Kuid kui oskuslikud poleks ka kohalikud insenerid olnud, kui kogenud ja halastamatuid võitlejaid Sevastopolskaja poleks kasvatanud, ei suutnud nad oma elupaika alal hoida ilma padrunite, prožektorilampide, antibiootikumide ja haavasidemeteta. Jah, jaam tootis elektrit ja Hansa oli nõus selle eest head hinda maksma, kuid Ringil olid ka teised tarnijad ning oma allikad, sevastoopollased oleksid aga vaevalt ilma väljastpoolt tuleva abita isegi kuud aega vastu pidanud. Kõige hirmsam oli jääda ilma laskemoonata.
Hästi kaitstud karavanid läksid Serpuhhovskaja poole igal nädalal, et Hansa kaupmeeste juures avatud krediidi eest osta kõik hädavajalik ning tunnikski pidama jäämata koju tagasi tulla. Kuni Maa pöörles, kuni maa-alused jõed voolasid ja pidasid vastu metrooehitajate püstitatud võlvid, pidanuks see kord muutumatuks jääma.
Kuid sel korral karavan hilines. Hilines lubamatult kaua, nii et juba sai selgeks: oli toimunud midagi jubedat, ettenägematut, mille eest ei suutnud kaitsta ei lahingutes karastunud konvoisõdurid oma raskerelvastusega ega aastatega välja kujunenud suhted Hansa juhtkonnaga.
Kõigest poleks midagi olnud, kui side töötanuks. Kuid Ringi poole mineva telefonijuhtmega oli midagi juhtunud, ühendus oli katkenud juba esmaspäeval ning vigastust otsima saadetud brigaad tuli tühjalt tagasi.
•••
Laia rohelise varju all olev lamp rippus madalal ümmarguse laua kohal, valgustades pliiatsiga joonistatud graafikute ja diagrammidega täidetud koltunud paberilehti. Väike, neljakümnevatine lamp oli nõrk, kuid mitte sellepärast, et tulnuks elektrit kokku hoida, vaid sellepärast, et kabineti peremehele ei meeldinud ere valgus. Viletsate kohalike plärude konidega täidetud tuhatoosi kohal venisid laisalt toa madala lae alla kibeda sinkjashalli suitsu pilved.
Jaamaülem pühkis laupa ja heitis oma ainsa silma pilgu kella numbrilauale – viiendat korda viimase poole tunni jooksul. Seejärel ragistas sõrmi ja tõusis raskelt.
„Tuleb otsustada. Rohkem pole mõtet venitada.”
Teisel pool lauda istuv laigulise bušlati ja kulunud sinise baretiga jässakas vanamees avas suu, kuid hakkas köhima ja viibutas suitsu laiali ajades käega. Seejärel vastas, nägu rahulolematult krimpsutades:
„No ma kordan sulle veel kord, Vladimir Ivanovitš: lõuna suunalt me kedagi ära võtta ei saa. Valvepostid on sellise surve all, et peavad vaevu vastu. Viimase nädala jooksul on seal kolm haavatut, üks raskelt – ning seda vaatamata kindlustustele. Lõunat nõrgendada ma sul ei lase. Sinna on tarvis pidevalt ka kahte luurajate kolmikut – šahte ja liinivahesid patrullima. Noh, aga põhi – peale nende vastuvõtva brigaadi võitlejate, andke andeks, vabasid ei ole. Otsi kust tahad.”
„Sina oled perimeetri komandör, sina otsigi,” nähvas ülem vastu. „Aga mina tegelen oma asjadega. Kuid tunni aja pärast peab salk juba väljuma. Saa aru, me mõtleme sinuga eri kategooriates. Ei saa ju lahendada ainult hetkeülesandeid! Ent kui seal on midagi tõsist?”
„Vladimir Ivanovitš, ma arvan, et sa rapsid ülearu. 5.45 kaliibriga padruneid on arsenalis kaks avamata tsinki, pooleteiseks nädalaks jätkub kindlalt. Lisaks vedeleb mul kodus padja all veel,” vanamees muigas, paljastades tugevad kollased hambad, „kasti kraabin kindlalt kokku. Häda pole padrunites, vaid inimestes.”
„Las ma ütlen parem ise, mis häda on. Kahe nädala pärast, kui laskemoona ei suuda hankida, tuleb lõunapoolsetes tunnelites hermeetilised uksed sulgeda, sest ilma lahingumoonata me neid ei hoia. Tähendab, ei saa jälgida ja remontida kahte kolmandikku meie veskitest. Veel nädala pärast hakkavad need rivist välja minema. Katkestused elektrimüügil ei rõõmusta Hansas kedagi. Parimal juhul hakkavad nad otsima teisi pakkujaid. Halvemal … Ah, mis elekter?! Tunnelid on juba pea viis päeva tühjad, ei ühtki inimest! Aga kui seal on varing? Või lõhe? Kui me oleme praegu ära lõigatud?”
