Handid olid üsna heleda nahaga, lausa nii heledaga, et paljusid pereliikmeid oleks võinud pidada valgenahalisteks või põlisameeriklasteks, samas kui Jordanid olid tumeda šokolaadivärvi nahaga. Pereliikmed meenutasid aastaid hiljem, et tervest Handide põlvkonna nõbudest ja järglastest oli vaid üks tumedanahaline. Penderi maakonna valgenahalised Handid olid tuntud orjapidajate perekond ning nende mustanahalised järglased rääkisid ammust aega sellest, kuidas üks valgenahaline Handi mees tunnistas kord mahavaikitud tõde – üks tumedanahalistest Handidest oli ta vend. See võib selgitada seda, miks millalgi teismeeas võttis poiss endale oma isa nime ning temast sai ametlikes dokumentides Dawson Jordan.
Dawson Jordanist kasvas noor mees, kel oli esmapilgul vähe ühist oma tulevase silmapaistva lapselapselapsega. Dawson oli lühike – mõnede kirjelduste põhjal vaid 150 sentimeetrit – ja jässakas. Pealekauba oli ta lombakas, kes pidi üht vigast jalga terve oma pika elu järel lohistama.
Kuid sarnaselt oma lapselapselapsega oli Dawson Jordan äärmiselt tugev, samuti osutus ta samavõrd söakaks, ebatavaliselt vintskeks noormeheks, kes tegi selliseid vägitegusid, et temast räägiti kohalikus kogukonnas legende veel aastakümneid. Tähtsamgi veel, et vaatamata tema sellistele vastastele, keda järgnevatel põlvkondadel on raske ettegi kujutada, suutis Dawson Jordan jääda sirgeselgseks, võitmatuks.
Sellise erakordse elu puhul jääb üsna lihtsalt märkamata see üks tegur, mis kujundas Michael Jordani iseloomu enam kui ükski teine: suurema osa oma noorpõlvest kasvas ta koos nelja põlvkonna Jordani meestega. Arvestades ühiskondlikke tegureid, mis olid pikka aega lühendanud mustanahaliste ameeriklaste elusid, oli see märkimisväärne saavutus.
Ta vaarisa, keda kutsuti sageli Dassoniks, oli mõjusa tegelasena pidevalt Michael Jordani algusaastate tagaplaanil. Kogu perekond elas peaaegu kümme aastat ühiselt Põhja-Carolina Teachey põllumajanduslikus kogukonnas. Isegi automobiilide ja neljarealiste kiirteede ajastul kasutas Dawson Jordan jonnakalt transpordivahendina muula, kelle ta uhkelt oma vankri ette rakendas. Isegi vana mehena polsterdas ta oma muula jalad ning nägi vaeva vankritelgede põhjaliku määrimisega, et saaks hilisõhtustel puskarivedamistel hääletult ringi liikuda. Isegi päevasel ajal meeldis ta lapselapselastel vanamehe väiksele vankrile karata ja temaga linna sõita ning Michael ja tema vanemad vennad lõbustasid end vahel sellega, et õrritasid vana mehe sigu, kuni too viimaks 1977. aastal siit ilmast lahkus, vaid mõned päevad pärast Michaeli neljateistkümnendat sünnipäeva.
Jordani poistel polnud sel ajal veel aimugi, et muul ja sead – koos kõigi muude vanavanaisaga seotud mälestustega – on heale järjele jõudmise märgid. Nagu Michael aastaid hiljem selgitas, polnud Dawson Jordan selline mees, kes oleks jutustanud minevikust või seda, mida need loomad tähendasid. Sellegipoolest tõmbub Dawson Jordani nime ka aastaid hiljem kas või möödaminnes mainimise peale tema kuulsa lapselapselapse silm niiskeks.
„Ta oli kange,” ütles Jordan vana mehe kohta. „Kange mees. Jah.”
JÕGI
Dawson Jordani maailmast saab pisutki aimu siis, kui seista mõnel hommikul Northeast Cape Feari jõe ääres Holly Shelteris. Tänapäeval on see piirkond peamiselt jahi- ja looduskaitseala, kuid valgus on siin endiselt samasugune nagu toona: enamikul päevadest halastamatult pimestav, veiklemas jõel, seda hajutamas vaid üksikud hommikuudulaigud. Varjumiseks tuleb minna rohkem sisemaale, rabametsade ja ojade vahele, kus on võimalik üksindust nautida kunagiste majesteetlike puutumata pikaokkaliste mändide varjus.
Siin veetis Dawson Jordan oma noorusaastad, töötades metsas tõrvaaukudes, langetades viimaseid võimsaid puid, sidudes palke hiiglaslikeks parvedeks ja parvetades neid mööda Northeast Cape Feari jõge allavoolu Wilmingtoni laevatehastesse.
See töö ei sobinud argpükstele.
