Kõigi kunagi elanute lühiajalugu. Adam Rutherford

mingit kasu, seega jõuab seegi sinna suurde evolutsiooni prügikasti, kus ootavad ees paljud muud ajapikku kasutuks muutunud omadused. Järgnevalt on ära toodud lõik Independenti artiklist, millele järgnesid fotod kuulsatest punapeadest:

      Dr Alistair Moffat, Galashielsis asuva ScotlandsDNA tegevdirektor, ütles: „Me peame punapäisust Šotimaal, Iirimaal ja Põhja-Inglismaal kohastumuseks, mis on seotud kliimaga. Ma arvan, et heleda naha ja punaste juuste põhjuseks on see, et me ei saa piisavalt päikest, seega peame koguma nii palju D-vitamiini, kui vähegi võimalik. Kui kliima muutub ning on edaspidi kas pilvisem või vähem pilvine, siis see mõjutab ka punapäisuse geeni. Kui kliima saab olema vähem pilvine ja päikest on rohkem, hakkab seda geeni endas kandma vähem inimesi.“

      Nojah, selles maksab kahelda.

      Paljud, kes on geenide ja loodusliku valiku teemaga paremini kursis, pidasid seda juttu veidi kahtlaseks. Nagu varem mainitud sai, leidub tõendeid sellest, et kahvatu nahk on kohastumus põhjamaise külmusega, ent punaste juuste kohta selliseid tõendeid ei leidu. Lisaks pole ma teadlik ka tõenditest, mis väidaksid, et Šotimaa muutub kliimamuutuse tõttu vähem pilviseks.

      Kes on see Alistair Moffat ja mida kujutab endast ScotlandsDNA? Tegu on geneetilise päritolu teste pakkuva ettevõttega, mis on BritainsDNA partnerfirma (vt 3. peatükk), ning Alistair Moffat on selle rajaja ja tegevdirektor. Too lugu pärines ScotlandsDNA pressiteatest ning oli seotud reklaamiga uuele lisateenusele, mille abil saab klientide genoomist tuvastada punapäisuse alleele.

      Paraku jõuab väljamõeldis üle kogu maailma levida juba enne, kui tõde hommikul uniselt silmad avab. Paljud mõistsid selles avalduses sisalduvad eksitused kähku hukka ning keskendusid tõsiasjale, et tegu oli teadusuuringu vormi rüütatud pressimaterjaliga, mille õnge ajakirjanikud vahel lähevad.

      Antud juhul on raske ette kujutada, kuidas see punapäisuse alleel võiks välja surra. Selektiivne surve, mida loos mainitakse, seisneb selles, et punapead on olemas eelkõige tänu kohastumusele Šotimaa pilvise kliimaga. Selle kohta pole aga tõendeid. Isegi kui me kujutame ette, et säärane surve võiks olla tõeline, saaks see punapäisuse alleeli välja suretada vaid siis, kui tegu on selgelt kahjuliku omadusega ehk see teeks indiviidile halba selles keskkonnas, kus ta elab.

      Mul pole vist vajagi mainida, et punapäisus selgelt pole kahjulik omadus. See on väga tore omadus. Nii punapeadele kui ka geneetikutele – mõlemate sekka kuulub mu sõpru ja pereliikmeid – kõlab absurdse ja solvavana väide, et looduslik valik võiks hakata nii aktiivselt punapeade vastu võitlema, et neid ootab väljasuremine. Isegi päriselt kahjulikud geneetilised tunnused, tõelised haigused, mille pärilikkusmehhanismid on hästi tuntud, nagu tsüstiline fibroos või Duchenne’i lihasdüstroofia, ei sure arvatavasti niipea välja, sest ühe koopia kandjad võivad piisavalt kaua tervena elada, et jõuaksid vigase koopia lastele edasi anda. Geneetiliste sõeluuringute ja ekspertide nõuannete abil saab nende probleemide levikut vähendada, kuid täielik kadumine tundub vähetõenäoline.