Lülitasin oma ühekordse mobiiltelefoni välja ja viskasin selle Luikede Järve juures olevasse prügikasti, seejärel ostsin nurgapealsest esmatarbekaupade kauplusest teise samasuguse. Jalutasin mööda peatänavat, leidsin veel ühe söögikoha ning tellisin hamburgeri ja friikartulid. Tegin ettekandjale selgeks, et ma ei soovi lobiseda. Vältisin pilgukontakti kõigi inimestega, kes minu poole tulid.
Ilma nimeta olemine on ohtlik. Üks eksisamm ja keegi avastab, et sa ei ole mitte keegi, ning lõpuks avastatakse, kes sa tegelikult oled.
Veetsin öö motellitoas ja vaatasin televiisorist, kuidas inimesed teesklevad kedagi teist. Taipasin, et mul on vaja uut iseloomu, uut käitumist, uusi näoilmeid, meeldimisi ja mittemeeldimisi. Võtsin voodi kõrvalt märkmiku ja odava pastapliiatsi ning hakkasin üles märkima iseloomujooni, mida võiksin proovida.
Tanya vihkas brokolit ja avokaadot. Ta nimetas kõiki värdjateks, isegi siis, kui ta oli sõbralikult meelestatud. Mõnikord kasutas ta seda sõna lihtsalt ununenud nime asemel. Tanya pahkluul oli tätoveering. See oli midagi tobedat, mille ta oli lasknud keskkooli ajal teha. Ta painutas alati oma selga või hõõrus õlga, püüdes kiropraktiku seansside vahel end ise aidata. Aeg-ajalt pani ta Franki tabletid pihta – mehel oli põlv haige. Õnnetuseks ei tahtnud Frank uimasteid jagada ja ta oli peastarvutamises väga hea.
Vaatasin Tanyat kirjeldavat paberilehte ja mõtlesin, kui kuradi igav see naine on. Milline vedamine, et lõpuks võin ta maha jätta. Leidsin oma käekoti põhjast tikutoosi. Tanya käekoti põhjast. Rebisin lehe plokist välja ja süütasin selle nurgast põlema, viskasin tuha ja viimase põleva nutsu tualetipotist alla ning lasin Tanyal minna.
Siis panin kirja mõned mõtted selle kohta, milline võiks olla Amelia Keen. Tal oleks hea rüht. Ta näeks välja nagu inimene, kellele meeldib raamatuid lugeda. Ta loeks raamatuid. Amelia oleks hea ujuja, kuid ka Tanya oli hea ujuja. Võib-olla peaks Amelia hakkama jooksmas käima. Sellest võiks ehk teinekord kasu tulla. Võib-olla leiaks ta kergesti inimestega ühise keele. Ei, see ei ole hea mõte. Üht asja teadsin ma Amelia Keeni kohta täpselt: ta on vallaline naine ja peab selliseks ka jääma.
Darla helistas mulle hommikul. Pakk oli kohale jõudnud. Tõmbasin pidžaama peale kampsuni ja kiirustasin fuajeesse, püüdes adrenaliini talitseda.
Darla ulatas mulle suure pruuni ümbriku. Pigistasin välja suure ja sooja naeratuse, tänasin ning tegin kiiresti minekut.
Ümbriku avamisel kiirustades lõikasin paberiservaga nimetissõrme. Minu uuele sünnitunnistusele langes väike verepiisk. Amelia Keen, sündinud 3. novembril 1986 kell 3.32 hommikul Washingtoni osariigis Tacomas Providence’i haiglas; vanemad George Arthur Keen ja Marianne Louise Keen. Skorpion. Võimukas, ligitõmbav, armukade, omamishimuline, pealetükkiv. Minu ema oli horoskoopide lugemisest väga haaratud. Mina neid ei uskunud, peamiselt selle pärast, et ma olen Kalade tähtkujust ja see tundus mulle alati nagu ilma mürgita millimallikas. Aga kui nüüd tagasi vaadata, siis võib-olla just selline ma olingi.
Nüüd oli mul võimalus kõike seda muuta. Muuta kõike, mis mulle enda juures ei meeldinud, alustades juustest. Ma muutsin ennast blondiks tükk aega tagasi, kui panin tähele, et mehed vaatavad sind hoopis teise pilguga, kui oma juuksed ära pleegitad. Huvitav, kuidas nad brünetti mind vaataksid? Võib-olla ei vaataks nad mind üldse. Vahelduseks oleks päris tore olla nähtamatu.
Läksin koos kääridega vannituppa ja hindasin tööpõldu. Odav määrdunudblond juuksevärv, juuksed välja kasvanud, helepruunid silmad, mida ümbritsesid tumedad rõngad. Lõikasin alt sirge joonega kümmekond sentimeetrit maha. Ma olin juba aastaid ise oma juukseid lõiganud. Mitte seepärast, et ma oleksin kitsi olnud või et mul see kuidagi eriti hästi välja oleks tulnud, vaid et juuksuritoolis istumine ja juuksuri ristküsitluse all olemine võttis mul südame alt õõnsaks.
Lõikasin endale tuka ette, kuigi teadsin, et juuksed hakkavad mu laupa kõditama ning mind närvi ajama, aga ma olin juba praegu vähem Tanya ja rohkem Amelia nägu. Segasin punakaspruuni ja pruuni värvi fiksaatoriga ning hakkasin plastpudeliga peanahale triipe vedama. Kui mu juuksed olid üleni värvised ja kemikaalide lõhn ninasõõrmeid ärritas, vaatasin kella pealt aega, tõmbasin kindad käest ning panin televiisori mängima.
