Nende vanemaid ei näinud ma kunagi. Nad ei kutsunud kunagi mind ega ühtki teist naabruskonna tüdrukut või poissi enda juurde koju. Iialgi ei tähistanud nad sünnipäevi, ei korraldanud pidusid ega kutsunud meid teed jooma ja aega veetma, nagu oleks neil häbi meile näidata, kui tagasihoidlik on see koht, kus nad elavad. Minus tekitas kaastunnet tõsiasi, et nad olid vaesed ja häbenesid kõike seda, mida neil polnud, kuid see üksnes kasvatas mu armastust tšiili tüdruku vastu ja täitis mind altruistlike unistustega: „Kui me Lilyga abiellume, siis võtame kogu ta perekonna enda juurde elama.”
Kuid minu Miraflorese sõprades ja eelkõige sõbrannades tekitas see kahtlusi, et Lily ja Lucy ei avanud meile oma kodu uksi. „On nad siis tõesti nii puupaljad, et ei saa meile isegi ühte pidu korraldada?” mõtisklesid nad. „Äkki nad polegi vaesed, vaid hoopis ihned,” üritas Tico Tiravante asja parandada, kuid tegi selle hoopis hullemaks.
Üsna pea hakkasid naabruskonna noored maha tegema tšiili tüdrukute meiki ja riietumisstiili, heitma nalja nende kasina garderoobi üle – me teadsime kõik juba peast neid seelikuid, pluuse ja sandaale, mida nad meie ära petmiseks igal võimalikul moel omavahel kombineerisid – ja mina, püha viha täis, kaitsesin neid; see õelus tuli vaid kadedusest, puhtast kadedusest, mürgisest kadedusest, sest pidudel ei istunud tšiili tüdrukud kunagi niisama, kõik poisid seisid järjekorras, et nendega tantsida – „Nad lubavad ju enda vastas hööritada, muidugi ei pea nad niimoodi ühtegi tantsu vahele jätma,” ütles Laura –, või sellepärast, et naabruskonna koosviibimistel, mängude ajal, rannas või Parque Salazaris olid nemad alati tähelepanu keskpunktis ja kõik poisid kogunesid nende ümber, samal ajal kui teised tüdrukud ... „Nad on ühed eputised ja häbitud tüdrukud ja neile julgete te, poisid, rääkida neid räpaseid nalju, mida meie endale rääkida ei luba!” asus Teresita vasturünnakule. Ja lõppeks ka sellepärast, et tšiili tüdrukud nägid suurepärased välja, käisid ajaga kaasas, olid nutikad, samas kui meie kandi tüdrukud olid pirtsakad, ajast maha jäänud, vanamoodsad, kahepalgelised ja kitsarinnalised. „Ja uhked selle üle!” vastas Ilse meie ees ärbeldes.
Aga kuigi nad tšiili tüdrukuid taga rääkisid, kutsusid Barrio Alegre tüdrukud neid endiselt pidudele ja käisid nendega kambakesi Miraflorese randades, pühapäeviti kella kaheteistkümnesel missal, matinée’del ja kohustuslikel jalutuskäikudel hämarduvas Parque Salazaris, kuni hakkasid paistma esimesed tähed, mis tol suvel särasid Lima taevas jaanuarist märtsini, ilma et – ma olen täiesti kindel – neid oleks ühelgi ööl varjanud pilved, nagu ikka selles linnas neljal viiendikul aastast. Nad tegid seda, sest meie, poisid, palusime ja sellepärast, et sügaval sisimas lummasid tšiili tüdrukud neid samamoodi, nagu linnukest lummab kobra, kes teda hüpnotiseerib, enne kui alla kugistab, nagu pühakut lummab patune, nagu inglit lummab saatan. Nad kadestasid kaugelt Tšiilist tulnud võõramaalastes seda vabadust, mida nendel ei olnud, minna ükskõik kuhu, jääda välja jalutama või tantsima hiliste tundideni, ilma et peaks paluma luba jääda natukeseks veel, ilma et nende isa, ema või mõni vanem õde või tädi tuleks akendest piiluma, kellega ja kuidas nad seal peol tantsivad, või tuleks neid koju viima, sest kätte oli jõudnud kesköö, aeg, mil korralikud tüdrukud ei peaks olema väljas võõraste meestega tantsimas või vestlemas – seda tegid eputised, labased tüdrukud ja chola’d[1.] –, vaid oma kodus ja oma voodis õndsat und magamas. Meie kandi tüdrukuid tegi kadedaks, et tšiilitarid olid nii vabameelsed, tantsisid nii häbematult, ilma et neile oleks korda läinud, kas keegi näeb nende põlvi, ja liigutasid oma õlgu, rinnakesi ja pepukesi nagu mitte ükski teine Miraflorese tüdrukutest, ning lubasid endale poistega selliseid vabadusi, mida nemad poleks julgenud ettegi kujutada. Ent kui nad nii vabad olid, siis miks ei tahtnud ei Lily ega Lucy endale peigmeest? Miks nad ütlesid ära kõigile meile, kes me neil järel jooksime? Lily polnud öelnud ei mitte ainult mulle, ta oli ära öelnud ka Lalo Molfinole ja Lucho Clauxile, ning Lucy oli ära öelnud Loyerile, Pepe Cánepale ja ilueedi Julio Bienvenidale, esimesele Miraflorese poisile, kellele vanemad kinkisid viieteistkümnendaks sünnipäevaks Volkswageni, ilma et too oleks jõudnud veel kooligi ära lõpetada. Miks ei tahtnud tšiili tüdrukud, kes olid ometigi nii vabad, endale peigmeest?