Dawson Jordan jõudis meheikka natuke pärast kahekümnenda sajandi vahetust, just sel ajal, mil see vana ajastu eluviis hakkas kaduma koos viimaste suurte pikaokkaliste mändide ja veokite ajastu saabumisega. See vana jõgi, võimsad metsad ja laaned mõjutasid tema noorusaegu. Ta teadis, kuidas metsloomi küttida ning kuidas ulukeid õigesti nülgida ja küpsetada. Aastaid hiljem, juba vana mehena, palgati teda selles piirkonnas jahiseltside liikmetele maitsvaid ulukiroogasid küpsetama.
Tema tööelu algas üheksa-aastaselt, mil ta veenis ametnikke, et ta on üheteistaastane – piisavalt vana, et põllule minna. Ta oskas juba lugeda ja kirjutada, kuna oli käinud kohalikus ühe klassiruumiga n-ö mustanahaliste üldhariduslikus koolis, mille neljakuine õppeaasta tuli sageli katkestada, et lapsed saaksid töötada põldudel või kohalikes saekaatrites. „Mu vanemad rääkisid vahel, kui raske selles saeveskis oli sindleid valmistada,” meenutas Maurice Eugene Jordan, kauge sugulane, kes elas ja töötas põllumehena Penderi maakonnas. Õpilased pidid oma väikse koolimaja jaoks ise küttepuid tegema ning ahju kütma, mis oli tavaline isegi paremal järjel valgenahaliste laste koolides.
Nendel kahekümnenda sajandi esimestel aastakümnetel polnud elektrit, vähestel elamutel oli veevarustus ja kanalisatsioon, nappis ka kattega teid. Pole kuigi üllatav, et peaaegu puudus keskklass, mis tähendas seda, et pea iga mees, olgu ta must või valge, pidi igapäevaselt pere toitmiseks põllul rügama saunikute, loonusrentnike ja töölistena käputäie maaomanike valdustes.
Põhja-Carolina põllumajandusnõukogu 1922. aastal läbi viidud tuhande põllumajandusperekonna süvauuring näitas, et osariigi loonusrentnikud teenisid pikkadele tööpäevadele vaatamata vähem kui kolmkümmend senti päevas, vahel isegi vaevalt kümme senti. Raportist ilmnes lisaks, et enamikul rentnikest puudus igasugune võimalus omal maal toitu kasvatada ning nad pidid sageli laenu võtma lihtsalt söögi ja arvete tasumise jaoks. Ligikaudu nelikümmend viis tuhat oma maata põllumajandusperekonda elasid ülerahvastatud ühe- ja kahetoalistes hüttides, kus puudus kanalisatsioon ning seinte ja lagede aukude ja pragude täitmiseks polnud muud kui ajalehepaber. Vaid kolmandikul loonusrentnikest oli käimla.
Ebasanitaarsed tingimused seletasid raporti järgi suuresti ka seda, miks oli maata taluperede seas kõrge haigestumiste ja vastsündinute surmade arv. Lisaks leiti, et mustanahaliste surmade arv oli enam kui kaks korda suurem valgenahaliste omast.
Charlotte Hand ja ta poeg Dawson said nendest troostitutes tingimustes kuidagi hakkama tänu Handi pereliikmetele, kes töötasid metsanduses ja palgiparvedel ning tõenäoliselt õpetasid ka Dawsoni palgiparve tüürima. Pere- ja kogukonnapärimuse järgi oli ta selles juba noorena väga osav. Nende hiiglaslike parvede ehitamine ja tüürimine polnud lihtne sellel ohtlikul jõel, kus tuli arvestada madude, tormi-iilide ja sagedaste loodetega. Oli vaja suurt keharammu, et juhtida kokku ühendatud kolm palgiparve mööda jõe arvukatest käänakutest. Kuid vaatamata selle ohtlikkusele meeldis ilmselt Dawsonile ta töö jõel, tolle aja peamisel kaubateel.
Noor Dawson töötas koos oma nõbu Galloway Jordaniga, kes oli samuti vigane. Maurice Eugene Jordan, sugulane, kes elas ja töötas põllumehena Penderi maakonnas, meenutas oma isalt Delmar Jordanilt kuuldud jutustusi Dawson Jordani kohta. „Kõik rääkisid, et ta oli hirmus osav nende palkide parvetamisel,” meenutas Maurice Eugene Jordan. „Galloway Jordanil oli vigane jalg nagu Dawsonilgi. Nad olid väga lähedased.”
Northeast Cape Fear oli loodete meelevallas jõgi, mis tegi Maurice’i sõnul töö veel keerulisemaks. „Nad pidid pidevalt tõusude ja mõõnadega arvestama. Veetase tõusis ja langes, taas tõusis ja langes ühes taktis kuuga. Kui tõus oli piisavalt kõrge, said nad liikvele minna. Aga kui tõus oli madal, tuli neil oma parved mõne kaldapuu külge siduda ja oodata kõrgemat tõusu.” Oodata võis tunde. „Neil olid nõud ja toit kaasas, nii et kui oli mõõn, siis sidusid nad oma parved kinni, ronisid mõnele künkale ning küpsetasid söögipoolist.”
See töö oli külm ja ohtlik. Selles ametis töötas juba koloniaalaegadest kirju seltskond: vabastatud orjad, parvetajad ja muidu tahumatud tüübid, kes