Jørn Lier Horst
Salauks
Kriminaalromaan
Norra keelest tõlkinud Ene Mäe
Originaal:
Jørn Lier Horst
BLINDGANG
Gyldendal Norsk Forlag
Toimetanud Liivia Anion
Kaane kujundanud Anu Ristmets
Copyright © Jørn Lier Horst 2015
Published by agreement with Salomonsson Agency
Autoriõigus tõlkele: Ene Mäe ja OÜ Eesti Raamat, 2019
ISBN 978-9949-683-75-8
ISBN 978-9949-683-76-5 (epub)
www.eestiraamat.ee
wwww.facebook.com/Eesti Raamat
E-raamat OÜ Flagella
1
Sofie sõitis suurest valgest majast kaks korda mööda. Kolmandal korral peatus ta selle ees tänaval.
Poolkelpkatusega kõrge villa asus valge tara ja lehtpuuheki taga vanade haraliste puude vahel. Väikeste ruutudega akendest ei paistnud midagi peale toahämaruse.
Maja oli suurem, kui ta mäletas, ja temale tegelikult liiga suur.
Viimati käis ta siin üheksateist aastat tagasi. Siis oli ta endale tõotanud, et ei tule enam kunagi tagasi. Nüüd kolis ta siia elama.
Ta võttis kõrvalistmelt ümbriku ja kummutas võtme sealt välja. Võtme küljes oli väike plastplaat, mille ühele küljele oli advokaat kirjutanud vanaisa nime ja teisele poole aadressi: Frank Mandt. Johan Olseni tänav, Stavern.
Ta ei suutnud tõrjuda mõtet, et see mees oli sedasama võtit käes hoidnud. Käinud ringi, võti taskus, näperdanud seda, tõmmanud käe võtme ümber rusikasse.
Talle ei meeldinud mõelda mehest kui vanaisast, seda sõna ta ei kasutanud. Ta mõtles temast kui Vanamehest. Sellisena ta teda mäletaski, vana mehena, kuigi viimati, kui Sofie teda nägi, ei saanud ta olla vanem kui 50. Ta oli suur ja tüse, tal olid tumedad aukus silmad, paksud hallid juuksed ja väikesed valged vuntsid.
Üks viimaseid kordi, kui Sofie teda nägi, oli 17. mai tähistamise ajal. Sofie kõndis laste rongkäigus majast mööda ja Vanamees seisis põrnitsedes klaasverandal, käed seljal, huuled kokku surutud. Sofie üritas talle lehvitada, aga ta keeras selja ja läks tuppa.
Sofie pani võtme käest ja vaatas taas maja poole. Isegi tänasel soojal juulipäeval tundus talle, et majast õhkub külma.
Turvatoolilt kostev häälitsus sundis teda pead pöörama.
„Oled sa ärkvel, Mia-memm?“ naeratas ta ja sirutas käe tütre poole. „Me oleme nüüd kohal.“
Tüdruk lalises, naeratas ja pilgutas silmi. Õnneks ei olnud ta isa nägu. Tal olid ema tumedad silmad ja juuksed.
„Ja minu naerulohud,“ ütles Sofie ja kõditas tütart lõua alt, püüdes neil mõlemal tuju tõsta. Küll nad tulevad kahekesi toime. Kunagi oli ta alati emaga kahekesi. Nüüd tütrega.
Ta pöördus uuesti näoga rooli poole, pani käigu sisse ja sõitis maja taha garaaži ette. Haaras siis võtme, tuli autost välja ja võttis tütre tagaistmelt kaasa.
Maja sissekäik oli peen, sammaste ja ilustustega, nagu sada aastat tagasi ehitati.
Võti pöördus lukuaugus kergesti. Majas oli puhas ja värske lõhn, mitte sumbunud, nagu ta oli kartnud.
Advokaat oligi teinud nii, nagu Sofie oli palunud. Kogu mööbel, sisustus ja muu vallasvara oli ära viidud. Kõik, mis võis midagi meenutada. Meenutada minevikku.
Ta astus kööki ja läks edasi elutuppa. Tema sammud kajasid paljaste seinte vahel.
Akendest imbus sisse kahvatu päikesevalgus ja langes põrandale.
Siin võib olla hubane, mõtles ta ja vaatas välja üle tee asuva väikese pargi poole. Sellest suurest majast võib saada hea algus uuele elule.
