Pääbo rühm suutis sellest tillukesest sõrmelülist ekstraheerida mitokondriaalse genoomi – lüli ise hävis selle protsessi käigus – ning tulemused avaldati ajakirjas Nature veidi enne 2010. aasta lihavõtteid. Tollest järjestusest, mis oli muidugi katkendlik, paljude sajandite vältel kannatada saanud, sai alguse revolutsioon meie teadmistes. See polnud nüüdisinimese ega ka neandertallase oma. Polnud teada, et tollal oleks mõni muu perekonna Homo liige elanud Euroopas või Aasias, ning see ei meenutanud ka meie primaatidest sugulasi šimpanse või bonobosid. See tüdruk – nagu peagi selgus – oli uut tüüpi inimene.
Säilinud DNA-d polnud palju ja sellest andis välja pigistada piiratud hulgal informatsiooni, kuid esines piisavalt olulisi erinevusi [nüüdisinimese ja neandertallase DNA-ga võrreldes – Tlk]. Need näisid viitavat sellele, et tegu on inimesega, kelle eellased lahkusid Aafrikast väljarände käigus, mis polnud neandertallaste eellaste oma (see toimus umbes 500 000 aasta eest) ega ka meie oma, mis algas vähemalt 100 000 aasta eest. Tüdruku DNA-st leitud lahknevusi oli kaks korda rohkem kui meie ja neandertallaste vahel ning selle numbri põhjal saab välja arvutada meie kolme viimase ühise eellase. Kusagil Aafrikas pidi umbes miljoni aasta eest elama inimrühm, mis jagunes hiljem nüüdisinimesteks, neandertallasteks ja denissovlasteks.
See jagunemine oli küll ajutise iseloomuga, kestes vaid mõnisada tuhat aastat. Ülejäänud osa tema genoomist sai lõpetatud 2010. aasta jõuludeks. Selles esimeses uuringus nimetati teda „tundmatuks hominiiniks Lõuna-Siberist“. Fossiilid on juba olemuslikult haruldased, sest läheb vaja suurt vedamist, et kivistunuks saada. Selle sõrme puhul, mis oli vaid üks neist kahesajast luust, millest tüdruku keha koosnes, oli teadlastel eriti palju õnne. Tundub, et koopas valitsenud tingimused säilitasid tillukese sõrmeluu DNA-d paremini kui ühegi seni leitud neandertallaseluu puhul.
Luu suurus, kui seda võrrelda neandertallase või nüüdisinimese sõrmeluuga, näib viitavat sellele, et omanik oli alaealine, laps. Tema soo kohta ei ütle sõrmeluu midagi. Küll aga DNA, sest DNA määrabki soo. Muistsete näidiste puhul pole võimalik kõiki kromosoome kokku lugeda. Kromosoomide kuju on selgesti äratuntav vaid raku elutsükli käigus ning seega elusorganismilt saadud rakkudes. Denissovlase sõrme puhul ei tasunud loota, et õnnestuks näha Y-kromosoomi või kaht X-kromosoomi. Pääbo rühm ekstraheeris DNA fragmentide kujul ning sisestas need andmebaasi, mis koosnes muudest DNA-tükkidest, mille vahele need sektsioonid vahest sobituksid. Kui selline „raamatukogu“ on olemas, siis saab selle põhjal arvutis luua geneetilise koodijärjestuse ning luud ennast pole enam kunagi tarvis puutuda. Üheks esimeseks sammuks oligi välja otsida sellised fragmendid, mis võiksid meenutada nüüdisinimese Y-kromosoomi. Kuna selliseid ei leitud, võis järeldada, et vägagi tõenäoliselt on tegu tüdrukuga. Tegu on tõendite puudumisega ja teadlastena peame meelde tuletama, et see pole sama, mis millegi puudumist kinnitavad tõendid. Kuid antud juhul oli Y-kromosoomi materjali mitteleidmine piisavaks kinnituseks, et uskuda – tegu on naisega. Tema genoomi muude omaduste põhjal võib järeldada, et tegu oli pruunisilmse, pruunide juuste ja tumeda nahaga inimesega – kõik need tunnused olid iseloomulikud Homo liikidele enne hilisemal ajal tekkinud heledanahalisust ja sinisilmsust (millest tuleb juttu 2. peatükis).
Teiseks oluliseks asjaks oli kindlaks teha geneetiline distants meie, nende ja neandertallaste vahel. Selleks on vaja vaadelda mingit DNA-lõiku ja võrrelda selle täpset järjestust eri liikidel. Lihtsustades võiks öelda, et mida sarnasemad need on, seda lähedasemas suguluses on nende omanikud. See kehtib kõigi elusolendite kohta kõigil tasanditel, nii kaksikute kui ka bakterite puhul. Uute genoomide võrdlemise järel selgus, et denissovlased ja neandertallased on lähemas suguluses üksteise kui ühegi elava inimesega. Eriti põnevaks läks asi aga siis, kui selgus, et denissovlaste DNA elab edasi tänapäeva melaneeslaste hulgas – Fidži, Paapua Uus-Guinea ja Austraalia kirderanniku lähedal asuvate saarestike pärismaalastes. Just nagu neandertallased on püsiva märgi jätnud minusse ja sinusse (kui sa oled Euraasia päritolu), nii ka need teised inimesed, keda tunneme vaid selle ühe sõrmeluu põhjal, jätsid oma geneetilise märgi nende saareelanike eellastesse, sest mõnel juhul koosnes denissovlaste DNA-st lausa 5% nende genoomist.