Näidati filmi, mille tegevuskoht oli kolledž. Selline vana ülikoolilinnak, igal pool sammastega kivihooned ja trepid. Õpilased lebasid laisalt murul saja-aastaste tammepuude varjus. Mulle hakkas meeldima ühe tüdruku välimus. Ta kogus mingisugusele petitsioonile allkirju. Ma ei saanud päris hästi aru, mille kohta see on. Tüdrukul olid jalas sinised kulunud teksaspüksid, mis nägid välja sama pehmed kui kulunud T-särk, seljas valge maika ja roheline militaarstiilis jakk, kaelas rippusid nimežetoonid ja võti. Ta nägi välja nagu inimene, keda ei huvita kellegi teise arvamus. Ja oli näha, et ta tunneb end mugavalt. Baaris kandsin ma alati kleiti või seelikut ja ebapraktilisi kingi, mis tegid jalgadele haiget. Amelia Keen ei kavatse kanda midagi, mis haiget teeb.
Pesin kleepuva värvi juustest välja ja kuivatasin juuksed ära, jättes motelli karedale rätikule tumedad plekid. Kammisin oma uue soengu läbi ning lõikasin tuka otstest sirgemaks ja mõned sõnakuulmatud salgud ära. Tõmbasin jalga kulunud teksaspüksid ja selga tumesinise dressipluusi, toppisin ülejäänud riided kohvrisse ning lahkusin Luikede Järvest uue naisena. Pruunide juuste ja pruunide silmadega naisena, kes on 168 sentimeetrit pikk, 57 kilo raske ja hilistes kahekümnendates. Sarnanesin nii paljude teiste naistega, et vaevalt oleks keegi mind ära tundnud.
Sõitsin fotoateljeesse ja lasin teha passipildid.
„Ärge naeratage,” ütles fotograaf. Minu mälu järgi oli see esimene kord, kui oleksin tahtnud naeratada.
Sel ajal kui ma ootasin, millal pildid valmis on, sõitsin kontoritarvete poodi ja ostsin lamineerimiskilet. Siis läksin poodi ning ostsin raseerija, nokkmütsi, punase huulepulga, musta silmalaineri ja ripsmetuši. Põsepuna mitte. Amelia Keenil ei ole roosa jume. Läksin fotoateljeesse tagasi, et fotod kätte saada. Istusin oma vana Buicki tagaistmele ja hakkasin passi kallal tööle. Tillukese liimitilgaga kinnitasin passipildi tühja passi oma kohale. Järgmisena asetasin selle oma kõvale kohvrile. Võtsin läbipaistva lamineerimiskile ja katsin lehe sellega. Mu käed värisesid veidi ning pidin ootama, kuni närvid rahunevad; mul oli ainult üks võimalus seda õigesti teha. Panin kile paika ühe kiire ja konkreetse liigutusega. Raseerija tagaküljega lükkasin õhumullid siledaks. Siis lõikasin kileservad maha, kuni pass tuli kohvri küljest lahti.
Vaatasin oma kätetöö üle ja jäin sellega rahule. Tollist sellega võib-olla läbi ei saaks, aga mul ei olnud plaanis kuhugi lennata.
Järgmisena leidsin kaltsuka. Ostsin veel teksaseid ja kaks lihtsat särkpluusi – ruudulise ja tartaanmustriga. Otsisin üles militaarpoe ja ostsin sellise rohelise jaki nagu tütarlapsel filmist. Veel valisin välja nr 38,5 tanksaapad. Ostsin odavat aluspesu. Amelia Keen ostab endale midagi ilusamat siis, kui leiab tööd. Viskasin Tanya Dubois’ kohvri tankla taha prügikasti. Hetkeks lubasin endal meenutada eelmist korda, kui oma elu minema viskasin. Siis oli see haiget teinud, nüüd teisel korral ei tundnud ma eriti midagi.
Istusin Buicki tagasi ja vaatasin end tahavaatepeeglist. Värvisin huuled erepunaseks. See oli minu ainus edevus.
Sõitsin Western Unioni kontori juurde ja parkisin teisele poole tänavat. Võib-olla saan ma rahalattu sisse astuda, välgutada oma uhiuut dokumenti ja puhtalt pääseda. Aga ma olin just kasutanud väljapressimistaktikat ja minu nii-öelda ohvril võis olla peale lihtsa raha ülekandmise muid plaane. Ma ei ole politseinik, eradetektiiv, endine sõjaväelane ega palgamõrvar. Ma olen peaaegu tavaline kodanik, kellel ei ole mingeid erilisi jälitusoskusi. Ma ei tea, kuidas jälitajate eest hoiduda. Mul oli kasutada vaid tavaloogika ja tugev ellujäämisinstinkt ning tunne, et see tehing ei pruugi minna nii libedalt, nagu mulle oleks meeldinud.
Uurisin Western Unioni kontori esist ümbrust. Niipalju kui ma aru sain, tundus klaasuste taga olevat kolm inimest – kaks meest ja üks naine. Olin parkinud oma Buicki Range Roveri ja Audi vahele. Mustas Range Roveris suitsetas keskealine mees sigaretti. Panin tähele, et Audil