Salauks. Йорн Лиер Хорст

ja näitas Linele maja. Enamik tube olid tühjad, aga suured, neil olid laiadest männi­laudadest põrandad, pleekinud tapeedid ja laiad aknalauad väikeste ruutudega akende all.

      „Nädala jooksul tulevad töömehed vaatama,“ ütles Sofie. „Ma tahan laed üle värvida ja seintele tapeedi panna, muud polegi eriti vaja teha.“

      Line osutas ühele paokil uksele.

      „Ja vannituba vajab remonti,“ lisas Sofie ja tegi ukse lahti.

      Uksetaguses ruumis oli musta värvi prill-lauaga klosetipott, mõranenud kraanikauss, mille äravooluava ümber paistsid rooste­plekid, ja suur vana vann. Aknaid ei olnud ja niiskuse tõttu oli lilleline tapeet seinte küljest lahti tulnud.

      „Suur töö,“ kommenteeris Line.

      „Päranduse juurde kuulus ka raha,“ naeratas Sofie. „Ja kiiret pole. Keldris on peaaegu uus duširuum.“

      „Kas siin on ka kelder?“

      Sofie noogutas ja läks trepi poole.

      „See on suur ja tühi,“ lausus ta. „Seal on ainult üks vana seif, mida ma ei saa välja visata.“

      „Miks ei saa?“

      Sofie tasandas lapse toast möödudes häält.

      „See on liiga suur,“ ütles ta vaikselt. „Võiks peaaegu arvata, et see toodi keldrisse enne maja ehitamist.“

      „Aga miks sa tahad seda välja visata?“ küsis Line tema järel trepist alla minnes. „Seif on ju vahva asi.“