Vana arm ei roosteta. Susan Mallery. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Susan Mallery
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789949849178
Скачать книгу
kõhkles.

      Alexis peatas auto Landonite maja ees ja lülitas mootori välja. “Mida?” nõudis ta.

      “Riley kavatseb Zeke’i käest küsida, kus ta käib.”

      Alexis lasi pea oiates roolirattale langeda. “Ütle mulle, et see oli nali.”

      “Ma ei tee nalja ja see polegi ju niivõrd halb mõte. Sina ei taha temaga sellest rääkida ja keegi peab tõe jälile saama. Kui sa teada saad, et Zeke’il ei ole armukest, siis tunned sa end paremini.” Gracie puudutas õe kätt. “Kui sa ainult suudaksid temaga sellest ise rääkida.”

      Alexis avas ukse. “Sa ei saa aru. See ei ole nii lihtne. Ma ei tea, kas ma üldse tahangi teada, mida Zeke teeb. Kui tal on armuke...” Õde neelatas. “Ma ei taha temast lahku minna, aga siis pean ma seda tegema.”

      Hetkel ei tahtnud Gracie vestelda ei sel ega ka mingil muul teemal. Ta oli olnud kodus ainult paar päeva ja juba praegu tundus talle, et palju meeldivam oleks lasta nädal aega hammastele juurteravi teha.

      “Miks sa ei oota, kuni tõe teada saad?” küsis ta leebelt.

      “Hea mõte. Nii ma teengi. Kas tuled sisse?” viipas Alexis peaga maja suunas.

      Just praegu tahtis Gracie väga oma üürimajja pageda, kuid sellest hoolimata ta noogutas ning astus autost välja. Ta põikab korra sisse, tervitab teisi ja lahkub. Ta võib põhjendada oma otsust sellega, et peab asju lahti pakkima, kuid tegelikult tundis ta, et peab veidi eemale saama. Liiga palju perekondlikke asju korraga, mõtles ta.

      Nad kõndisid maja poole ja kui Alexis välisukse lahti tõmbas, kuulis Gracie majast karjumist.

      “See ei saa head tähendada,” ütles ta.

      “Kõlab Viviani moodi.” Alexis raputas pead. “Ma loodan, et ta ei kavatse jälle pulma ära jätta.”

      “Misasja? Ära jätta?” Kuid õde juba sisse astunud ning Gracie läks talle järele.

      Keset tuba seisis Vivian, nägu pisaratest ja laialijooksnud ripsmetušist kirju, käed puusas ja nägu pahur. Ema istus diivanil, diivanilaual vedeles mitu lahtilöödud pulmaajakirja.

      Graciet ja Alexist märgates noorem õde nuuksatas. “Ma vihkan Tomi,” teatas ta trotslikult. “Ta on isekas ja vastik ning ma ei abiellu temaga.”

      “Muidugi abiellud,” ütles Alexis rahustavalt. “Te lihtsalt tülitsesite. Nüüd aga räägi, mille pärast see tüli tekkis.”

      “Poissmeesteõhtu pärast,” nuuksus Vivian. “Ta ütles, et mina ei tohi kaasa minna. Aga kui ma ei lähe, siis ma ju ei tea, mida ta seal teeb? Mind ei huvita filmid ja joomine ja muu selline, aga ma ei taha, et nad telliksid s-strip-pari.”

      “Kas ta tahab tellida?” päris Alexis

      Vivian luksus. “Ta ü-ütles, et see polevat minu asi. Ta ü-ütles, et kuni me ei ole abielus, ei pea ta tegema, nagu mina ütlen.”

      Gracie tahtis olla ükskõik kus, aga mitte siin. Kas ta saab lihtsalt vabandada ja kiirelt autosse tormata või tuleb tal teeselda, et peab kohe tualetti minema? Eneselegi ootamatult avas ta aga suu ja ütles: “Kas sa selgitasid Tomile, et sinu soov poissmeestepeost osa võtta ei olegi tingitud niivõrd sellest, et teda kontrollida, vaid pigem soovist alustada teie abielu armastuse ja usalduse tähe all? Ma pole kunagi aru saanud meeste – ega ka naiste – soovist korraldada säherdust suurt pidu, mis võib sellesama suhte, mida nad nüüd pulmadega tähistada tahavad, juba alguses ära rikkuda.”

      Kõik pöördusid teda vaatama. Alexis raputas pead, nagu oleks manitsenud mõnd mitte just eriti taibukat last ja ema tõusis ning läks uuesti nutma puhkenud Viviani juurde.

      “See vist tähendas ei-d,” pomises Gracie, tundes end hetkel veelgi enam vales kohas.

      “Küll kõik saab korda,” lohutas ema Viviani lähemale tõmmates. “Te räägite hommikul Tomiga ja kõik saab korda.”