Tiibetlaste geneetiline kood kannab kohastumusi kõrgmäestikutingimustega, sest Everesti mäe ümber asuvatel viljatutel platoodel, kus hapnikutase on madalam, oli seda vaja. Neist põhja pool elavad hiinlased ja lõuna pool elavad indialased ei kanna selliseid kohastumusi. Kõrgmäestikukohastumus väljendub kõige selgemini geenis nimega EPAS1, mis asub säärases DNA-piirkonnas, mille järjestus erineb tiibetlastel märgatavalt nende lähinaabritest. Kui võrrelda seda väga ebatavalist DNA-lõiku muude kohalike ja globaalsete järjestustega, siis tundub, et see kohastumus pärineb denissovlastelt. Introgressioon segunemisel andis tulemuseks kohastumuse, mis võimaldas tiibetlastel edu saavutada keskkonnas, kus minul ja sinul tekiks raskusi.
Me pole suutnud kindlaks teha, kui palju kromosoome oli neandertallastel või denissovlastel. Tundub usutav, et neid oli sama palju kui meil, ning edukas ristumine nendega kinnitab seda eeldust. Seda võib pidada päris oluliseks, et nüüd võime nende inimeste genoomi üldisema korralduse kohta paljutki öelda. Hominiide ehk suuri inimahve26 on praegu neli sugukonda: Pan (šimpansid ja bonobod), Pongo (orangutanid), Gorilla (gorillad) ja Homo (meie). Esimesel kolmel on 24 paari kromosoome, samas kui meil on 23. Kuid kõik suured inimahvid, sealhulgas meie, jagame oma genoomides põhimõtteliselt samu geene. Erinevus seisneb 2. kromosoomis – mis on suuruselt teine kromosoom meie rakkudes. See on nii kogukas, kuna sinna on kokku pakitud need geenid, mis šimpansides, orangutanides ja gorillades on jagunenud kahe kromosoomi vahel. Me teame seda, kuna karvaste inimahvide nende kromosoomide geenid on enam-vähem samad ja ka samas järjekorras kui need, mis paiknevad meie 2. kromosoomis. Võime enda kromosoomis näha ka jälgi kunagisest kromosoomiarhitektuurist, mida enam, pärast seda suurt liitumist vaja ei lähe. Kromosoomidel oleks nagu kitsas talje, nagu sõlm kahe kokkuseotud pikliku õhupalli keskel, mida nimetatakse tsentromeeriks. Kui neil kahel šimpansi kromosoomil on mõlemal tsentromeer, siis meie liitunud 2. kromosoomil on lisaks ühele selgelt ilmnevale tsentromeerile ka ähmaselt tajutav jäänuk teisest, olles tõenduseks meie sugulussidemest oma karvaste inimahvidest nõbudega. Neid saab näha DNA-järjestuses ning need on olemas ka neandertallase ja denissovlase genoomis. See tõestab, et too unikaalne Homo perekonna tunnus tekkis juba enne seda, kui kolmeks liiniks lahknesime.
Paavst Johannes Paulus II andis 1996. aastal teada, et evolutsioon on rohkemat „kui vaid teooria“, mis oli heatahtlik sillaehituskatse teaduse ja religiooni vahel, kuid samas ei saanud ta nähtavasti aru sellest, et teaduses, erinevalt tavakeelekasutusest, on teooriad intellektuaalses hierarhias kõrgel kohal, sest need on parimaks kirjelduseks looduse tõelisest loomusest. Teooriatest midagi paremat meil ei ole. Igatahes üritas ta lepitada ideed, et me oleme erilised, jumalast loodud olendid, ümberlükkamatute tõenditega selle kohta, et oleme arenenud varasematest inimahvidest. Kui ta pakkus välja, et leidub mingi „ontoloogiline katkestus“ – kui me tahaks leida hetke, mil Jumal meisse oma hingeõhku puhus –, siis peakski see olema too hetk, mil need kaks kromosoomi üheks said. Kui see on nii, kuuluvad ka denissovlased ja neandertallased meie erilisse klubisse. Muus osas mingit katkestust ei ole – on vaid konarlik tee meie praegusesse olevikku.
Mis siis nende inimestega juhtus? Tegelikult me ei tea. Denissovlased on suuremas osas mõistatuseks jäänud ning kuigi kuulujuttude järgi on sellest Siberi koopast leitud teisigi luid, sõltume seni vaid sõrmeotsast ja suurest purihambast. Teine hammas leiti 2015. aasta lõpus ning minuni on jõudnud kuuldused, et peagi antakse teada teistestki leidudest. Me saame uurida nende genoome, peamiselt küll vaid selle väikese tüdruku omi (esimene hammas pärineb teiselt, vanemalt noorukilt), ning näeme ka seda, et nad pole ei Homo sapiens ega ka Homo neanderthalensis (kuigi värskemad uuringud kinnitavad, et sarnaselt Homo sapiens’ile said ka neandertallased denissovlastega järglasi). Nad pole olnud meie juba miljon aastat ega ka neandertallased viimased 800 000 aastat. Kuid mingil hetkel pidi mõni nende grupp kohtuma Homo sapiens’i hõimuga ja nende järeltulijad asustasid suure osa idamaadest, eriti just Melaneesia saared.
Kummitus