June’i armudes. Ryan Winfield

mina kulmu kergitades.

      „See oli minu sõnastikuäpis päeva sõna.“

      „Noh, asja mõte on selles, et kui ma su kohtama kutsuksin, oleks meil mõlemal kindlasti väga vahva. Vähemalt mõnda aega. Siis tüütame me teineteist ära ja üks meist, tõenäoliselt sina, läheb eluga edasi. Ja siis olen ma õnnetu ja murtud südamega ja kus ma siis söömaks käiksin? Pärast seda ei saaks ma enam siia tulla. Ja nagu ma ütlesin, mulle meeldib siin väga.“

      Ma ei saanud aru, kas ta paistis pettunud või lihtsalt lõbustatud.

      „Ainuüksi selles kvartalis serveerib vähemasti kolm baari toitu,“ tähendas ta.

      Mõistagi ei julgenud ma talle öelda, et enamikus nendes baarides ei saanud ma söömas käia nimelt sellel põhjusel, mida ma talle just selgitanud olin. Ma ei öelnud talle seda, sest ehkki ma olin isa tõsiseid hoiatusi armastuse suhtes kuulda võtnud, mäletasin ma ka tema ranget nõu alati härrasmeheks jääda. Lisaks ei puutunud minu kohalike einestamisvõimaluste vähenev osakaal eriti asjasse, sest ehkki see koht mulle väga meeldis, meeldis Estrella mulle palju rohkem.

      „Ja pealegi,“ lisas tema, „sinu kena hüpoteetiline stsenaarium eeldab, et ma nõus olen, kui sa mu kohtama kutsud.“

      Me olime ka varem väheke flirtinud, ent ei midagi nii otsekohest. Nüüd hammustas ta huult, mis ajas mu hulluks, ja keerutas juuksesalku sõrmede vahel, mis tekitas minus tunde, nagu oleksin ma kurika kätte võtnud pesapallur.

      „Kas ei oleks?“ viskasin ma – mis tähendas muidugi „nõus“. Ja seda küsides keerasin ma peale selle, mida ma pidasin oma maksimaalselt sarmikaks naeratuseks.

      Baaris oli hämar, aga ma vannun, et nägin teda jälle punastamas.

      „Võib-olla,“ möönis ta minu pilgule korraks vastates. Siis läks see hetk mööda ning ta lasi alahuule lahti ja juustel alla langeda. „Aga niikuinii kolid sa Miamisse. Vähemalt nii sa kogu aeg räägid.“

      „Näed sa,“ sõnasin mina, „armastus keerab meile juba selga.“

      „Kuule, sul on täna sünnipäev!“ hüüatas tema lõpuks minu juhiluba vaadates. „Miks sa ei öelnud? Keegi ei tohiks oma sünnipäeval üksi juua.“

      Mis värk kõigil üleüldse sünnipäevadega on? Lõppude lõpuks on see päev nagu iga teinegi. Aga ta kadus niipea, kui oli mulle dokumendi tagasi andnud. Ta tuli tagasi minu tellitud veiniklaasi ja kahe Jack Daniel’si napsuga, üks meile kummalegi. Ent mina ei joo üldse kanget alkoholi, nii et ma pidin napsust nii leebelt kui võimalik keelduma. Pealegi ei tähistanud ma tegelikult midagi, ehkki mul oli tehniliselt võttes sünnipäev. Ma austasin oma isa ainsal viisil, mida ma teadsin.

      Meil oli traditsiooniks minu sünnipäeval koos klaas veini juua. See algas siis, kui ma olin ainult kolmeaastane, sõrmelaiuse Cabernet Sauvignoniga minu joogipudelis, et ma nutmise lõpetaksin, kuna ema koju ei tulnud, ja see jätkus kuni isa surmani. Ja nüüd luban ma endale igal sünnipäeval ühe klaasi Cabernet’d, lihtsalt selleks, et teda meenutada. Minu vanamees, Belfairi sommeljee. Nii et kui ma nüüd õigesti arvutan, ja numbrite peale on mul hea pea, nii et seda ma tahaksin loota, siis olen ma kogu oma elus joonud kolmkümmend üks korda, üks kord iga sünnipäeva kohta alates kolmandast eluaastast, ent mitte ühtki lonksu ühelgi vahepealsel päeval. Ja ma ütlen ausalt, et kui te näeksite, kui valged minu hambad on, teaksite, et ma räägin tõtt.

      Estrella ei saanud mõistagi napsu pärast pahaseks – tundus, et ta võttis asju enamasti üsna kergelt –, kutsus ettekandja abi kohale ja andis teise napsu talle, et me saaksime kolmekesi minu sünnipäeva terviseks võtta. Siis läks ta ära teiste klientidega tegelema ning mina istusin telekat vaadates, Cabernet minu kõhust vaikselt pähe tõusmas. Ja siis juhtus midagi iseenesest üsna lihtsat, mis muutis minu elu igaveseks.

      Juhtus see, et telekast näidati üht neist antidepressandireklaamidest. Teate küll, selline, kus must pilv hõljub pidevalt naise pea kohal. Ja siis võtab ta tabletti ning muidugi tuleb päike kohe välja ja rohi on äkki roheline ja väike punane linnuke lendab kohale, maandub talle pähe ja hakkab siristama. Jumala eest, sealsamas naise pea peal istudes. Kohutavalt totakas, isegi antidepressandireklaami kohta. Ja see punane lind meenutas mulle neid marke, ning margid omakorda David Hadley kirja.

      Kas ta ei kirjutanud mitte midagi selle kohta, et Jumal peaks maailma nagu taldriku kummuli keerama? Oleks see alles vaatepilt. Ma olin üsna kindel, et ta kirjutas ka, et tema naine hüppas hoone katuselt alla. Ja nüüd jääb ta oma majast ilma. Veab mõnel alles viltu. Ent miski tema kirja toonis oli olnud armas, ja see tekitas minus tema vastu uudishimu.

      Ja rohkem polnudki vaja – see tobe ravimireklaam ja natuke narri uudishimu –, sest minu järgmine mõte oli, et ehk käin ma siiski järgmisel päeval kontorist läbi, võtan tema toimiku ja lähen siiski temaga ise kohtuma. Ma mõtlesin, et universumi keskpunkti oleks tore näha, ja maalesõit tundus sünnipäeva veetmiseks palju parem viis kui kontoris konutada ja oodata, millal mõni kloun sünnipäevatordiga kohale ilmub.

      Parajasti siis, kui ma olin otsustanud minna, ilmus Estrella uuesti suure tassikoogiga, millesse oli torgatud küünal. Ta laulis „Õnne soovime sul!“, ning ettekandja abi ja ülejäänud baarikülastajad lõid kohe kampa. Võib-olla oli asi minu selleaastases veiniklaasis, aga ma tundsin, et punastan. Piinlik, eks ole? Sünnipäevade ümber lüüakse tõesti liiga palju lärmi.

      Estrella ei lubanud mul enne küünalt ära puhuda, kuni ma midagi soovisin, ehkki ma püüdsin talle meenutada, et ma olen nüüd kolmekümne kolme, mitte kolmeaastane. Aga tema nõudis, nii et ma tegin seda, ja kuna ta mulle nii väga meeldis, ei hakanud ma isegi teesklema. Ma sulgesin silmad ning soovisin midagi. See oli ka oodatust lihtsam, sest see oli sama asi, mida ma poisina Belfairis soovisin, sama asi, mida ma olin sestpeale peaaegu igal päeval soovinud.