Sest võib-olla, kõigest võib-olla, juhatab härra Steengarden nad teisteni.
Princetonis koostati nimekirjad kõigist üliõpilastest, kes olid viimase nädala jooksul raamatukogus käinud. Nende ID-kaardid registreerisid kõik nende käigud kõigisse linnaku raamatukogudesse. Võltsitud kaardid tulid kiirelt välja, sest kolledžis kasutati vale-ID-sid alkoholi ostmiseks enne lubatud vanust, mitte raamatukogudesse lipsamiseks. Tehti kindlaks nende kasutamise täpsed kellaajad ja võrreldi neid raamatukogu turvakaamera salvestistega. Keskpäevaks olid FBI-l olemas teravad pildid nii Dennyst, Jerryst kui Markist, ehkki neil hetkel suuremat väärtust ei olnud. Kõik olid hästi maskeeritud.
Haruldaste raamatute ja erikogude sektoris pani Ed Folk esimest korda pikkade aastakümnete jooksul sisse kõrgeima käigu. Ümbritsetuna FBI agentidest, tuhlas ta identifitseerimisregistrites ja oma viimase aja külastajate turvafotodes. Kõigil paluti ennast tuvastada ja kui tuli Portlandi osariigiülikooli abiõppejõu Neville Manchini kord, siis kinnitas ta FBI-le, et pole kunagi Princetoni linnaku lähedalgi olnud. FBI-l oli nüüd olemas Marki selge foto, ehkki nad ei teadnud tema õiget nime.
Vähem kui kaksteist tundi pärast edukat murdvargust vihtus nelikümmend FBI töötajat innukalt tööd teha, uurides videosalvestisi ja analüüsides tulemusi.
11
Oli hiline pärastlõuna, kui neli jahimeest kaardilauda kogunesid ja õlled avasid. Denny muudkui jahvatas asjust, mida nad olid juba kümme korda arutanud. Rööv oli sooritatud, edukalt sooritatud, aga iga kuritegu jätab endast maha asitõendeid. Alati tehakse vigu ja kui sa suudad pooled neist mõttes üles leida, siis oled geenius. Võltsitud üliõpilaskaardid avastatakse varsti ja uuritakse põhjalikult läbi. Võmmidel on peagi teada, et nad nuuskisid raamatukogus juba mitu päeva enne sissemurdmist. Kes teab, kui palju neid kuradima salvestisi on? Leitakse riidekiude nende rõivastest, tossujälgi ja muud sellist. Nad olid kindlad, et ei jätnud ühtki sõrmejälge, kuid mingi võimalus eksisteeris alati. Kõik neli olid kogenud vargad ja teadsid seda.
Väikest plaastrit Jerry vasaku randme kohal ei olnud keegi märganud ja ta oli ka ise otsustanud selle unustada. Jerry oli endale sisendanud, et sellel pole mingit tähtsust ega tagajärge.
Mark võttis välja neli Apple iPhone 5-ga identset riistapuud firma logoga, kuid need ei olnud telefonid. Vaid jälitusseadmed, mida nimetati Sat-Trak’ideks – aparaadid, mis olid igas maakera punktis otseühenduses satelliitsüsteemiga. Ei mingit mobiilsidevõrku ja politseinikel ei mingit võimalust nende asukohta määrata ega neid pealt kuulata. Mark selgitas veel kord üle, et nad neljakesi – lisaks Ahmed – peavad lähimate nädalate jooksul pidevasse ühendusse jääma. Ahmed oli need riistad saanud ühelt oma paljudest allikatest. Mingit sisse-välja lülitamise nuppu ei olnud, selle asemel oli Sat-Trak’idel kolmekohaline aktiveerimiskood. Kui aparaat oli sisse lülitatud, toksisid kõik sellesse oma viiekohalise salasõna. Kaks korda päevas, täpselt kell 8 hommikul ja kell 8 õhtul võtavad nad viiekesi ühendust, saates üksteisele lihtsa sõnumi: „Korras.” Hilinemine on andestamatu ja sellel võivad olla katastroofilised tagajärjed. Hilinemine tähendab, et Sat-Trak ja iseäranis tema omanik on kuidagi vahele jäänud. Veerandtunnine hilinemine aktiveerib varuplaani, mille kohaselt peavad Denny ja Trey käsikirjad kaenlasse haarama ning teise turvamajja kolima. Kui sõnum jääb tulemata kas Dennylt või Treylt, tuleb kogu operatsioon, või mis sellest veel teha jäänud, katkestada. Jerry, Mark ja Ahmed peavad siis viivitamatult maalt lahkuma.
