Sa pead teadma, et kui sa tahad enne hüppamist olla täiesti kindel, et kõik läheb hästi ja ladusalt, ei hüppa sa ilmselt kunagi. Vahel on vaja leida endas julgus „hüpata”, aga vahel on vaja uskuda, et kõik elus juhtub õigel ajal ja õiges järjekorras. Tuleb õppida, et ei ole vaja jõge lükata, aga kui rahulolematus juba kripeldab hinges, tuleb ise hüpata!
Ma ei kutsu kedagi üles lõpetama oma töölepingut ega laiskusele – jumal hoidku, ma pigem hoiatan selle eest –, ma arvan, et haridus, pingutus ja oma panus on sama olulised kui õnnelikud juhused, kulgemine, loovus, usaldus, vedamine ja tänu. Formaalne haridus ja korralik CV on väga kasulikud kaaslased elus ning koolides ja töökohas loodud suhted on paljuski edasiste võimaluste aluseks. Aga väga tähtis on suunata oma energiat õigesti! Vaja on tunnetust mõistmiseks, kus uksed avanevad ja kus sulguvad. Samuti on vaja selgust eneses, et mõista, kus sa teed midagi oma ego pärast, oma elukaaslase või tuttavate tunnustuse tagamise pärast või kus sa teed asju enda olemuse pärast. Oma hinge jaoks. Sa võid oma senise palgatöö lõpetada, aga sa ei pea seda tegema. Lihtsalt anna endale võimalus natukenegi teha seda, milleks sa lapsena tundsid, et oled sündinud. See ongi see, mis teeb õnnelikuks. Ja kui kõik läheb hästi, saad sa oma elu millalgi järk-järgult nõnda ümber korraldada, kuidas sulle enim sobib.
See kõlab võimatuna, isegi vastutustundetuna, sest oh häda, mis siis saaks, kui kõik teeksid, mis neile tõeliselt meeldib! Aga ma arvan, et see oleks väga tore. See tähendaks mitmete inimeste omavahelist töö vahetamist. Usun, et mitte kõigile ei sobi täistöökoht büroos või kaupluses. Olen kogenud, et rahulolu tööga saab parandada, kui muuta töö vormi või keskkonda – nii füüsilist kui sotsiaalset. Või reguleerida oma töökoormust – olen näinud, et paljud on tunduvalt õnnelikumad samal toolil poole koormusega. Võib-olla sobiks ka sulle nii hoopis rohkem? Nii ei peaks tegema, nagu mina tegin – töölt lõplikult ära tulema.
Alati on inimesi, kes eelistavad käia tööl, et olla pärast tööpäeva lõppu vaba vastutusest ja rahapuuduse hirmust. Kes tahavad saada korralikku suve- või talvepuhkust ja mitte mõelda sellel ajal tööasjadele. Alati on ka inimesi, kellele lihtsalt ei sobi kõrgete kontsade kandmine, konditsioneeritud õhk, ribakardinatega plastaknad ja vahetpidamatu klientide teenindamine. Ja ka see on täiesti loomulik, et mõnele meeldib. Meikida ja särada. Saada kindlat kuupalka. Tuua oma ellu mingit rutiini ja turvalisust. Ja õhtuti täiesti unustada oma töömured ning teha hoopis midagi muud.
Usun, et universumis on kõik väga hästi paigas ja kõik leiaksid oma koha ka uue elukorraldusega siis, kui kõik töökohad, elukutsed, tegevused ja elamise-töötamise mudelid oleksid vabalt valitavad. Me tuleksime toime ja oleksime palju lahkemad, rahulolevamad ja ISEmad. Rohkem oma tegeliku olemusega kooskõlas ja seega – õnnelikumad! Meil oleks rohkem energiat ja armastust, mida jagada. Siirust. Ilma maskide ja rollideta olemist. Ilma kaitsekilbita südamest südamesse suhtlemist.
See raamat võib anda tuge muudatuste tegemiseks oma tööelus, kuid see mitte ainult ei innusta oma töölepingut lõpetama, vaid ka hoiatab selle eest. Ta aitab leida, aga ei anna otsest vastust küsimusele, mida sina tahad oma elu kutsena teha – see aga on põhiküsimus, kõige alus. Vastus tuleb sul enda seest üles otsida.
