Kõnnuküla. Stina Jackson

sa ka elada ei taha. Ainult heitgaasid, rämps ja aukus silmadega inimesed, siin saab õhtuti vähemalt taevatähti näha.“

      Kui Vidar tõusis, et veel kohvi võtta, otsis Liv vannitoast endale pelgupaika. Ta pissis roostetanud potti ja pärast toetas käed tükiks ajaks vastu mõranenud kraanikaussi. Peegel oli samuti katkine, selle vasakus nurgas oli pragude ämblikuvõrk. Ta hoidus iseennast vaatamast, väsinud suu ja kurvad silmad muutsid ta veel väsinumaks ja kurvemaks. Lagunemas polnud ainult maja, tema nägu oli ka pragusid täis. Ta kuulis, kuidas Vidar köögis ümiseb. Vidar on vana, tema peaks surma peale mõtlema, ja ikkagi mõtles selle peale ainult Liv ise. Ta mõtles iga päev, et enam ei ole palju jäänud, ta peab lihtsalt veel mõne aasta välja kannatama. Siis saaks elu alata.

      Kui Liv kööki tagasi tuli, istus Vidar jälle oma toolil. Neil oli otsekui vaikiv kokkulepe, et nad peavad kogu aeg teineteisest mööda tantsima. Kui üks laua ääres istus, seisis teine köögikapi juures, kui üks liikus, seisis teine paigal – peaaegu nii, nagu ei peaks maja vastu, kui korraga liiga palju liigutakse. Ehkki nad elasid Livi sündimisest saadik ühe katuse all, oli vahemaa nende vahel aina kasvanud.

      Tee peal sõitis mööda üks ATV ja Vidar kummardus kardina varju. Kuuskede vahelt paistis fliisjakk.

      „Kuramus, vaata aga,” lausus Vidar, „nüüd on Modig endale jälle uue mänguasja ostnud. Mehel pole punast pennigi taskus, aga uued asjad peavad küll olema.”

      „Kust sina tead, et see uus on?”

      „Mul on ju silmad peas! Vana oli must, see on punane.”

      Liv astus akna juurde. Douglas Modig oli tõkkepuu ette seisma jäänud ja tõstis tervituseks käe. Liv lehvitas vastu.

      „Võib-olla saan ma tema käest mootorsaagi laenata,” sõnas ta, „seniks kui me endale uue hangime.”

      Vidar hakkas köhima, röga ragises kopsudes.

      „No kurat,” ütles ta, kui oli hinge tagasi tõmmanud, „seda värdjat ma küll oma krundi peal näha ei taha. Parem teen juba ise puud ära.”

      Peagi oli Liv taas raiepaku juures. Kevadine päike oli nii ere, et ta pidi kirvest tõstes silmad kinni panema, ja kui see langes, lõhestas ta sellega oma isa pea.

      1 Tegemist on sõnamänguga. Liv tähendab rootsi keeles elu ja livegen pärisorja, kelle elu kuulub peremehele. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]