Teisele korrusele viiv lai trepp nagises. Ta tõstis Mia teisele puusale ja otsis üles ema kunagise toa. Jäi sinna veidikeseks seisma, tundmata õieti midagi, ja vaatas siis kella. Kolmveerand kümme. Kolimisauto võis iga hetk kohale jõuda.
Ta käis teised toad kiiruga läbi, läks trepist alla tagasi ja vaatas ülejäänud maja üle.
Keldritrepi ukse ees jäi ta korraks seisma, enne kui selle lahti tegi. Ta pani tule põlema ja astus mööda kulunud trepiastmeid paar sammu allapoole.
Sealt oligi Vanamees ühel jaanuarikuu päeval leitud. Küllap ta kukkus umbes samalt kõrguselt, kus Sofie praegu seisis. All hallil betoonpõrandal võis heledal foonil tumedamat laiku aimata. Arvati, et Vanamees oli seal kolm päeva lebanud, enne kui üks sõber ta leidis.
Sofie oli ainus elus sugulane, aga ta ei võtnud matustest ega nende ettevalmistustest osa. Siis polnud talle pähegi tulnud, et tema on Vanamehe miljonimaja ja pangakonto ainus pärija. Seda teada saades oli ta algul mõelnud, et ei taha neid. Frank Mandti raha on nii räpane, et ta ei tahaks sellega tegemist teha. Aga siis oli ta mõelnud: miks mitte? Rumal oleks ära öelda.
Ta tassis tütre keldrisse kaasa. Seal oli õhk raskem kui mujal majas. Imal lõhn, mis meenutas vanaks läinud puuvilju või liiga kaua vaasis seisnud lilli.
Ühte keldriruumi oli ehitatud duširuum ja saun ning teises, mis oli ilmselt treeninguruum, oli seina külge kinnitatud varbsein.
Kõige viimasest ruumist leidis ta seifi. Advokaat oli teatanud, et seif oli alles jäetud. See oli mitte ainult suur ja raske, vaid ilmselt ka seestpoolt poltidega põranda külge kinnitatud. Inimesed, kes maja tühjaks tegid, olid lootnud võtit leida, aga see oli kadunud. Sofie usaldas neid täielikult. Ühest köögikapist olid nad avastanud peaaegu kolmkümmend tuhat krooni ümbrikus, mille nad olid talle üle andnud. Mõistagi oli võimalik, et majas oli olnud veel raha, millest nad teada ei andnud, aga Sofie uskus, et seifi võtit nad ei olnud leidnud ega seifi avanud.
Ta libistas käe üle seifi. Külm teras ajas talle judinad peale.
Siis kükitas ta maha, lükkas lukuaugu ees rippuva metallplaadi kõrvale ja proovis sisse vaadata.
Kadunud võti tegi ta meele mõruks. Seif seisis keset keldrit ja võttis liiga palju ruumi. Kui millalgi tekib vajadus keldriruumi sisustada, teeb seif selle ülesande raskeks.
Väljas andis üks auto signaali. Ta vaatas kella. Kümme. Kolijad olid täpsed.
Ta läks välja neile vastu. Kuni nad veoauto paika tagurdasid, avas ta oma auto pakiruumi, võttis sealt ühe karbi ja tõmbas välja sildi, mille oli kodulinnas Oslos teha lasknud. Võttis selle kaasa ja riputas sissekäigu kõrvale naela otsa.
Sofie ja Mia Lund.
Naabermaja ruuduliste köögikardinate tagant vaatas välja üks naine. Sofie lehvitas talle. Naine ei lehvitanud vastu.
2
William Wisting seisis magamistoa lävel ja silmitses naist, kes lamas tema voodis. Ribakardina pilude vahelt pääsesid sisse kitsad valgustriibud ja langesid naise näole, aga see ei paistnud tema sügavat und häirivat.
Wisting oli Christine Thiisiga koos töötanud veidi üle kahe aasta. Naine oli viisteist aastat noorem ja tal oli kaks teismelist last. Pärast lahutust oli ta lahkunud Oslost hea palgaga advokaaditöölt ja kolinud lastega Larvikusse.
Christine Thiis oli koostööaldis, tulemusele orienteeritud, tegus ja algatusvõimeline ning tal oli eriline võime langetada õigel ajal õigeid otsuseid.
Nad rääkisid alati ainult tööst. Naine ei kõnelnud oma eraelust kuigi palju. Kui nad konverentsidel käisid, läks