Vaikuse vangis. Diane Chamberlain

      „Nii et sa siis kohtusid selle naisega?“ küsis mees.

      „Jah. Ma ei tea ikka veel, miks isa seda tahtis. Naisel on Alzheimer ja ta ei mäleta isa üldse.“

      „Ah et Alzheimer?“ Stuart tõi kuuldavale naeruturtsatuse.

      „Ma ei mõista, mis selles naljakat on?“

      „Sul on õigus. See ei ole naljakas.“ Stuart tõsines, kuid tundus, et ta pidi pingutama. „Kas sa kavatsed teda veel vaatama minna?“ päris ta.

      „Ei usu.“ Paljas mõte sellele ajas Laurale värinad peale. Tema eelmine käik Sarah Tolley juurde seostus ta peas Ray surmaga.

      „Väga hea,“ tähendas Stuart. „Kas tema eest hoolitsetakse seal hästi?“

      „Ma arvan küll.“

      „Sellisel juhul unusta ta. Sa tegid kindlaks, et temaga on kõik hästi. Sa oled teinud kõik, mis vaja. Sa ei leidnud mingit paljutähendavat seost tema ja oma isa vahel. Jäta see sinnapaika.“

      Stuartil on õigus. Isa raha on endiselt Sarah’ jaoks fondis olemas ja notar tegeleb arvetega. Laural ei ole seal muud midagi teha. Talle meenusid hooldaja Carolyni sõnad, kuidas Sarah’le meeldiks jälle jalutamas käia ja et oleks keegi, kellega rääkida, kuid ta tõukas selle mõtte kiiresti peast välja.

      Stuart tõusis sama jaluletõusmisoigega, mille Ray toolilt tõustes alati kuuldavale oli toonud. „Ma lähen tagasi majja,“ sõnas ta end sirutades. „See oli pikk päev.“

      Laura tõusis ka ise ja saatis ta ukseni, kus Stuart tõmbas ta vennalikku embusse.

      „Ray ohverdas sinu heaks nii palju, kas tead,“ ütles Stuart.

      Laura noogutas, ta pea puhkas mehe õlal.

      Stuart suudles teda põsele, siis astus uksest välja. Laura istus uuesti diivanile.

      Ray ohverdas sinu heaks nii palju.

      Valus oli mõelda kõigest, mida Ray oli tema heaks teinud. Ta oli toetanud tema karjääri nii rahaliselt kui emotsionaalselt. Ta oli teda armastanud kogu tema edus, hoolimata enda nurjumistest.

      Ja mees oli võtnud vastutuse isegi tema lapse eest, keda Laural polnud kunagi mõttes olnud saada.