Selles osas olid ema ja tütar totaalselt erineval arvamusel.
Emma siht oli rikkaks saada. Poisid võisid säärase plaani teoks tegemist takistada, seepärast oli ta kindlalt otsustanud mitte armuda, vaid lihtsalt lõbutseda. Ta oli niisugusest asjast lugenud, see tundus ennekuulmatult moodne ja põnev.
1960-ndad on tema aastakümme, seda teadis ta kindlalt. Ta värises ootusest. Mõte, et ta saab kõik ja on samal ajal sõltumatu, oli tema kasvatusega karjuvas vastuolus, aga ajakirja artikli kohaselt, mille ta viimase silbini hoolikalt läbi luges, oli see kõik võimalik.
„Ai,” ütles ta, kui keegi livrees mees tema käsivarrest kinni haaras ja ta karmil käel tänavale juhatas. Ta ei hakanud vastu. Ehkki vihma sadas veelgi hullemini, oli ta tänase päevaga liiga rahul, et seda tähele panna.
„See muusika …” küsis ta väljaviskajalt, „kas see on džäss?”
Mees vaatas talle otsa. Siis pahvatas ta naerma. „Džäss? Ei, kullake, Flanagans pole mõni vanamoodne koht. See on rokk.” Mehe naer kajas õhus, kui ta Emma tänavale jättis ja kuiva ning sooja ruumi tagasi läks.
Emma nägi, kuidas kokarõivastes mees eemal sigareti minema viskas, ta haaras vanaisa kohvri sanga kindlamini pihku ja kiirustas mehe poole, et küsida, kellega ta peab rääkima, kui tahab siin tööd saada. Tema „hallooo!” sumbus piitsutavasse vihma. Mees kadus trepist alla, Emma läks talle kindlal sammul järele. Ta nägi tänava kõrgusel olevates kitsastes akendes valgust. Seest kostis kolistamist, naeru, valjusid hääli ja Emma naeratas vaimustunult endamisi. Oh, kui imeline on lõpuks ometi täiskasvanu olla!
Kui kell hakkas kaksteist saama, avas Linda köögiukse ja köögitöölised vaatasid teda jahmunult. See oli hea meeldetuletus, et ta peaks siin veelgi tihedamini käima. Uuemad töötajad tardusid paigale, nagu ootaksid nad mingit ülevaatust.
Linda sellest praegu ei hoolinud, tal oli kõht tühi, ta oli kergelt purjus ega tahtnud sugugi järgida Mary soovitust kedagi suudelda, hoopis vastupidi. Tema ainus soov oli natuke süüa ja seejärel magama minna. Pidu läheb edasi ka ilma temata.
Üks ettekandja tuli tema juurde ja viipas käega köögi nurga poole. Seal seisis noor tüdruk, kes nägi välja nagu uppunud kass. Inetu kübara pealt tilkus vett.
„Ma ei saa plikast kuidagi lahti. Ta keeldub köögist ära minemast.” Ettekandja raputas ärritunult pead.
„Ma räägin temaga,” ütles Linda. „Sa võid tagasi üles külaliste juurde minna.” Ta pöördus sissetungija poole. „Kes sa selline oled?” küsis ta. Lindale meeldis visadus. See viitas ambitsioonide olemasolule.
„Läbimärg?” arvas tüdruk. Ta naeratas laialt, hambad olid kenad ja terved.
„See on ilmselge. Ma pean silmas, mida sa Flanagansis teed?”
„Otsin tööd.”
„Vana-aastaõhtul?”
„Paremat võimalust pole minu meelest olemaski. Ma sain täna kaheksateist,” ütles tüdruk uhkelt. Tal oli sile nahk, aval pilk ja üldine mulje temast oli meeldiv.
„Võta kübar ära,” ütles Linda otsustavalt.
Tüdruku pikk paks pats langes seljale. Välimus kõlbas, ehkki juuksed olid vanamoodsalt seatud.
„Mis su nimi on?”
„Emma.”
Linda kõht korises. See otsustas tüdruku saatuse. „Tee mulle kaks võileiba,” käskis ta. „Kui ma rahule jään, saad tööd. Kui ei, siis lähed välja vihma kätte tagasi. Elinor näitab, kuhu sa oma mantli võid panna ja kus on külmkapid. Aga rohkem abi sa ei saa. Võileivad olgu kümne minuti pärast valmis.” Linda vaatas kella. „Tähelepanu, valmis olla, läks!”
