„Mis siis teie plaan on, Rosa Rothwell?“ küsis Hunter.
„Ma otsin Inglismaale pääsemise võimalust.“
„Tagasi perekonna juurde, kes teid siia saatis?“
Rosa krimpsutas nägu. Tal polnud kahtlustki, et ema saadaks ta tagasi Itaaliasse kohe sel hetkel, kui Rosa tema ukselävele ilmub.
„Mul on üks hea sõber, kes võtab mu ulualla, mul on lihtsalt vaja tema juurde jõuda.“
Rosa teadis, et Hunter jälgib teda tähelepanelikult. Mees tegi seda jultunult, justkui isegi ei mõtleks, et see tekitab Rosas ebamugavust või ta ei hoolinud sellest. Teda uurivad silmad panid tähele iga ta liigutust, näoilmet, nii et Rosa tundis end paljastatuna, nagu teaks mees kõiki ta saladusi.
„Aeg voodisse minna,“ sõnas Hunter järsult, tõusis püsti ja kummutas klaasist viimase veinipära.
Rosa oli just ütlemas, et jääb terrassile pisut kauemaks, kui Hunteri tugevad käsivarred haarasid ta istmelt õhku ja kandsid üle läve villasse.
„Mida te teete?“ küsis Rosa nördinult.
„Viin teid voodisse.“
„Pange mind maha.“
Hunter eiras teda, liikus luksuslikult kujundatud elutoas osavalt ümber mööbli, enne kui lõi jalaga lahti ühte magamistuppa viiva ukse. Ta sammus kiiresti tuppa ja pani Rosa üsnagi kutsuvale baldahhiinvoodile.
„Võib-olla ei taha ma magama minna,“ sõnas Rosa.
Hunter kehitas õlgu. „Nüüd olete siin.“
Rosa surus lõuapärad kokku, et mitte tuua kuuldavale ebaviisakaid väljendeid, mis püüdsid huulilt lipsata.
„Ainult seepärast...“ alustas Rosa, seejärel jäi üllatunult ainiti vaatama, kui Hunter toast lahkus ja enda järel ukse sulges. Raske oli vaielda mehega, kes pool aega keeldus kuulmast.
Rosa ajas end raskustega peaaegu jalgele, mõeldes, et hüppab ühel jalal tagasi välja terrassile lihtsalt näitamaks, et teda ei saa käsutada ja saata voodisse nagu last, kuid tema keha vajus juba pehmesse madratsisse ja värskelt pestud linadele. Homme astub ta vastu lord Hunterile, homme tänab ta meest abi eest, kuid nõuab kindlalt, et saaks nüüdsest alates oma teed minna. Täna õhtul kavatseb ta nautida lord Hunteri külalistoa mugavusi ja üsna meelitavat voodit.
Kolmas peatükk
Thomas viskles ja keerles, heitis kerge lina voodist nördimusmõminaga maha. Koidik oli peaaegu käes, ometi polnud ta maganud rohkem kui paar tundi ja nüüd tundis ta end uimase ja ebakindlana.
Sirutanud käe väikese lauani voodi kõrval, võttis ta sealt mitmeid kordi läbi loetud kirja, mis oli tema häiritud unega öö tõeline põhjus. Iga kord, kui ta nüüdseks tuttavaid sõnu luges, põrkas tema südametunnistus vastamisi tema isekamate vajadustega ja tulemuseks oli see, et ta polnud kindel, missugust tegutsemissuunda valida. Ja kui oli midagi, mis Thomasele ei meeldinud, siis oli see ebakindlus. Ohates ajas ta end voodis istukile ja hakkas uuesti kirja lugema, mõeldes, kas ta lihtsalt karistab ennast või loodab jumalikule mõttevälgatusele, uuele vaatenurgale, teades, et sõnad ja palved jäävad ikka samaks, mis kõigil teistel kordadel, kui ta kirja lugenud oli.
Armas poeg!
Ma loodan, et Sa oled terve ja leiad oma reisidel kõike, mida Sa hingerahuks vajad. Sellest on kolm aastat ja kaheksa kuud, kui mu silmad Sind viimati nägid; see on tuhat kolmsada nelikümmend viis päeva Sinu lahkumisest. Sa pead teadma, et ma ei süüdista Sind, et lahkusid – ma ise ärgitasin Sind seda tegema –, kuid ma igatsen Su järele iga päev ja iga minut, mil Sa oled eemal.
Ma pean vastu nii hästi, kui võibki oodata. Mu sõbrad küsivad, millal ma leinamise lõpetan... millal hakkan eluga edasi minema. Nad ei mõista, mida tähendab kaotada abikaasa ja poeg. Ma ei usu, et üldse keegi mõistab, välja arvatud Sina.
