„Harri muidugi.“
„Ehmatasid mu ära,“ torises Ott, kui sõber muiates lagedale astus. „Oleksid võinud eemalt hüüda.“
„Igaks juhuks ei julgenud lärmi teha.“
„Kus sa olid?“
„Veskis redutasin.“
„Veskis?“ imestas Ott. „Ja kuidas sa siia tulla julgesid? Koer ju lõugab. Ja kus siis tädi on?“
„Tädi on haiglas. Simmu aga haukus ju sinu nagu sõbra peale,“ naeris Harri. „Sain kohe aru. Lähme tuppa, seal räägin … Ei, mitte siitkaudu, las taba jääb ukse ette.“
* * *
Järgmisel hommikul äratas Harri Oti enne kukke ja koitu.
„Mis juhtus?“ küsis Kiltrile ööbima jäänu magusalt haigutades. „Üle hulga aja hea sügav uni ja nüüd ajad mu üles.“
„Esialgu pole veel midagi juhtunud, kuid mulle tundub, et peagi hakkab juhtuma: nood luurajad on jälle platsis.“
„Kust sa tead?“ upitas Ott end istukile.
„Pole oluline. Nad oleksid minuga juba eile midagi ette võtnud, kuid õnneks saabusid sina ning rikkusid nende plaani ära. Ja nüüd nad ootavad sinu lahkumist.“
„Mis sinust siis sedasi saab?“ ehmus füüsilist vägivalda pelgav Ott.
„Mul on plaan olemas. Torkan pundile kondi hammaste vahele ja kuni nad seda närivad, olen silmapiirilt kadunud. Praegu aga võtame kiiruga paar suutäit. Siis on mul sulle huvipakkuvat infot pakkuda. Kuna sul näib praegu eriti kitsas käes olevat, võid selle kasvõi kohe käiku lasta.“
„Eile ei kõssanud sa sellest sõnagi,“ elavnes Ott kärmelt püsti karates.
„See teave võib kellelegi püssirohutünniks osutuda – seepärast. Aga öösel mõtlesin natuke selle sitase elu üle ning jõudsin järeldusele, et meist ei hooli keegi. Miks siis meie peame teiste suhtes aumehelikult käituma?“
Ott vaatas kaaslasele uurivalt otsa. „On see siis nii plahvatusohtlik?“
„Eks ise otsustad – tunned ju oma valdkonda minust paremini. Lähme kööki!“
Poole tunni pärast oli Otil kõht täis, üllatav pommuudis käes, aga sõber sundis teda Kiltrilt otsekohe lahkuma.
„Nüüd pane autole hääled sisse. Muidu kaotavad need tüübid kannatuse ning nabivad ka sinu kinni.“
„Oled sa ikka kindel, et hätta ei jää?“
„Igatahes. Pealegi kõlab minu versioon üksi olles usutavamalt.“
„Selge. Hakkan kohe minema. Peame siis ühendust.“
„Muidugi. Ja veel, mul on tervislikum siit vähemalt nädalaks kaduda, tädi on praegu aga haiglas. Hoia seni siin vaikselt silm peal ja anna kassile ja koerale kord päevas süüa-juua. On sul see võimalik?“
„Võtan kohustuseks.“
„Kena. Oledki mulle teene võlgu. Kiltri poollagunenud hoonete juures võõraid tavaliselt ei käi, aga ära end kellelegi näita. Eriti hoidu motojõugu eest!“
„Kuhu sa siis põrutad?“
„Seda teab vaid tuul. Ja üldse: mida vähem tead, seda kauem elad.“
Kui Ott pättide piilkonnast mööda lipsas, nägi ta auto tagasivaatepeeglist, kuidas üks tüüp irvitades talle järele lehvitas.
No on kuradid – nii avalikult mõnitavad, mõtles Ott sõbra pärast muretsedes, aga rahustas end kohe maha, sest Harri elu suurel määral säärastest seiklustest koosneski. Mina küll selliste tegelastega rinda pista ei julgeks!
