Mälestused täitsid kogu ruumi. Need torkisid teda, kui Liz astus tagasi koridori ja suundus sealt tuppa, mis oli olnud tema oma. Mälestused tõid meelde asju, mida ta oli üritanud kõigest väest unustada.
Ta kuulis ema röökimist, hingas sisse alkoholilehka. Ta mäletas ridamisi tulnud ja läinud meeste madalaid hääli. Enamik ema „sõpradest” oli Lizi eest kõrvale hoidnud, kuid paar tükki olid silmitsenud teda ebamugavust tekitava pinevusega.
Liz astus tuppa, mis oli olnud tema oma. Seinavärv oli teistsugune. Luitunudkollane oli asendatud kahvatu lavendlitooniga. Kuigi seinad olid värskelt värvitud, olid põrandaliistud küll liivapaberiga puhastatud, kuid üle lakkimata. Üle koridori asuvas vannitoas oli põrand üles võetud ning nähtavad olid vineeritahvlid selle all. Tagapool oli Liz silmanud valatud vundamendile püstitatud sõrestikku. Nii palju pooleli jäänud ettevõtmisi, mis tekitasid tunde, nagu oleks vana ja lagunenud maja haavatud.
Seda kõike pole raske muuta, mõtles Liz. Tubli ehitaja ajaks siin mõne nädalaga kõik joonde. Või ehk tuleks vana maja lihtsalt lammutada.
Liz tõrjus sünged mõtted eemale. Ta oli olnud siin vaevalt tunni, kuid juba hakkas maja temast jagu saama. Ta pidi endale meelde tuletama, et tal on San Franciscos suurepärane elu. Töö, mida ta armastab, ilus kodu, imeline poeg. Ta oli lahkunud Fool’s Goldist üle kümne aasta tagasi. Ta oli nüüd hoopis teine inimene. Vanem. Tugevam. Suuteline paari mälestusega toime tulema. Ta ei kavatsenud siia ju igaveseks jääda. Ta teeb selgeks, mis toimub, toimetab tüdrukud sinna, kus nad elama hakkavad, või paneb nende asjad kokku ja viib nad enda juurde. Ainult paar nädalat, kinnitas Liz endale. Kõige rohkem kolm.
Allkorrusele suundudes kuulis Liz elevil hääli. Verandal kõlasid jooksusammud ja eesuks löödi pärani.
Lävel seisid kaks tüdrukut. Pikem ja vanem paistis olevat korraga hirmul ja tundvat kergendust, väiksem hoidis häbelikult tahapoole.
„Tädi Liz?” küsis neljateistaastane Melissa arglikult.
Liz naeratas tüdrukutele ja noogutas. „Tere. Loodan, et sellest pole midagi, et ma sisse tulin. Võti oli sealsamas, kus...”
Ülejäänu jäi välja ütlemata, sest mõlemad tüdrukud tormasid tema juurde ja kallistasid, nagu ei kavatseks enam kunagi lahti lasta.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.