Rahva Oma Kaitse 25. Mart Juur, Andrus Kivirähk

Jehoova meid tundma sai. Olgu see kõigile õpetuseks ja manitsuseks, et käia oma eluteed mööda alandlikkuse rada, kus kasvavad kibuvitsad ja kadakad ja seened.

      Meie ellu tuli Jumal kümme aastat tagasi. Olime tollal lihtsad hülged Riia loomaaias, elu oli tühi ja täis pattu. Himustasime toorest kala ja elasime patuelu ühe kolmanda hülgega. Ujusime sihitult basseinis, meie hingedel oli kõle, sest neid polnud soojendanud Jumala arm.

      Siis ühel päeval tuli loomaaeda peaingel Miikael, kes ütles meile: „Tõuske, hülged, ja kõndige!”

      Ning me märkasime, et meil pole enam loibi ega saba, vaid varbad ja sõrmed. Langesime põlvili ning kisendasime:

      „Oo, Issand, meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja ära tõuka mitte kiusatuse sisse, vaid lase meid hülgepuurist välja, sest tahame oma ülejäänud elupäevad veeta Sind teenides inimese kombel rännates ja sinu aujärje ette pärleid laotades.”

      Ja vaata – me mõlemad saime puurist välja, sõitsime trammiga loomaaiast minema ning asusime elama ühe vaga metsavahi juurde, keda teenisime tões ja vaimus, jutlustades talle nii öösel kui ka päeval ning salvides tema ihuliikmeid, kuni tema ajaliku elu lõpuni, mis peagi saabus.

      Siis rändasime edasi, kuni jõudsime ühte kõrtsi, mida pidas aus lesknaine, kes kauples viinaga ja müüs oma tütarde ihu. Päästsime palju–palju inimesi hooraelu küüsist, muutes lesknaise viina veeks ja tema tütred kiviks.

      Aga iga meie sammu saatis varjuna Saatana vari, kes oli ilmlõpmata kuri ja äärmiselt kade, et me ilmsüüta hingi tema küüsist päästame. Ja ta kihutas meie vastu üles terve Läti riigi ning osa Leedust ja Poolamaast.

      Meid loobiti kivide ja käbidega ning sunniti jooma sulatõrva kannatuste karikast. Me tegime seda naerusui, sest teadsime – see on Jumala tahe meid proovile panna ja kannatuste läbi katsuda.

      Ühesõnaga – meid saadeti möödunud novembris Läti Vabariigist välja.

      „Ja välk lõi tamme, mille otsa Iisak oli ennast ülesse poonud, ning lõhestas selle kaheks täpselt võrdseks osaks, sest Jumal ei tahtnud teisiti. Ja Aabel ütles:

      „Nüüd peab meri minema kahte lehte nagu see tammepuu, et äravalitud rahvas saaks vaarao sõdalaste eest pakku minna ning mitte kellelgi ei tohi ainumaski juuksekarv märjaks saada, muidu teeb Jumal merest jõe!”

      Ja nii sai, ja sai uue päeva hommik ja õhtu, ja järgmise päeva hommikul kutsus Metuusala Aabrami ja näitas talle Moosese käsukirja, kus seisis kirjas, et Aabram peab kolmkümmend ööd–päeva vait olema. Aga Aabrami sees istus saatan, ja sosistas talle: „Karju, Aabram!”, ja Aabram karjus.”

      Armsad õed ja vennad. Jätke maha oma ema ja isa, abikaasa ja lapsed, võtke kaasa ainult oma vara, sularaha ja muu väärtuslik kraam ning tulge meie juurde, et osa saada Jumala õnnistusest. Noored tüdrukud, kes pole oma ajalikus elus veel mammonat jõudnud koguda, tulgu niisama. Me peatume Lillekülas ühe vaga pagariemanda juures, kolmas maja paremat kätt, teisel korrusel. Küsige lihtsalt Raimondsit ja Paulsi, küll Jumal teile teed näitab.