Need ja teised Lily ja Lucyga seotud mõistatused said ootamatult vastuse 30. märtsil 1950. aastal, tolle unustamatu suve viimasel päeval paksu põrsakese, Marirosa Álvarez-Calderóni juures peol. Tollest peost pidi saama ajastu märk ja see pidi sööbima igaveseks kõigi kohalolijate mällu. Álvarez-Calderónide kodu 28 de Julio ja La Pazi tänava nurgal oli kõige ilusam maja Mirafloreses, vahest isegi kogu Peruus, oma kõrgeid puid täis aia, kollaste õitega tipupuude, kellukate, roosipõõsaste ja plaaditud basseiniga. Marirosa pidudel oli alati orkester ja terve armee kelnereid, kes pakkusid kogu õhtu jooksul koogikesi, suupisteid, sändvitše, mahla ja erinevaid alkoholivabasid jooke, nendeks pidudeks valmistusid külalised alati justkui taevastesse kõrgustesse tõusmiseks. Kõik läks suurepäraselt, kuni tulede kustudes kogunesid poisid ja tüdrukud Marirosa ümber, et talle „Happy Birthday’d” laulda, kui ta tordi viisteist küünalt ära puhus, ning me võtsime järjekorda, et talle kombekohaseid kallistusi jagada.
Kui tuli Lily ja Lucy kord teda kallistada, siis ajas Marirosa, see rõõmus põrsake, kelle pekivoldid pressisid lehvikesega roosa kleidi seest välja, pärast tüdrukute põsele suudlemist silmad suureks:
„Te olete Tšiilist pärit, eks ju? Ma tutvustan teid oma tädi Adrianale. Tema on ka Tšiilist, ta just jõudis Santiagost. Tulge, tulge.”
Ta võttis tüdrukutel käest kinni ja viis nad majja sisse, hüüdes aina: „Tädi Adriana, tädi Adriana, mul on sulle üllatus.”
Läbi maast laeni akna – valgustatud ristküliku, mis raamis suurt läitmata kamina, maastikumaalide ja õliportreede, tugitoolide, diivanite, vaipade ning tosina klaase näpus hoidva daami ja härraga elutuba – nägin ma hetk hiljem, kuidas Marirosa koos tšiili tüdrukutega tuppa tormas, ning samuti nägin ma ähmaselt ja vaid korraks üht väga pikka, väga hästi riides, väga kaunist naist, kelle pika pitsi otsas suitses sigaret ja kes astus ettepoole, et oma noori kaasmaalasi sunnitud naeratusega tervitada.
Läksin mangomahla jooma ja basseini riietuskabiinide vahele salaja Viceroyd tõmbama. Seal kohtasin ma Juan Barretot, sõpra ja klassikaaslast Champagnati koolist, kes oli samuti sellest üksildasest nurgast varju otsinud, et suitsu teha. Äkitselt küsis ta mult otsesõnu:
„Kas sind häiriks, kui ma Lilyt endale pruudiks paluksin, piitsavars?”
Ta teadis, et kuigi see niimoodi tundus, ei olnud me Lilyga paar, ning samuti teadis Juan – nagu kõik teisedki, täpsustas ta –, et ma olin tüdrukut juba kolm korda palunud ja need kolm korda oli ta mulle ka ära öelnud. Vastasin, et häiriks ikka küll, sest kuigi Lily ütles mulle ei, siis oli see lihtsalt üks mäng, mida ta mängis – Tšiili tüdrukud olidki sellised –, aga tegelikult ma meeldisin talle, me olime peaaegu nagu paar ja pealegi olin ma tol õhtul hakanud teda neljandat ja viimast korda paluma ja ta oli juba nõustumas, kui selle paksu põrsakese viieteistkümne küünlaga tort välja ilmus ja meid segas. Aga kui ta nüüd Marirosa tädiga rääkimast tagasi tuleb, kavatsen ma temalt uuesti küsida, ta jääb kindlasti nõusse ja alates sellest õhtust oleks ta kõigi reeglite järgi minu pruut.
„Noh, kui nii, siis pean ma hoopis Lucyt paluma,” andis Juan Barreto alla. „Häda on selles, et mulle meeldib tegelikult ikkagi Lily, compadre.”
Ma julgustasin teda, et ta Lucyt paluks, ja lubasin tema eest hea sõna kosta, et tüdruk nõusse jääks. Tema ja Lucy ning mina ja Lily moodustaksime koos sensatsioonilise neliku.
Seisime Juan Barretoga basseini ääres, ajasime juttu ja vaatasime, kuidas paarikesed tantsupõrandal vendade Ormeñode orkestri – see polnud küll Pérez Prado, aga oli siiski väga hea, millised trompetid! millised trummid! – taktis tantsisid, ning tõmbasime mõned Viceroyd. Miks oli Marirosale just tolsamal hetkel tulnud pähe Lilyt ja Lucyt oma tädile tutvustada? Millest nad seal nii kaua latrasid? Nad rikkusid mu plaani ära, kurat võtaks. Sest tõsi ta oli, et kui viieteistkümne küünlaga tort välja toodi, olin ma jõudnud alustada oma neljandat – ja ma olin veendunud, et sedapuhku edukat – armastuseavaldust Lilyle, pärast