„See oli liignaisest vapper ja üllas, kas te ei arva?” Kerge noogutus Beckalt. Tädi Estée ohkas. „Me kõik peame teiste aitamiseks ohvreid tooma,” ütles ta rahustaval toonil. „Mehed peavad ohvreid tooma sõjas ja naised peavad ohvreid tooma teistmoodi. Nõnda on asjad jagatud. Nüüd võime kõik natuke maiustada, et tuju paremaks läheks. Ma tõin meile natuke kaeraküpsiseid. Tüdrukud, te võite suhelda.”
Me istusime seal ja sõime kaeraküpsiseid. „Ära ole selline titt,” sosistas Shunammite Beckale. „See on kõigest üks lugu.”
Tundus, et Becka ei kuulnud teda. „Ma ei lähe mitte kunagi mehele,” sosistas ta peaaegu enda ette.
„Küll sa lähed,” vastas Shunammite. „Kõik lähevad.”
„Ei lähe,” ütles Becka, aga ainult mulle.
15
Mõni kuu pärast Paula abiellumist minu isaga tuli meie majapidamisse teenijanna. Tema nimi oli Ofkyle, sest minu isa oli komandör Kyle. „Küllap tal oli varem teine nimi,” ütles Shunammite. „Mõne teise mehe nimi. Neid antakse käest kätte, kuni nad lapse saavad. Nad kõik on niikuinii libud, nad ei vaja tõelisi nimesid.” Shunammite ütles, et libu on naine, kes on käinud rohkemate meestega kui oma abikaasa. Kuigi me päriselt ei teadnud, mida „käimine” tähendas.
Ja teenijannad on ilmselt kahekordsed libud, ütles Shunammite, sest neil pole isegi abikaasat. Aga te ei tohiks teenijannade vastu jäme olla ega neid libudeks nimetada, ütles tädi Vidala nina pühkides, sest nad osutavad lunastuseks kogukonnale teeneid ja meie kõik peaksime neile selle eest tänulikud olema.
„Ma ei saa aru, miks tähendab libuks olemine teene osutamist,” sosistas Shunammite.
„Laste pärast,” sosistasin vastu. „Teenijannad saavad lapsi teha.”
„Mõned teised naised saavad ka,” ütles Shunammite, „ja nad ei ole libud.” See oli tõsi, mõned naised said lapsi, nagu ka mõned majandusnaised: me olime neid nende kummuva kõhuga näinud. Aga paljud naised ei saanud lapsi. Iga naine tahab last, ütles tädi Estée. Iga naine, kes polnud tädi või martha. Sest kui sa polnud ei tädi ega martha, ütles tädi Vidala, mis kasu sinust siis üldse oli, kui sa last ei saanud?
Teenijanna saabumine tähendas seda, et mu vastne võõrasema Paula tahtis last, kuna ta ei pidanud mind oma lapseks: minu ema oli Tabitha. Aga kuidas oli komandör Kyle’iga? Paistis, et ka tema ei pidanud mind oma lapseks. Tundus, et ma olin neile mõlemale nähtamatuks muutunud. Nad vaatasid mind ja minust läbi, ja nägid seina.
Kui teenijanna meie majapidamisse tuli, olin ma Gileadi mõõdupuu järgi peaaegu naiseeas. Ma olin pikem, mu nägu oli pikerguse kujuga ja mu nina oli kasvanud. Mul olid tumedamad kulmud, mitte puhmaskulmud nagu Shunammite’il või õhukesed nagu Beckal, vaid kaarjad, ning tumedad ripsmed. Mu juuksed olid paksemad ja mitte enam hiirepruunid, vaid kastanivärvi. See kõik meeldis mulle ja ma vaatasin peeglist oma nägu ning pöörasin end, et seda iga nurga alt näha, hoolimata hoiatustest edevuse eest.
Häirivam oli see, et mu rinnad paisusid ja mul olid hakanud karvad tärkama sellistel kehapindadel, kus neid poleks pidanud olema: säärtel, kaenlaalustes ja häbiväärt kohal, millel oli palju ümberütlevaid nimesid. Kui see oli kord tüdrukuga juhtunud, polnud ta enam hinnaline õis, vaid palju ohtlikum olend.
Meid oli koolis sellisteks asjadeks ette valmistatud: tädi Vidala oli pidanud terve hulga piinlikke illustreeritud loenguid, mis pidid meid informeerima naise rollist ja kohusest tema kehasse puutuvas – abielunaise rollist –, aga need polnud kuigi informatiivsed ega julgustavad. Kui tädi Vidala uuris, kas küsimusi on, siis polnud ühtegi, sest millest alustada? Ma tahtsin küsida, miks see pidi nii olema, ent teadsin juba vastust: sest selline oli Jumala tahe. Nõnda keerutasid tädid ennast kõigest välja.
