Järgnes hetkeline vaikus, kui naised üksteisele otsa vaatasid. Äkitselt Izzy naeratas.
„Ajame ta vihale,” kuulutas ta rõõmsalt. „Kui mul on õigus ja ta on hea inimene, kes tahab sellest kõigest pääseda, saab ta pahaseks, kuid ei võta midagi halba ette. Kui ta on nii kohutav, nagu teie kolm arvate, siis näitab ta oma õiget palet. Pinge toob esile inimese tõelise iseloomu.”
„Tal on õigus,” ütles Skye pikkamisi. „Kui me teda ärritame, saame peagi teada, milline inimene ta on.”
„Me peame teda provotseerima,” ütles Dana, kellele meeldis mõte Garthi vihale ajada.
Skye naeratas. „Mis oleks, kui üks meist hakkaks teda vaenama? Siis saaksime kaks kärbest ühe hoobiga – me kas tabame ta mõnele teisele kurja tegemast või ta reageerib meie jälitamisele.”
Lexi noogutas. „Kui kõik on nii, nagu Izzy räägib, siis Garth mõistab. Kui ei, siis läheb ta marru ja näitab meile, mis ta kõva koore all peidus on. See oleks kahekordne võit. Mulle see meeldib.”
„Mulle mitte,” ütles Izzy, „aga ma näen, et sellel on mõte sees. Kes meist see peaks olema?”
Dana mõtles sellele, mis oli juhtunud viimaste kuude jooksul, kui hirmul ta sõbrad olid olnud, ja Garthi armutust käitumisest. Ta mõtles sellele, kuidas Jed oli ignoreerinud oma tütreid, jätnud nad üksi olukorda, mille t e m a oli põhjustanud. Ta mõtles sellele, kui väga ta kõigist kolmest õest hoolib.
„Mina teen seda,” ütles ta neid vaadates. „Ma võtan vabad päevad ja pühendun täielikult Garthile.”
„Sa ei saa,” ütles Skye.
„Muidugi saan. Ajas pole küsimus. Teil on vaja objektiivset osapoolt, aga samas kedagi, kes teab, mida otsida. See olen mina.”
„Sel juhul me maksame sulle,” ütles Lexi. „Sa ei saa ilma palgata jääda.”
„Ei tule kõne allagi.”
Skye tõusis ja astus Dana juurde. Ta oli roheliste silmadega leebe loomuga punapea. Tema käivitumine võttis tükk aega, aga kui see kord juba juhtus, oli see muljet avaldav.
„Sõbrad ei lase sõpradel ilma rahata töötada,” ütles Skye. „Me kas maksame sulle või leiame kellegi teise.”
„Neile ei valmista see raskusi,” märkis Izzy. „Nad on rikkad.”
„Kui sa saad oma usaldusfondi kätte, maksad oma osa,” ütles Skye talle.
Dana ei tahtnud neilt raha võtta, aga ta ei soovinud ka uurimistööd kellelegi teisele usaldada. Kaalul oli liiga palju.
„Hästi. Aga mitte rohkem kui mu tavaline palk politseis.”
„Tehtud,” ütles Lexi ennast püsti upitades. „Sina jälgid Garthi ja nuhid välja kõik, mida suudad. Kui ilmneb, et ta on korralik kutt, ajame käpad püsti ja laulame halleluujat! Kui ei, jätame sulle lõbu ta vanglasse tirida.”
Dana naeratas. „See mulle meeldiks.”
Izzy pani käed puusa. „Vaata, et sa tema vastu kena oled!”
„Ma ei jäta ühtegi armi,” lubas Dana.
„Ega ühtegi sinikat.”
Dana ohkas. „Te ei lase mul ka üldse asjast lõbu tunda.”
Garthi sisetelefon surises.
„Kaks daami soovivad teiega kokku saada,” ütles sekretär. „Neil pole kokku lepitud, aga nad ütlesid – tsiteerin – „ta pühendaks meelsasti natuke oma kiirest ajast armsatele inimestele”.”
Garth teadis ainult üht inimest, kes niimoodi räägib. „Izzy ja üks tema õdedest?”
„Preili Skye Titan, söör.”