– 3 –
Pärast Veskimõisast lahkumist parkis Ott Opeli Laagris ühe kaupluse hoiuplatsile ja vaatas autosse jäädes Harrilt saadud mälupulga üle. Tulemus ületas ootused, ent pani ka kukalt kratsima. Sealne teave koos paljastavate fotodega ohustas ühe tuntud tegelase karjääri ning asetas löögi alla veel mõned tema partei- ja ärikaaslased.
Nii kõrges mängus võin ise ohvriks jääda, aga tasu selle paljastuse eest oleks suurim, mida ma seni saanud olen. Jänes šampust ei joo …
Vaatame, kuidas Ines reageerib – tal suured kogemused ja eksimatu vaist.Langetanud otsuse, Ott enam ei viivitanud, vaid helistas kohe Inesele.
„Peaksid mäletama, et töö ajal olen ma äärmiselt hõivatud!“ nähvas too turtsakalt.
„Vägagi hästi. Seepärast soovitan sul kõik tegemised praegu pooleli jätta ja minuga kokku saada. Ja lõppude lõpuks: ega ma sinuga laulatatud pole ning sihukesest sensatsioonist sinu konkurendid igatahes ära ei ütleks. Muide, raha võta seljakotiga kaasa!“
„Palju sa täna trimbanud oled?“ küsis jumalanna pärast pausi.
„Mitte üks piisk, aga mul on hädasti raha vaja ja teatud fotod lekivad nagunii peatselt avalikkuse ette.“
„Hüva, tulen kohe. Aga kui sa blufid, siis hoia oma nahk! Kus sa praegu asud?“
„Pärnu maanteel, just jõudsin Vana-Pääsküla bussipeatuse juurde.“
„Selge. Kas seda juttu kusagil kohvikus rääkida saab?“
„Ei soovitaks. Kui üldse, siis ainult väga kõrvalises. Suuline osa oleks kindlam lühikese jalutuskäigu ajal ette kanda.“
„Nii et see on siis tõeline pommuudis?“
„Tabasid märki.“
„Üks hetk, ma mõtlen … Hüva, tule piki Kolde puisteed Stroomi rannahoone juurde. Kohtume parklas. Väike ringike männikus kuluks mullegi ära. Tean seal lähedal ka ühte väikest vaikset kohvikut. Nõus?“
„Sobib.“ Ott lisas küll kohe gaasi, kuid parklasse jõudis siiski pärast Inest.
„Mul oli lühem tee tulla ka,“ naeratas tema südamedaam sõbralikult. Täna nägi ta eriti kaunis välja ning Otil oli tegemist, et rahuliku ja asjalikuna näida. Algul vahetati tähtsusetuid lauseid, ent metsateel Ines kamandas: „Hakka peale!“
Ja Ott alustas. Kui ta jutu lõpetas, jäi Ines esmalt sõnatuks. Varsti jõudsid nad ringiga Opeli juurde tagasi. Autos näitas mees fotosid ning käivitas ka paljastava video.
„Vapustav!“ suutis igasugustes situatsioonides karastunud ajakirjanik seepeale lausuda. „Tead mis,“ jätkas ta siis. „Kohvik jääb täna siiski ära – iga hetk võivad ka konkurendid skandaalile jälile saada. Materjali plahvatusohtlikkus ajab mulle aga hirmu peale.“
„Mulle samuti,“ tunnistas mees.
„Nüüd tasust. Palju sa oma materjali eest saada tahad?“
„Kahekordne taks poleks paha, kui võimalik.“
„Hüva, omalt poolt lisan kolmanda. Küll ma selle ülemuselt välja pressin, aga kui ma bossi täna veel näha soovin, peame kohe lõpetama.“ Kiikas morniks tõmbunud mehe poole, muigas kergelt ning lisas: „Mis oleks, kui kohtuksime mõne päeva pärast uuesti? Siis istuksime ka kohvikus.“
„Olgu pealegi,“ noogutas Ott, sest see oli ainuõige otsus. „Kui midagi selgub, siis helista!“
„Loomulikult. Ainult et lühidalt. Lähed sa praegu koju?“
„Ei. Naisega olen parasjagu kõvasti raksus. Põrutan Koppelmaale – vanemate juurde.“
„Selge. Hoia siis silmad-kõrvad lahti!“
„Sina samuti.“
Ott