Tüdrukutega on see probleem, et selleks ajaks, kui neil töö selgeks saab, lähevad nad mehele, sellepärast oli praktilisem võtta tööle poisse, ehkki tüdrukud olid paremad töötegijad. Nad olid kiiremad ja hoolikamad, näiteks mustanahaline Elinor osutus köögis suisa asendamatuks. Ta hoidus omaette, ei peksnud sama palju keelt kui teised ja tegi teistest rohkem tööd. Pealegi oli tal annet. Iga tema tehtud taldrik, mis köögist välja läks, oli erakordselt isuäratav.
Linda märkas kõike, ehkki töötajad ei pannud seda tähele. Tema jaoks oli see enesestmõistetav. Sõltus ta ju nende töö kvaliteedist. Samuti lojaalsusest. Kes lobises midagi külaliste kohta, löödi minema. Paistis, et Elinor ei lobise üldse midagi. Ta ei tülitsenud isegi oma töökaaslastega. See oli haruldane. Üldiselt käis siin all pidev nägelemine. Alati tundis keegi, et teda koheldakse ebaõiglaselt. Kahjuks oli Elinori nahavärv takistuseks, miks ei saanud teda korrus kõrgemale külalistele serveerima saata, aga sellest hoolimata plaanis Linda tüdruku vastutusala suurendada. Kui too uus, Emma, on piisavalt hea, võib Elinor ta oma tiiva alla võtta. Noored ambitsioonikad naised olid haruldased, Linda otsis neid pidevalt tikutulega taga.
Üheksa minutit hiljem tuli Emma suure taldrikuga, Linda polnud juba tükk aega nii isuäratavaid võileibu näinud. „Kas sa tegid need ise?” küsis ta.
Emma noogutas kindlalt.
Linda võttis esimesest võileivast suure ampsu. Ta oigas kuuldavalt. Lõhe all olev hõrk kaste oli Elinori tehtud. Linda tundis oma lemmikmaitse otsekohe ära.
„Ja kaste?”
Emma noogutas kõhklemata.
Linda mõtles hetke ja lükkas siis taldriku eemale.
„Tubli, Emma, oled tööle võetud. Aga mitte võileibade pärast – sest need tegi Elinor –, vaid sellepärast, et sa valetad. Sa vist tõepoolest tahad seda tööd?”
Emma noogutas uuesti, seekord innukamalt. Aeglaselt levis kahvaturoosadel põskedel naeratus. „Kas ma saan tööd?”
„Jah, saad küll. Sul tuleb Elinoriga ühes toas elada, ole valmis tulema kohe, kui ma palun, see võib juhtuda suvalisel kellaajal. Sul on kuu aega katseaega, pärast seda arutan …” Ta vaikis üllatunult, kui Big Ben uue aastakümne tuhmide valjude kellalöökidega sisse juhatas.
Ta oli kesköö maha maganud. Tavaliselt seisis ta siis balustraadi ääres ja tõstis külaliste poole klaasi, ehkki sel hetkel ei pandud teda enam tähelegi.
Jah, polnud sugugi vale veeta kesköötunni kellalöök nende hulgas, kes täpselt nagu tema isegi olid päev otsa tööd teinud.
Eks tuleb leppida, et ta oli liiga vähe söönud ja võib-olla liiga palju joonud.
Kui ta oma töötajate poole pöördus, märkas ta, et äsja palgatud Emma ja Elinor naeratavad teineteisele, Linda taipas alles nüüd, et kõikide teiste jaoks on uus aastanumber 1960 suur asi.
Ta hammustas jälle võileiba ja noogutas puhkeruumi poole, Elinor võttis Emmal käest kinni ja tüdrukud kadusid koridori. Linda pakkus sel õhtul töötajatele šampanjat, ta kuulis, kuidas selle korgid hüüete ja naeru saatel paukusid.
Ta kavatses liftiga üles oma kabinetti sõita. Tema viski oli seal.
Järgmisel hommikul kõndis Linda alasti ja kolossaalse peavaluga korteris ringi ja korjas kokku asju, mis ta eelmisel õhtul hooletult laiali oli loopinud. Kleit oli salongis diivanil, selle kõrval üks king. Teise kinga leidis ta lõpuks esikust suure kuldse raamiga peegli eest. Rinnahoidja, sukahoidja, aluspüksid ja sukad olid voodi ees hunnikus. Kui kõik oli kokku korjatud, avas ta garderoobi kahe poolega uksed ja riputas õhtukleidi puu peale. Kui ta seda ümber ei lase teha, jääb see ainsaks korraks, mil ta seda kleiti kandis, õhtukleitide pikk rida tegi teda natuke nukraks nagu alati. Ta puudutas õrna, roosa pitsiga kleiti. Millal ta seda viimati kandis? Südamest käis valu läbi.