      “Ma u-usun küll,” pomises Vivian ema õla vastas. “Ma l-lihtsalt tahan, et ta mind armastaks.”

      “Muidugi. Kõik on hästi. Kõik saab korda.”

      Gracie viipas ukse poole. “Ma peaksin teid nüüd omavahele jätma. Hakkan minema.”

      “Hea mõte,” liigutas ema hääletult huuli.

      Gracie proovis kõigest väest mitte mõelda, et oli niigi raske situatsiooni veelgi hullemaks muutnud, ja suundus taas välja öhe. Ta sõitis läbi linna oma üürimajja ja astus tänulikult hämarasse vaikusesse.

      Paar lülitivajutust tõrjusid pimeduse eemale ning pilk kööki taastas Gracie hea tuju.

      Ta oli juba jõudnud lahti pakkida spetsiaalsed küpsetusvormid. Suuremad vormid, mis muidu kuskile mujale ei mahtunud, oli ta paigutanud kokaraamatutele mõeldud riiulitele. Külmkapi uksel rippus tortide küpsetusplaan ja seinale oli teibitud kaheleheküljeline artikkel ajakirjast The People, millel seisis pealkiri: “Milles seisneb Gracie saladus?”

      Gracie astus lehe juurde ning vaatas fotot, millel populaarse komöödiasarja staar pistis oma pulmas oma värskele abikaasale suhu tükikese imemaitsvat Gracie valmistatud pulmatorti. Teisel leheküljel oli mitu pilti Gracie tortidest, sealhulgas ka foto, millel ta üht neist hoolikalt dekoreeris.

      See on tema maailm, tuletas ta endale meelde. Maja Torrance’is, tellimused ja täiuslik lõunapoolne köök kolme täismõõdus ahju ja integreeritud jahutuskambritega. Seda maailma ta tundis – ja seal oli ta lihtsalt Gracie. Mitte kellegi õde või tütar. Seal ei teinud ta vigu ega tundnud end kõrvalseisjana.

      Kas kojutulek oli olnud viga? Kuid nüüd oli otsus tehtud ja seda ei saa enam tagasi võtta.

      “Ainult paar nädalat,” tuletas Gracie endale meelde. Siis võib ta siit lahkuda ja mineviku unustada.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQAAAQABAAD/2wBDAAMCAgMCAgMDAwMEAwMEBQgFBQQEBQoHBwYIDAoMDAsK CwsNDhIQDQ4RDgsLEBYQERMUFRUVDA8XGBYUGBIUFRT/2wBDAQMEBAUEBQkFBQkUDQsNFBQUFBQU FBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBT/wAARCAeoBXgDAREA AhEBAxEB/8QAHQAAAwEBAQEBAQEAAAAAAAAAAQIDAAQHCAYFCf/EAGUQAAICAQMCBAMFBQMHBggA HwECAxEABBIhMUETIlFhBQZxBxQjMoEIQpGhsSTB8BUzUoLR4fEWYnJzkqIXJTRDU4OTo7KzGCY1 NmPD01V1tMLSJzdERXTjRlRWZISkKDhlZpT/xAAcAQADAQADAQEAAAAAAAAAAAAAAQIDBQYHBAj/ xABIEQEAAwABAwIEAgcFBQUIAAcBAAIRIQMSMSJBBAUyURNhBkJxgZGxwRQjcqHRNFJi4fAVJDOC khY1Q1NjorLxJXPC4tJEVP/aAAwDAQACEQMRAD8A/v7FE2hWU/l4HHYjPFuctk/RjhahaQbSJ8MX VGNgylv4ZXc9TNkdh0e7GdCqjyQMY9ykhidvasjk0mhi1ck45Y5GnRdv5j29sbpjAR0jgIhgU7S9 W3H88XLrKMMGRj0oUareqsxclSRxltt7cmNaNS2x5V8TXwNQ8NU7DqcQ5R+8pG3UH2k9agk0+oEY o9gB+p/llU4TZPUNpbJWNVLQNtAbZ0Pp2yH3lmcSOgj8bSnxUA83QjLvxbiR0ttT1E6YYt/xCQEL +X8tdshcoSw3qJA8cWmK7huLN5aHU4G2hbtpg+8xhCSTGhyoPTDdCPMWGHTpIIpm4IsAEYlTaxgO Wg2CSKReH55Nfrj3EYsLCRiEAFhdqjha5xcx8Tm0kUUOkmdepajYy7LawMypWtKKR5wsjadY1Gxj ZOI43Y7Hd29viU1DRo0hYLt4PA/jkhs0tws0cEQj07uQzbuP4Y1dQiDiq+YqafxmmpRVWvHe8FzI iqrKmHa0ICih7d8W+ZWZklMFh00y7VMpaxxWUepJNvRVw5hj0arJ942qKjxNlO2MoD3/AJRUg08p iaQfkPb3xrY0IitHF9oZPBmmmij