Rehepapp (juubeliväljaanne). Andrus Kivirähk

mis tal alati ühes oli – ehk on midagi ripakil, siis saab kohe sisse susata! „Meie näe oleme õige vaesed, sööme pajukoort ja joome lörtsivett, mitte midagi muud kodus pole!”

      Vaimud ei kostnud midagi.

      „Oleme kuulnud, et Räägu rahval olla suur hulk hõbedat maha maetud,” läks nüüd Ärni otse asja juurde. „Ei tea, kuhu?”

      „Me tahaks sinna jalutama minna, ilmad on ju nii ilusad, miks mitte veidi metsades ringi uidata ja lillepärgi teha!” lisas Imbi enda arust kavalalt juurde.

      „Mis lilli sa, kurjavaimu vanaeit, novembris korjad!” käratas nüüd vana Rääk. „Sa, siga, ihud minu ja mu suguvõsa hõbeda peale hammast! Kas sa arvad, et ma päris meelemõistuseta olen! Ma peaksin sulle ütlema, kuhu mu kallis hõbe maetud on! Kas sa kasid, või ma käänan sul kaela sõlme!”

      Vanapaar tegi üheskoos kniksu ja põgenes hirmsa jooksuga võssa.

      Hinged läksid sauna. Laud oli kombekohaselt kaetud ja esivanemad noogutasid rahulolevalt – siin majas peeti neid kenasti meeles ja austati nagu kord ja kohus.

      „Pane pealuu aknale,” ütles üks vaim. „Siis ei tule keegi tülitama ja uudishimust ukse taha nühkima.”

      Pealuu pandigi paika ning see hakkas pimedas novembriöös rohekalt helendama. Vaimud muutusid valgeteks kanadeks ning läksid lavale leili võtma.