Montanale tundus, et jahmatus paistis ta silmadest välja, kuid näis, et mees ei märganud seda. Ta haaras hoopis Montanal käest ja tõmbas ta püsti.
„Kas pea käib ringi?“ küsis mees järsult.
„Ei,“ sai Montana suust, kuna nüüd õnnestus tal taas hingata.
„Väga hea.“ Mees tuli talle lähemale. „Mis pagan teil viga on? Milline vastutustundetu idioot laseb sellisel asjal sündida? Teid tuleks mõrvakatse pärast politseisse anda. Kas te ka teate, kui palju baktereid see koer või teie ise kannate? Te olete põletusravi osakonnas. Siinsed patsiendid on infektsioonile ülitundlikud. Nad piinlevad sellistes valudes, mida teie ei oska ettegi kujutada.“
Montana taganes sammukese. „Mul on südamest kahju,“ alustas ta.
„Kas teie arvate, et teie sõnad lähevad siin kellelegi korda? Teie mõtlematus on lausa kuritegelik.“
Montana tajus mehe igas sõnas raevu. Ning viis, kuidas mees neid sõnu lausus, muutis need veelgi hirmuäratavamaks. Ta hääl ei olnud vali ega raevunud, ta sõnad olid lausutud sellise jäisusega, mis pani Montanat end väikese ja rumalana tundma.
„Ma ei...“
„Te ei mõelnud,“ katkestas mees teda poolelt sõnalt. „Jah, see on selge. Kahtlen, kas te üldse mõelda oskate. Nüüd aga kaduge siit.“
Montana tundis kohutavat häbi. Ta tajus, kuidas teised haiglatöötajad kõrvu kikitasid.
Montana teadis, et Fluffy poleks tohtinud mööda haiglat ringi joosta. Kuid see polnud ju meelega.
„See juhtus kogemata,“ ütles ta lõuga ette ajades.
„See pole mingi vabandus.“
„Teie ei eksi ilmselt iial.“
Mehe hallikasrohelistes silmades oli pilge. „Kas teie olete kunagi põletushaavu saanud? Kas olete puudutanud kuuma panni või pliidiplaati? Kas mäletate, mis tunne siis oli? Kujutage ette seda tunnet suurel osal oma kehast. Paranemisprotsess on aeglane ja see, mida meie siin selle nimel teeme, on pikk ja vaevanõudev protsess. Selles osakonnas on igasugune infektsioon tappev. Nii et minu vigadel pole selle looga vähimatki pistmist.“
Mehele polnud vähimatki mõtet selgitada, et Montana töö on oluline. Ta käis teraapiakoertega sageli haiglas. Need koerad toetasid patsientide, eriti just laste paranemisprotsessi. Kuid sellele mehele ilmselt ei lähe kõik see korda.
„Teil on õigus,“ lausus Montana mõtlikult. „Asetleidnule ei ole vabandust. Mul on kahju.“
Mees surus huuled kokku. „Kaduge siit.“
Mehe hoiak rabas Montanat. „Kuidas palun?“
„Kas te olete kurt või? Kaduge siit. Minge ära. Võtke oma neetud koer ja ärge enam siia nägu näidake.“
Montana oli valmis süüd tunnistama, kuid viis, kuidas tema vabandust ignoreeriti, oli ääretult ebaviisakas. See, et tal ei tulnud kõik alati välja nii, nagu oleks pidanud, ei tähenda veel, et ta on halb inimene.
„Kas teie olete arst?“ küsis ta, kuigi vastus sellele küsimusele oli tal juba teada.
Mehe silmad tõmbusid kissi. „Jah.“
„Nii ennast täis ei maksaks ka olla. Elu oleks palju lihtsam, kui üritaksite teha näo, et olete inimlik. Pealegi tuleks see teie patsientidele kasuks.“
Seda öelnud, haaras ta Fluffy rihma, eiras asjaolu, et koer lakkus arsti kätt, ja lahkus sirge seljaga põletusravi osakonnast.
Tagasiteel koerakasvatusse hoidis ta Fluffy rihmast kõvasti kinni, kuid see ei leevendanud sugugi seda, et nad olid suure jamaga hakkama saanud. Montana armastas oma tööd. Tal oli läinud päris kaua selleks, et jõuda selgusele, mida ta oma eluga teha tahab. Talle meeldis koeri välja õpetada ning töötada haiglas lastega ja hooldekodus vanemate inimestega. Ta oli pannud kõigis viies algkoolis aluse lugemisprogrammile.
