„Seda, mis järgmisena juhtus, ei unusta ma kunagi,” räägib Heidel. „Ajakirjanikud lahkusid ja Klopp ütles, et on aeg trenni minna. Me ronisime bussidesse ja sõitsime Friedrich-Moebuse staadionile. Sinna jõudes nägin midagi, mis tekitas minus tunde, et elu on meeskonda tagasi tulnud. Kõikjal väljakul olid püsti tokid, mille vahel meeskond ühelt äärelt teisele liikudes kaitseformatsiooni harjutas. Sel hetkel ma mõistsin, et olime taas Wolfgang Franki ajas tagasi.”
Meeskonnaliikmed olid Kloppi bossistaatusest sama üllatunud kui ajakirjanikud. „Korraga pöördus Kloppo koosolekuruumis meie poole kui treener,” meenutab endine FSV poolkaitsja Sandro Shwarz. „Samas oli ta tegelikult ikka üks meie seast, me ei pidanud tema poole kuidagi formaalselt pöörduma või temaga distantsi hoidma. Temas oli mingit loomulikku autoriteeti, aga olime endiselt lähedased. Ta võttis lihtsalt selle töö üle. Meeskond ei pannud seda pahaks, sest meie olukord tabeli põhjas oli nii raske. Keegi ei uskunud enam meisse. Need kutid, kes olid meeskonnas juba pikalt olnud, tahtsid taas 4-4-2 asetuses mängida, selle asetusega olime varem tugevad olnud. Oma nakatava positiivsusega suutis ta meis taas vanad käitumismallid üles äratada.”
Kõige esimene meeskonna koosolek jättis Heidelile sügava mulje. „Mäletan tänase päevani, milline see ruum välja nägi. Klopp polnud kunagi varem meeskonna poole pöördunud. Mitte kunagi. Mina ise olin toona pisut kõhnem, paremas vormis ja kui keegi oleks mulle tollel hetkel jalgpallisaapad pihku pistnud, oleks ma pärast tema sõnavõttu ise Duisburgi vastu platsile tormanud. Olin enne teda näinud kümmet või ühtteist treenerit, aga keegi neist polnud temaga võrreldav. Ta tekitas tahtmise otsekohe platsile minna ja mängida. Kui ma ruumist lahkusin, kohtasin mitut kõhklejat, kes ütlesid: „Aga ta on ju ainult mängija …” Mina aga ütlesin nii Strutzile kui ka ülejäänud kolleegidele juhatuses kohe, et me võidame, sada protsenti võidame. Kui meeskonnas valitses sarnane kindlus nagu minus, siis tuli meil võita, me pidime võitma. Ma ei mäleta enam Kloppi täpseid sõnu, see oli segu taktikast ja motivatsioonikõnest, rohkem nagu loeng. Me oleks otsekohe võinud mängima minna. Ta rääkis ja rääkis, kuni mängijates tekkis usk, et nad ongi nii head.”
„Eks see tundus natuke nagu kamikaze-tööots,” tunnistas Klopp ise kümme aastat hiljem portaalile spox.com. „Ma esitasin endale ainult ühe küsimuse: mida teha, et kaotused lõppeksid? Võidu peale ei mõelnud ma üldse. Esimeses trennis harjutasime lihtsalt platsil taktikalist liikumist. Panin tokid väljakule püsti ja üritasin meelde tuletada, millised vahemaad olid Wolfgang Franki ajal liinide vahel olnud. Enamikul mängijatel olid õiged käigud endiselt kuskil kaugmälus tallel, tollest saadik, kui olime neid Franki käe all nii kaua harjutanud, kuni olime näost sinised. Me tahtsime mängida nii, et me ei sõltuks vastasest.” Mis aga tema ergutuskõne motiveerivasse osasse puutus, siis ka sellest kõlas läbi üks Franki teese: edu tagab see, kui veel „viimased viis protsenti endast välja pigistada”, nagu Klopp ütles.
Kramny sõnul langetas Klopp lihtsaid otsuseid. „Mina liikusin paremast poolkaitsest keskele. Paar väikest muudatust. Heidel käskis meil ennast kokku võtta, kuna kõigil eelmistel treeneritel oli meiega nii raske olnud. Me kõik tundsime vastutust. Kuna suure muutuse ellu viimiseks ei olnud aega, oli meie mõte lihtsalt asjast rõõmu tunda, mängijate asetust katsetada ja standardolukordi treenida. Nentisime, et okei, teeme ära, jooksime, jooksime, jooksime. Mängupäeval kallas vihma.”
Heidel meenutab: „Tribüünidel oli 4500 inimest. Tuhkapäeva mäng on Mainzis alati eriline. Duisburg oli meist kõvasti parem, nad pidasid võitlust kõrgliigasse pääsemise nimel. Aga ausalt öeldes mängisime nad lihtsalt tol päeval üle. Võitsime 1 : 0, aga nad ei jõudnud meie värava lähedalegi. Nad ei suutnud lihtsalt meie asetusega toime tulla. Inimesed läksid tribüünidel täitsa metsikuks.”