„Jäta! Jõukaablid on normis. Numbrid mõõturitel jooksevad, vool läheb, Hansa tarbib. Kui oleks varing, oleks kohe aru saada. Isegi kui oletame, et on diversioon – poleks meil telefoniühendus katkenud, juhtmed on meie omad. Tunnelitest rääkides – kes siia tuleb? Meid ei tulnud parematelgi aegadel keegi külastama. Mida ainuüksi Nahhimovski prospekt maksab … Üksi sealt läbi ei murra ning võõrad kauplejad meie juurde enam oma nina ei pista. Noh ja bandiidid, selge see, et on meist kuulnud, ega me iga kord ilmaaegu üht elusana minema ei lasknud. Ma ütlen sulle, ära paanitse.”
„Mis sul viga targutada,” torises Vladimir Ivanovitš tühjalt silmakoopalt sidet tõstes ja laubalt higi pühkides.
„Annan kolm meest. Praegu rohkem ei saa, tõesti,” ütles vanamees juba leebemalt. „Ja aitab suitsetamisest. Tead ju, et ei tohi mina seda hingata ja ennast mürgitad ka! Anna parem kas või teed …”
„Aga palun, seda saab alati,” hõõrus ülem käsi. „Istomin siin,” ütles ta tõredalt telefonitorru, „too mulle ja polkovnikule teed.”
„Ja kutsu valveohvitser,” palus perimeetri komandör peast baretti võttes. „Ma annan meeste kohta korraldused.”
Tee oli Istominil alati enda oma, VDNH-lt – eriline, valitud sort. Vähesed said endale seda lubada – jaamaülema metroo teisest otsast toodud, Hansa kolmekordse tolliga maksustatud lemmiktee muutus nii kalliks, et ta ei oleks oma nõrkustele ka ise järele andnud, kui poleks vanu tutvusi Dobrõninskajas. Kellegagi oli ta seal kunagi koos sõdinud ning sellest ajast peale tõi Hansast tuleva karavani komandör korra kuus tingimata erksavärvilise pakikese, millele Istomin alati ise järele läks.
Aasta eest tekkisid tee tarnimisel takistused. Sevastopolskajani jõudsid ärevad kuuldused uuest, kohutavast ohust, mis tõusis VDNH ning võib-olla terve oranži liini kohale: maapinnalt laskusid sinna tundmatud ja ennenägematud mutandid, kes kuulduste kohaselt oskasid mõtteid lugeda, olid peaaegu nähtamatud ja lisaks praktiliselt hävimatud. Räägiti, et jaam langes ning et sissetungi kartes laskis Hansa tunnelid Rahu prospekti taga õhku. Teehinnad lendasid üles, seejärel kadus see sootuks ning Istomin muutus tõsiselt murelikuks. Ent mõne nädala pärast kired vaibusid ning karavanid, mis naasid Sevastopolskajasse padrunite ja lampidega, tõid taas kuulsat aromaatset teed. Mis võinuks olla tähtsam?
Valades komandörile kuldse, kohati maha kulunud äärisega portselantassi tõmmist ja hingates sisse aromaatset auru, pigistas Istomin hetkeks rahulolust isegi oma silma kinni. Pärast nõristas ka endale, istus raskelt toolile ja kõlistas tassis sahhariinitabletti segades väikese hõbelusikaga.
Mõlemad vaikisid ning pool minutit oli see melanhoolne kõlksumine ainsaks heliks, mis kõlas tubakasuitsuga täidetud poolpimedas kabinetis. Siis kõlas sellest üle, peaaegu samas rütmis, tunnelitest lendav katkendlik kellahelin.
„Häire!”
Perimeetri komandör sööstis oma aastate kohta uskumatult tormiliselt kohalt ja hüppas toast välja. Kuskil kauguses kõlas üksik püssilask, seejärel lõid kaasa automaadid – üks, teine, kolmas, platvormil kõmisesid rautatud sõdurisaapad ning juba päris kaugelt kostus käsklusi jagav polkovniku käre bass.
Istomin küünitas samuti kapi najal seisva miilitsaautomaadi järele, kuid haaras siis nimmest, ohkas, lõi käega, läks laua taha tagasi ja rüüpas teed. Tema vastas jahtus polkovnikust maha jäänud aurav tass ja vedeles kiiruga mahaunustatud helesinine barett. Jaamaülem tegi selle poole grimassi ja vaidles minema jooksnud komandöriga poolihääli, tulles endiste teemade juurde tagasi uute argumentidega, mis tal sõnavahetuse ajal pähe ei tulnud.
•••
Sevastopolskajal liikus üsna palju süngeid nalju selle kohta, miks naabruses olev Tšertanovskaja sellist nime kandis. Kuigi elektrijaamade veskid olid kahe jaama vahelistes tunnelites kaugel laiali, ei mõelnud keegi sellele, et tühi Tšertanovskaja mugavuse mõttes hõlvata ja kasutusele võtta, nagu enne seda oli liidetud kõrval asuv Kahhovskaja. Inseneride grupid, kes lähenesid sellele kaugemate generaatorite paigaldamiseks