Tänase vahejuhtumi tõttu võib ta kõik kaotada. Kui haiglast Maxile helistatakse ja nõutakse, et Montana ei tohi sinna enam minna, laseb ülemus ta lahti. Enamik teraapiaseansse leidis aset just haiglas. Kui ta ei saa haiglasse minna, pole Maxil temast kasu. Ja mis siis saab?
Ta mõistis, et on ise süüdi. Max oli selge sõnaga öelnud, et Fluffy ei sobi teraapiaprogrammi, kuid Montana oli tahtnud anda koerale veel ühe võimaluse.
Montana oli kogu elu teistest erinenud. Headel päevadel leidis ta, et on pisut ekstsentriline. Halbadel päevadel kasutas ta märksa vängemaid sõnu.
Kuid nii või teisiti tundus, et midagi polnud muutunud. Ta ei suutnud ikka veel teha asju nii nagu vaja.
Mõne minutiga taastati põletusravi osakonnas kord. Simon Bradley viskas juhtunu peast ja jätkas visiiti. Viimane patsient tegi talle kõige rohkem muret. Üheksa-aastane Kalinda Riley oli toodud haiglasse kahe päeva eest pärast seda, kui ta vanemate gaasigrill oli plahvatanud. Kalinda oli ainsana viga saanud.
Ta kehal olid üle neljakümne protsendi ulatuses põletushaavad. Simon oli teda eelmisel päeval opereerinud. Kui tüdruk ellu jääb, järgneb veel palju operatsioone. Põletusarmid ja nende tagajärjed saadavad teda kogu elu. Seda teadis Simon omast käest.
Kalinda vanemad olid ahastuses ja tulvil hirmu. Nad ihkasid vastuseid, kuid Simonil polnud neid pakkuda. Järgmised paar nädalat näitavad, kas väike tüdruk jääb ellu või mitte. Talle ei meeldinud arvamused ja oletused, kuid ta süda oli raske.
„Tere, doktor Bradley.“
Ta naeratas Kalinda emale. Proua Riley polnud veel kolmekümneaastanegi ja võib arvata, et kui ta ei oleks murest ja hirmust kaame, siis oleks ta ka ilus. Kalinda oli ta ainus laps.
„Ta on vaikne olnud,“ jätkas ema.
„Anname talle mõnda aega rahusteid.“
„Siin oli ennist üks koer.“
Simon läks pingesse. „Selline asi ei kordu enam.“
Proua Riley puudutas ta käsivart. „Hääli kuuldes avas ta silmad. Ta tahtis kutsikat näha.“
Simon pöördus Kalinda palati poole. Nii selge mõistuse juures ei tohiks laps olla. Ta kavatses lapse läbi vaadata ja ta ravi korrigeerida.
„Kas ta valude kohta ka midagi ütles?“ küsis ta.
Hiljem õpetatakse Kalindale, kuidas ebamugavusega toime tulla. Ebamugavusega. Mitte agoonia, piina või kannatustega, mida rasked põletushaavad põhjustasid. Hiljem õpib ta hingamistehnikaid, meditatsiooni ja visualiseerimist. Kuid praegu peavad teda vee peal hoidma ravimid.
„Ta ütles, et tahaks kutsikat silitada.“
Simon hingas sügavalt sisse. „See oli suur neljakümnekilone koer, kelle koht ei ole haiglas.“
„Oh.“ Proua Riley silmad täitusid pisaratega. „Meil oli koer. Väike Yorkshire’ terjer. Ta suri paari kuu eest. Tean, et Kalinda igatseb ta järele. Olen kuskilt lugenud midagi selle kohta, kuidas haiglates kasutatakse teraapiakoeri. Mis te arvate, kas sellest võiks abi olla?“
Proua Riley armastas oma last ja oli valmis lapse aitamiseks kõike tegema. Et lapse kannatusi leevendada. Simon oli seda sadu kordi näinud. Vanemate armastuse piiritus üllatas teda ikka ja jälle. Võib-olla just sellepärast, et ta ise polnud seda omal nahal tunda saanud.
Simon polnud mingil juhul nõus lubama oma osakonda räpast looma, kuid samas mõistis ta, et keha enese raviva toime võivad vallandada vägagi erinevad asjad. Kalinda ellujäämiseks on vaja imet.
„Vaatan, mis teha annab,“ vastas ta palati poole pöördudes.
„Tänan,“ ütles proua Riley läbi pisarate vapralt naeratades. „Te olete olnud imeline.“
Simon