Peagi võisin oodata, et mu jalge vahelt hakkab verd tulema: see oli juba paljude teiste koolitüdrukutega juhtunud. Miks poleks Jumal võinud seda teisiti korraldada? Aga ta tundis vere vastu erilist huvi – seda teadsime pühakirja salmidest, mida oli meile ette loetud: veri, puhastumine, veel verd, veel puhastumist, veri, mida valati ebapuhaste puhastamiseks, ehkki sa ei tohtinud oma käsi veriseks teha. Veri oli roojane, eriti siis, kui see tüdrukutest välja voolas, aga kord oli see Jumalale meeldinud, kui seda tema altaritele valati. Kuigi ta oli sellest loobunud – ütles tädi Estée – puu- ja köögiviljade, vaikse kannatuse ja heategude kasuks.
Niipalju kui mina aru sain, oli täiskasvanud naise keha üks suur püünis. Kui oli auk, pidi sellesse midagi pistma, ja välja pidi tulema midagi muud, ja see käis kõikide aukude kohta: auk seinas, auk mäes, auk maas. Oli nii palju asju, mida sai selle täiskasvanud naise kehaga ette võtta või mis võis viltu minna, et ma hakkasin mõtlema, et elaksin ilma selleta paremini. Ma kaalusin, kas võiksin söömata olles seda kõhnemaks saada, ja ühe päeva ma seda ka proovisin, aga mu kõht oli nii tühi, et ma ei suutnud oma otsusele kindlaks jääda ja läksin keset ööd kööki ning sõin supipotist kanaliharibasid.
Mu pulbitsev keha polnud mu ainuke mure: minu populaarsus koolis oli märkimisväärselt langenud. Teised ei võtnud minu arvamusi enam kuulda, mind ei meelitatud enam. Tüdrukud katkestasid vestluse, kui ma lähenesin, ja silmitsesid mind kummaliselt. Mõni keeras koguni selja. Becka seda ei teinud – ta istus ikka veel minu kõrval –, aga ta vaatas otse enda ette ega libistanud laua alt kätt, et minu kätt hoida.
Shunammite väitis endiselt, et on mu sõbranna, osalt kindlasti sellepärast, et ta polnud teiste hulgas populaarne, aga nüüd osutas tema sõprusega mulle teene, mitte vastupidi. See kõik tegi mulle haiget, ehkki ma ei saanud ikka veel aru, miks õhkkond oli muutunud.
Teised siiski teadsid. Küllap olid kuulujutud suust suhu ringi käinud: minu võõrasemalt Paulalt meie marthade kaudu, kes märkasid kõike, ja seejärel nende suust teistele marthadele, kellega nad asjatoimetusi tehes kokku said, ja seejärel nendelt marthadelt nende perenaistele ja naistelt tütardele, mu kooliõdedele.
Milline see uudis oli? Osalt see, et ma olin oma võimuka isa soosingu kaotanud. Mu ema Tabitha oli olnud mu kaitsja, aga nüüd oli ta läinud ja mu võõrasema ei soovinud mulle head. Kodus ei teinud ta minust välja või siis karjus mu peale: Korja see üles! Ära looderda! Ma püüdsin tema silma alt eemale hoida nii palju kui võimalik, aga isegi mu suletud uks oli talle küllap solvav. Ilmselt ta teadis, et ma varjan end selle taga ja mõtlen kibedaid mõtteid.
Kuid mu populaarsuse langusel oli mõjuvam põhjus kui isa soosing. Ringles uus informatsioonikild, mis oli mulle väga kahjulik.
Alati, kui rääkida oli mõni saladus – iseäranis šokeeriv saladus –, meeldis Shunammite’ile olla sõnumitooja.
„Arva ära, mida ma teada sain,” ütles ta ühel päeval, kui me parajasti lõunavõileibu sõime. Oli päikesepaisteline keskpäev: meil lubati väljas kooli murul piknikku pidada. Krunti ümbritses kõrge tara, mille peal oli lõiketeradega okastraat, ja kaks inglit seisid väravas, mis oli lukus, välja arvatud siis, kui tädide autod sisse või välja sõitsid, seega olime täiesti väljaspool ohtu.
„Mida?” küsisin. Võileibadel oli kunstjuustusegu, mis oli meie koolivõileibadel asendanud tõelise juustu, kuna tõelist juustu vajasid meie sõdurid. Päike paistis soojalt, rohi oli pehme, ma olin sel päeval majast välja lipsanud, nii et Paula mind ei näinud, ja olin hetkeks oma eluga üsna rahul.
„Su ema polnud sinu pärisema,” ütles Shunammite. „Sind võeti su pärisemalt ära, sest ta oli libu. Aga ära muretse, see pole sinu süü, sest sa olid liiga väike, et seda teada.”
Mu kõht tõmbus kokku. Ma sülgasin suutäie võileiba murule. „See pole tõsi!” Ma peaaegu karjusin.
„Rahune maha,” ütles Shunammite. „Nagu ma ütlesin: see pole sinu süü.”
„Ma ei usu sind,” vastasin.
Shunammite