See raamat algab hetkest, kus sa veel päris täpselt ei tea, mida ja millises vormis sa armastad teha. Sul on mingi kujutlus ja unistus, et ükskord, enne vanaduspensioni, vahetad sa veel vähemalt kord töökohta ja võib-olla isegi tegevusala. Või on sul oma äri või et sa vähemasti tahaksid pikalt reisida või olla hoopiski natuke aega kodune ja tegeleda oma hobidega. Aga need ideed on veidi hägused ja neile mõeldes lükkad sa teostamist alati paar aastat edasi. Kui sa tahad enne lõpliku otsuse tegemist koguda julgust või teada, mida toob kaasa töötamise vormi muutus, siis see raamat annab sellesse ellu sissevaate ja ka mõned praktilised soovitused, mis võivad, aga ei pruugi sind aidata. Eelkõige püüa eneses selgusele jõuda, mis on sinu kirg, ning teiseks, miks sulle praegune elu või töö ei meeldi. Võib-olla pole asi töös, vaid milleski muus, näiteks mõnes suhtumises, mida kannad endaga. Äkki korduks sama lugu ükskõik mis teise tööga? Kõige lihtsam on süüdistada oma rahulolematuses tööd, sest seda peetakse meie ühiskonnas nii-öelda möödapääsmatuks ja sellest tulenevalt alati sobivaks vabanduseks kõigele, mis on valesti.
Kui aga tööelu muudatused on vältimatud ja sa otsustad ratsutada läbi esimese aasta takistusraja, millele järgneb finantsiliselt ja emotsionaalselt juba palju stabiilsem elu, soovin sulle palju rõõmu esimesest päris üksi ise välja teenitud palgast. Kõikidest sinu klientidest ja projektidest. Soovin sulle, et oleksid küllalt tark ja julge, et öelda vahel EI ning maksta professionaalidele nende töö eest sellistes ülesannetes, mida sa ise ei oska või milleks ei leia aega. Nii on kõik eeldused olemas, et sa saaksid istuda aasta pärast maha nagu mina seda kord tegin, pühitseda uue elu esimest aastat ja mõelda: aitäh, aitäh, aitäh, et mul on SELLINE ELU. Palju õnne. Sa oled teinud julgeid otsuseid, pingutanud, usaldanud ja saavutanud midagi väga olulist. Tegelikult kõige olulisema. PAREMA ELU.
Minu lugu
Läinud Svea Söödi juurde koju teda intervjueerima, märkasin esmalt VÄRVE – elutoa seinale olid maalitud lilled, lakke midagi paradiisisarnast. Ta tundus vaba ja loov. Tema riided olid naiselikud ja voogavad, tema naeratus säras, ta oli sundimatu ja siiras. Kas selle või millegi muu peale käis mul korraga peast läbi mõte, et tahaksin ka olla joogaõpetaja ja raamatute autor. Ma ei võtnud seda uitmõtet tõsiselt. Selleks ajaks olin avaldanud oma esimese raamatu ja käisin tööl kesklinna klaashoones. Kuid 11 kuud hiljem, kui see mulle juhuslikult meenub, olen tegelikult juba andnud hulga joogatunde ja ilmutanud kaks raamatut. Ma olengi joogaõpetaja ja raamatute autor, kui ma tahan ennast nii nimetada.
Ülikoolis õppisin mingitel kahtlastel asjaoludel hoopis ärijuhtimist, isegi magistrikraadini välja. Kahtlased asjaolud seisnesid selles, et peamiseks erialavaliku argumendiks sai suur konkurss ja teiste eeskuju. Ma häbenesin seda ikka paar esimest ülikooliaastat. Ja teadsin väga selgelt, et tahaksin hoopis töötada kuskil teatrimajas. Astusingi siis teatri uksest sisse ja küsisin, mida neil mulle pakkuda on. Ma ei mäleta, kuhu mind selle küsimuse peale juhatati. Mäletan, et oleksin tahtnud seal hea meelega turundusosakonnas plakatite kujundusi võrrelda või midagi muud sarnast teha või siis vähemasti kassas pileteidki müüa. Ei, kõik ametikohad on hõivatud. Aga – meil on üks koristajakoht! Hm. Mulle pole kunagi koristamine meeldinud ja see polnud üldse see, mida olin mõelnud teatrisärasse tööle soovides… Aga hea küll! Alustan siis, kuigi tol ajal, 90-ndatel, olid mu kursusekaaslased läinud tööle audiitorfirmadesse, ministeeriumidesse ja konsultatsioonifirmadesse ja saanud kohe oma ala spetsialistiks, sest neid ametikohti enne sellisel kujul olemas ei olnud ja oli vaja, et keegi hakkaks kohe neid funktsioone täitma.
Koristajatöö kujunes üheks väga toredaks perioodiks minu elus. Isegi tolleaegsete vahenditega polnud koristamisel häda midagi. Tunnistasin endale juba siis, et ilmselt on see viimane kord elus, kui mul on tööl nii väike vastutus ja nii suured õigused. Iga etenduse alguses pidin fuajee ja garderoobi põrandad puhtaks pesema. See polnud eriti kurnav ega võtnud ka palju aega, kui minu optimeerimispüüete pärast just midagi sellist ei juhtunud, et mõni mees mind pissuaari ees nähes ehmatas ja me mõlemad hetkeks kangestusime (vett oli meeste WC-s mugavam vahetamas käia) või kui ma –