„Paluge nad sisse.”
Ta tõusis ja läks laua ette. Miks Skye ja Izzy teda näha tahavad? Mitte võidurõõmust. Küsitlust Dallase politseijaoskonnas sai vaevalt võiduks nimetada.
Hetk hiljem tuiskas Izzy kabinetti. Ta pikad tumedad juuksed hüplesid õlgadel. Ta naeratas, just nagu oleks neil mingi meeldiv saladus jagada. Skye loovis ta kannul, just nagu poleks kindel, kas ta tahab ikka sisse tulla.
„Milline ootamatu rõõm,” ütles Garth ja viipas sohvale akna all. „Kas ma tohin daamidele midagi pakkuda?”
„Tänan, ei. Me tulime rääkima,” ütles Izzy patjadele vajudes. „Lexi on teisel arvamusel, pean ma sulle ütlema. Tegelikult pole ta sinus kindel. Ma ütlesin, et sa pole süüdi, aga ainult Skye usub mind.”
Garth silmitses rätsepakostüümis ja pärlitega volüümikat punapead, kes oli Izzy kõrval istet võtnud. „Ja sina oled kindel?”
Külmad rohelised silmad silmitsesid meest. „Ma ütlesin, et tahan uskuda, et sa pole üdini halb. Sellel on vaks vahet.”
„Nõus.” Garth pööras tähelepanu uuesti Izzyle. „Millest me siis räägime?”
„Sinust. Sinu päästmisest.” Izzy kortsutas kulmu. „Kas sa ei mäleta? Me oleme sellest varem rääkinud.”
Izzy oli poetanud paar sentimentaalset lauset selle kohta, et Garth on tema vend ja õed on ta perekond – fakt, mis midagi ei muutnud. Garth oli pidanud seda murtud südame halinaks.
„Sa olid Nicki pärast nördinud,” ütles Garth.
„Oh, palun! Asi polnud selles.” Naine seadis ennast mugavamasse asendisse ja patsutas patja enda kõrval. „Tule! Liitu meiega. Nagu ma tol päeval ütlesin, kuulud sa perekonda. See sinu hävitustöö on lihtsalt tobe. Nii et me tulime sind päästma.”
„Vastu minu tahtmist?”
„Kui see osutub vajalikuks.” Izzy naeratas. „Me oskame olla väga veenvad.”
„Izzy tahab, et sa ühineksid perekonnaga,” ütles Skye.
„Jõulude ajaks,” lisas Izzy.
Garthile meenus, et ta oli midagi sellist varem kuulnud. „Tänan, aga ei.”
„Sul pole valikut.”
„Kas see kuulub sunniviisilise osa juurde?”
„Mhmh. Jäta, Garth. Me oleme su õed. Kas sa pole kunagi soovinud kedagi, kellele patse punuda?”
„Mina loobun.”
„Ära pane teda tähele,” ütles Izzy õele. „Küll ta tuleb.”
„Ja kui ta ei taha?” küsis Skye. „See polnud hästi läbi mõeldud plaan.”
„Millal see on mind enne takistanud?”
Garth ei mäletanud, millal tal nende kahe naise seltsis on nii ebamugav olnud. Ja imelik küll, ta ei osanud selle põhjust määratleda.
Ta sundis ennast minema ja nende juurde istuma.
Skye ütles talle: „Izzy võib olla küll keevaline ja tormakas, aga ta on hea inimestetundja. Ta ütleb, et sa oled seda väärt.”
„Ei ole,” ütles Garth, teades, et mida kauem vestlus kestab, seda raskem on tal olla Titani impeeriumi ülevõtmisel armutu.
Skye uuris meest, silmitses teraselt, otsekui tahtes lugeda ta mõtteid.
„Ma saan aru, miks sa Jedile kaikaid kodaratesse loobid,” ütles ta mõne hetke pärast. „See, mida ta tegi, on kohutav. Mul on tema käitumise pärast häbi ja ma palun tema eest vabandust. Mitte et minu vabandusel oleks mingit väärtust.”
„Ega olegi,” ütles Garth kergelt.
„See on õiglane. Aga meie? Millega meie oleme su põlguse ära teeninud?”