Sinu lahkumisest saadik olen püüdnud olla kannatlik, lubada Sul leinata ja leppida ebakindla tulevikuga Sinu omal viisil. Sa tead, et ma pole kunagi avaldanud Sulle survet tagasi tulla, pole kunagi Sulle vastutust ega mõisa vajadust peremehe järele peale sundinud. Ma lootsin tõsimeeli, et Sa leiad reisidel rahu, naudid uusi kogemusi ja naased mu juurde uuesti tärganud kirega elu vastu, kuid kolm aastat ja kaheksa kuud on ootamiseks pikk aeg ja nüüd tahan ma, et mu poeg koju tuleks.
Thomas, ma oled üksildane. Mind ümbritsevad sõbrad, kaugemad sugulased, teenijad, keda olen tundnud pool oma elu, kuid Sinuta tundub kõik tühi. Seega olen otsustanud olla isekas. Ma tean, et Sa kaotasid isa ja venna, ning tean, et Sul on vaja leppida võimaliku julma ja karmi tulevikuga, kuid ma palun praegu Sul mõelda mulle.
Tule koju minu juurde. Täida maja veel kord naeruga. Luba endal mõelda tulevikule, loota. Abikaasa ja laps oleksid ehk liiga palju paluda, ma tean seda, kuid kaalu, palun, koju naasmist ja oma sünnijärgse õiguse täitmist.
Ma elan lootusega, et saaksin Sind peagi ühel päeval emmata.
Sind armastav ema
Thomas tahtis selle kirja mõttest kustutada, unustada solvumine ja üksindus, mis kindlasti kannustasid ta ema niiviisi kirjutama pärast seda, kui oli lubanud tal ühegi vastuväiteta oma reisilusti peaaegu neli aastat rahuldada. Ema oli see, kes oli julgustanud esiti Thomast lahkuma, oli ärgitanud teda reisima ja kogema osakest maailmast, et tal poleks elus midagi kahetseda. Thomasele sai peagi selgeks, et tal tuleb naasta Inglismaale, naasta mälestuste juurde ja pooltühja perekonnamajja. Ta pole piisavalt kalgi südamega, et keelduda täitmast ema otsest palvet.
Suplus oli see, mida ta vajas, virgutavat ja värskendavat algust uuele päevale. Võib-olla suudaks ta siis leida endas indu asuda kavandama pikka reisi tagasi koju. Thomas hüppas voodist välja, haaras käterätiku ja sidus selle lõdvalt ümber vöökoha. Ta sammus paljajalu läbi villa, heitmata kindlameelselt pilku külalistoa suletud uksele, ja väljus terrassile. Ehkki päikesekiired hakkasid alles üle silmapiiri tungima, tundis Thomas juba õhus palavust. Tuleb järjekordne kõrvetav päev, niisugune, mis pani ta mõnikord igatsema Inglismaa jahedaid tuuli ja pilvist taevast.
Ta jõudis kõigest kolmekümne sekundiga järve äärde, veel kaks sekundit kulus sirutuseks ja valmistumiseks ehmatavalt jääkülmaks veeks ning siis viskas ta käterätiku maha ja sukeldus järve. Pimedus haaras Thomase jalamaid endasse, kui ta sügavamale liugles, nii et suutis vaevu näha oma kätt mõne sentimeetri kaugusel näost. Vee puudutus uhtus minema rahutu öö riismed ja andis talle jõudu uueks päevaks. Nelikümmend sekundit vee all ja Thomasel hakkasid kopsud kirvendama, kuid ta liugles ikka veel sügavamale. Viiskümmend sekundit ja ta tundis lihastes õhupuudusest tingitut värinat. Kuuskümmend sekundit ja silme ette hakkasid ilmuma väikesed hallid täpid. Veel üks tõmme ja siis veel üks, lõplik katse, et mõistus valitseb keha üle. Alles siis, kui pea hakkas ringi käima, andis Thomas järele ja tõusis võimsalt jalgadega pekseldes pinnale, tõugates end veest välja ja ahmides suurte sõõmudega õhku.
Mõnda aega hõljus ta selili, lastes kehal taastuda ja hingamisel rahuneda. Kui päike hakkas üle mägede tõusma ja veepinnalt peegelduma, asus Thomas ujuma. Ta tegi seda pikkade rahulike tõmmetega, lükates end läbi vee mõõduka kiirusega ja keskendudes horisondile.
See oli Thomase lemmikaeg päevast, sest end veest läbi tõugates sai ta plaani pidada ja mõtiskleda, ilma et miski oleks tähelepanu kõrvale juhtinud. Siin olid vaid tema, varahommikune õhk ja vaikiv järv.
Ta ujus umbes viisteist minutit, enne kui keeras tagasi; villa järvekaldal oli nüüd nukumaja suurune. Ümbrus oli ikka veel rahulik, kuid järve ääres leidus juba elumärke. Taluniku vanker veeres tolmusel teel, paisates õhku mullaosakesi. Noor poiss ajas veepiirini taga innukat koera ja kaugemal, Thomasest vasakul, hakkas unine küla ilmutama tegutsemise märke.
Kui Thomas järve kaldani jõudis, tegi ta peatuse, pöördudes vaatama üle tumesinise vee, enne kui vinnas end vanast puuredelist üles kaldale.