Halbadest uudistest tuli ette kanda lihtsa sõnumiga „Punane”. „Punane” tähendas, et ilma mingeid küsimusi esitamata ja hetkegi kaotamata tuleb teadmiseks võtta, et (1) midagi on valesti läinud, (2) kui võimalik, tuleb käsikirjad kolmandasse salapaika viia ja (3) kõigil nii kiiresti kui võimalik maalt lahkuda.
Kui keegi kinni nabitakse, siis eeldavad kaaslased temalt vaikimist. Kõik viis olid pähe õppinud üksteise perekonnaliikmete nimed ja aadressid, tagamaks vastastikku täieliku lojaalsuse üritusele ning üksteisele. Kättemaks oli garanteeritud. Keegi ei räägi mitte midagi. Mitte kunagi.
Nii kurjakuulutavad kui need abinõud ka polnud, oli meeleolu endiselt hea, isegi ülev. Nad olid sooritanud hiilgava kuriteo ja teostanud perfektse põgenemise.
Saripõgeneja Trey rääkis mõnuga oma lugusid. Ta oli sellel alal edukas, sest tal oli alati plaan, mida teha põgenemise järel, sellal kui enamik teisi mõtles vaid sellele, kuidas välja saada. Kuriteoga sama lugu. Veedad päevi ja nädalaid kavandades ning kalkuleerides, aga kui asi tehtud, siis sa ei tea, mida edasi teha. Nüüdki oli neil plaani vaja.
Kuid nad ei suutnud selles kokku leppida. Denny ja Mark pooldasid kiirvarianti, mis tähendas, et Princetoniga võetakse nädala jooksul ühendust ja nõutakse lunaraha. Nad saaksid käsikirjadest lahti, nad ei peaks muretsema nende kaitsmise ja transportimise pärast ning saaksid kätte oma raha.
Jerry ja Trey kui kogenumad mehed pooldasid aga kannatlikumat lähenemist. Las möll vaibub; las reaalsus astub mängu ja las uudis levib mustal turul; laskem ajal mööduda, olemaks kindlad, et neid ei kahtlustata. Princeton ei olnud ainus võimalik ostja. Jaa, ilmub ka teisi.
Arutelu oli pikk ja sageli terav, kuid seda elustasid ka naljad ja naer ning õllest ei olnud puudust. Lõpuks lepiti kokku ajutises tegevuskavas. Jerry ja Mark sõidavad järgmisel hommikul koju: Jerry Rochesteri ja Mark Rochesteri kaudu Baltimore’i. Nad hoiavad terve järgmise nädala madalat profiili ja jälgivad uudiseid, ning loomulikult kontakteeruvad kaks korda päevas ülejäänud meeskonnaga. Denny ja Trey hoolitsevad käsikirjade eest ja viivad need nädala-paari pärast teise varjupaika, milleks oli üks odav korter Allentowni (Pennsylvania) räpases linnajaos. Kümne päeva pärast saavad nad Jerry ja Markiga selles korteris uuesti kokku ja löövad lõpliku plaani lukku. Vahepeal võtab Mark ühendust võimaliku vahendajaga, keda ta tunneb juba aastaid ja kes tegutseb varastatud kunstiteoste ning muude harulduste hämaras maailmas. Selle maailma udust salakeelt kasutades annab Mark märku, et teab midagi Fitzgeraldi käsikirjadest. Ent kuni nende järgmise kohtumiseni ei ütle ta midagi enamat.
12
Carole – naine, kes elas Jerry korteris – lahkus üksinda kell 16.30. Ta läks paari kvartali kaugusele toidupoodi ja teda jälgiti. Kiirelt otsustati seekord korterisse veel sisenemata jätta. Liiga palju naabreid ümberringi. Üksainus sõna üheltainsalt naabrilt ja kogu nende jälitustöö on rikutud. Carole’il ei olnud aimugi, kui tähelepanelikult teda jälgitakse. Sellal kui ta sisseoste tegi, panid agendid ta auto põrkeraudadesse kaks jälitusseadet. Teised kaks – tervisejooksja riietes naised – vaatasid, mida ta ostab (ei midagi põnevat). Kui Carole emale sõnumi saatis, loeti see läbi ja salvestati. Kui ta sõbrannale helistas, kuulasid agendid iga tema sõna. Kui ta baarist läbi astus, küsis teksastes agent, kas võib talle joogi välja teha. Kui ta pisut pärast kella üheksat õhtul koju jõudis, oli iga tema samm nähtud, filmitud, talletatud.
13
Samal ajal lebas tema noormees õuepoolsel verandal, mõne sammu kaugusel kaunist järvekesest, jõi võrkkiiges õlut ja luges „Suurt Gatsbyt”. Mark ja Trey olid paadiga järvel ja püüdsid vaikuses latikaid, Denny aga toimetas grilli juures steikidega. Päikeseloojangul hakkas puhuma külm tuul ja neli