegi muuga.
„Suur aitäh.“
Ta pidi kohe muigama, mõelda vaid, kui tihti langes ta oma mõtetesse, ehk õigemini, lasi endal oma mõtetesse langeda, sinna, kus tal kõige parem oli olla. Mõtted olid imelised ja eripalgelised, üks mõte võis sujuvalt minna üle teiseks mõtteks, liikuda Torunnilt Torile ja Margidole ning siis sügavkülmikutele ja sellele, kui rõõmus ta oli, et ta just siin oli, ning selle üle, et keegi ei mangunud ta kallal, nad olid vist alla andnud,