Eriti tore oli peatribüüni publikul. Nemad võisid jälgida, kuidas Mainzi treener „käitus, nagu oleks ta kaheteistkümnes mees väljakul, ja mängis põhimõtteliselt mängu küljejoone tagant kaasa,” lisab Heidel. „Tribüünile mahtus tollel ajal ainult 1000 inimest, aga nad said kõik seda väljakuäärset tüüpi vaadates naerukrambid. Ma isegi ei mäleta enam, kuhu ta jooksis, kui me värava lõime. Äkki saatis kohtunik ta isegi platsi äärest minema?” (Tegelikult sellel korral ei saatnud.) „See oli väga-väga eriline mäng. Üks on aga selge: see oli tema sünd. Ja sealt sai ta tuule tiibadesse.”
3. REVOLUTSIOON 09
Dortmund, 2008
See 2017. aasta jaanuariõhtu Marbellas on jahe ja Don Pepe Gran Meliá hotelli fuajees valitsev õhkkond teeks uhkeks ka „Dünastia” seriaali võttepaiga kunstniku: valge marmor, kullatud sambad, potipalmid. Ning saksofoni mängiv mees.
Lühikestes pükstes Dortmundi Borussia töötajad kärutavad läbi hotelli tühja baari kaste, mis on täis õhtusest trennist määrdunud rõivaid. Koorekarva sohval istuv Hans-Joachim Watzke noogutab seda vaatepilti nähes rahulolevalt. 58-aastane BVB peadirektor on edukas ettevõtja, tema tööriiete firma Watexi iga-aastane käive ulatub üle 250 miljoni euro. Tema on see mees, kes klubi 2005. aastal pankrotist päästis, kes tõi Westfalenstadionile tagasi kõrgetasemelise jalgpalli, rõõmuelevuse ja trofeed, kui palkas 2008. aastal ametisse Jürgen Kloppi. Ent sarnaselt igale teisele tõelisele fännile tunneb ka tema kõige suuremat rõõmu ja uhkust selle üle, et saab kaasas olla meeskonna kümnepäevasel talvise liigavaheaja Andaluusia-reisil. Tal on seljas treeningdress, mille rinnale on trükitud tema nimetähed.
„Miks Klopp? Sellele küsimusele on küll lihtne vastata,” ütleb ta espressotassi käest pannes. „2007. aastal oli kindel, et jääme klubina ellu, kuid samas oli selge, et meil polnud raha, millega meeskonda ehitada.”
Ballspielverein Borussia 09 e.V. Dortmund, Bundesliga 1995. ja 1996. aasta võitjad, 1997. aasta meistrite liiga tšempionid ning Saksa meistrid ka 2002. aastal, olid „teinud Leedsi”. 2000. aastal paisati klubi aktsiad Frankfurdi börsile, mis aitas tuua 130 miljoni eurose rahasüsti. See kulutati peamiselt kallite mängijate ostmiseks lootusetus võidurelvastumises Müncheni Bayerniga. Kui tiim jäi 2005. aastal teist aastat järjest meistrite liiga ukse taha, varises klubi 240 miljoni euro suuruse võlakoorma all peaaegu kokku. „Istusime klubi kontoris ega teadnud isegi, kas meil üldse on enam järgmisel päeval töökoht, kuhu tulla,” räägib staadioniteadustaja, endine BVB ründaja Norbert Dickel ehk Nobby. „See oli kohutav.”
„Dortmund on linn, mis elab koos selle klubiga ja elab klubi nimel,” lisab Sebastian Kehl. Endine meeskonna kapten mäletab seda ärevust, mis valitses terves linnas. Kõik olid sügavalt mures, et Borussia paneb uksed kinni. „Taksojuhid, pagarid, hotellitöötajad – kõik muretsesid oma elatise pärast. Meil, mängijatel, oli väga keeruline selle teadmisega edasi minna, et meie võidust või kaotusest ei sõltu eriti midagi.”
See oli klubi (mitte börsiettevõtte) endine laekur Watzke, kes BVB päästis, kui kangutas klubi juhihoovad sõna otseses mõttes häbisse langenud spordidirektori Michael Meieri ja presidendi Gerd Niebaumi käest ära. Ta sai laenu osas kokkuleppele Morgan Stanleyga, suurendas aktsiakapitali, mis võimaldas Dortmundil osta tagasi oma kodustaadion ja teha lõpp neid kammitsevale tagasirendi tehingule. Ent radikaalne kärpeplaan ei jätnud staaride kokkuostmiseks enam mingeid vahendeid.
Watzke meenutab: „Olin [spordidirektor] Michael Zorciga kokku leppinud, et ehitame üles noore meeskonna. Meil olid juba [vasakkaitsja] Marcel Schmelzer ja [poolkaitsja Kevin] Großkreutz. Meie eesmärk oli mängida ka teistsugust jalgpalli. Bert van Marwijki ja Thomas Dolli käe all liigutati palli neljase kaitseliini ühest äärest teise äärde ja siis jälle tagasi, kümme korda järjest. Valdasime 57 protsenti mänguajast palli, aga mingit tegevust ei toimunud. Niimoodi Dortmundis mängida ei saa. Tahtsime lubada inimestele, et meeskond jookseb end ribadeks. Niisugust suhtumist olime kohanud eelneval kahel aastal Mainzis mängides. Seal jäi alati tunne, et nad polnud küll kuigi head, ent miskipärast oli nendega alati väga raske