Valge dominiiklane. Gustav Meyrink

valvas silm ei suuda varjata hirmu:

      “Ega sa ometi äkki söanda mind püüda?”

      Jöcherite maja, kus ma nii palju aastaid elasin, oli linna vanimaid. Tal oli mitu korrust, kus olid elanud paruni eellased—iga põlvkond korrus kõrgemal kui eelmine, otsekui nende igatsus taevale lähemal olla oleks aina suurenenud.

      Mulle ei meenu, et parun oleks kunagi käinud neis vanades tubades, mille tänavapoolsed aknad olid pimedad ja hallid. Ta elas koos minuga paaris lihtsas, valgeks lubjatud toas otse lameda katuse all.

      Mujal kasvavad puud mullas ja inimesed käivad nende all. Meil kasvab valgete lõhnavate õisikutega leeder ülal suures roostetanud plekkpalis, mis omal ajal oli mõeldud vihmaveerenniks ja millest viib sillutisele toru, mis on täis tuulest kantud kõdunenud lehti ja puistepinnast.

      Sügaval all voolab lai, sileda pinnaga, mäestikuveest hall jõgi otse läbi roosade, ookerkollaste ja helesiniste majade vahelt, mis vaatavad tühjade akendega ja mille katused istuvad peal, nagu sammalrohelised ääreta kübarad. Ta voolab ringi ümber linna, mis on veesilmusesse püütud nagu saar. Jõgi tuleb lõunast, pöörab läände, keerab uuesti lõunasse. Kohast, kus ta linna hakkas ümbritsema, lahutab teda vaid kitsas maanina, kus viimasena seisab meie maja. Seal kaob jõgi vaateväljalt halja künka taha.

      Üle pruuni, mehekõrguste plankudega piiratud puitsilla (põhi toorestest koorimata palkidest, mis värisevad, kui härjavanker neist üle sõidab) jõuab teisele, metsa kasvanud kaldale, kust laskub vette liivapaljandikke. Meie katuselt paistavad kauged aasad, mille taga sumuses kauguses hõljuvad mäed, nagu pilved ja kus pilved lasuvad maal, nagu mäed.

      Keset seda linna kõrgub pikk linnusetaoline ehitis, mis pole enam hea ega halb millekski muuks, kui oma laugudeta akendega tuldergava sügispäikese silmipimestavat õhetust püüdma.

      Alati inimtühjal turuplatsil, kus küljelikeeratud korvide virnade vahel seisavad nagu hiiglalelud kaupmeeste suured päikesevarjud, kasvab kivisillutise pragude vahel rohi.

      Vahel pühapäeviti, kui palavus on barokkstiilis raekoja müürid kuumaks kütnud, tungib külmast tuuleiilist kantuna otsekui maapinnast välja puhkpillimuusika summutatud helisid, mis aina tugevnevad. Fletzingeri postijaama uks haigutab äkki, mõõdukal sammul läheb kiriku poole vanades mitmevärvilistes rahvariietes pulmarong, värviliste lintidega noormehed viibutavad pidulikult vanikuid, ees salk lapsi, kõige esimesena tilluke kümneaastane rõõmust poolpöörane sant, ise karkudest hoolimata väle kui nirk, otsekui puutuks kogu peorõõm ainult temasse, sellal kui kõik teised on pidulikkusest tõsised.

      Kui ma tol esimesel õhtul olin uinumiseks juba voodis, läks uks lahti ja mind valdas ebamäärane hirm, sest minu juurde tuli parun ja ma arvasin, et ta tahab mind lihvida, nagu oli ähvardanud.

      Kuid ta ütles ainult:

      “Ma tahan sind paluma õpetada. Teised keegi ei tea, kuidas peab paluma. Ei paluta sõnadega, palutakse kätega. Kes sõnadega palub, see kerjab. Ega ei kerjata. Küll vaim teab, mida sul vaja on. Kui peopesad kokku puutuvad, on inimese vasak pool paremaga ahelaks ühendatud.

      Nõnda on keha kindlalt seotud ja ülespoole seisvatest sõrmeotstest tõuseb vabalt leek.—See on palumise saladus, mis pole kirjas üheski raamatus.”

      Sel ööl rändasin ma esimest korda, ilma et oleksin hommikul voodis ärganud, tolmused saapad jalad ja riided seljas.