Originaali tiitel:
Maxine Sullivan
THE C.O.O. MUST MARRY
2009
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud iesikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tõnu Ehasalu
Korrektor Inna Viires
© 2009 by Maxine Sullivan
Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2010 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10260
ISBN (PDF) 978-9949-45-858-5
ISBN (ePub) 978-9949-84-916-1
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Emale ja isale,
igavese armastusega
Üks
„Mida sa öelda tahad?” küsis Nick Valente oma isalt Cesarelt. Nad istusid ühes Valente häärberi paljudest siseõuedest.
„Ma tahan öelda, et olen olnud juba kuus kuud pensionil ja kuigi ma armastan seda kohta, on see meie jaoks nüüd liiga suur. Otsustasime Isabeliga linna korterisse kolida.”
Nick jäi sõnatuks. See koht oli nende kodu. Ta oli selles Sydney lähistel asuvas Hawkesbury mõisas üles kasvanud. Ema oli ta siin ilmale toonud ja siis parematele jahimaadele suundunud, jättes isa pooleks aastaks üksi. Kuue kuu pärast oli Cesare kohtunud Isabeliga.
„See koht jääb sulle,” jätkas Cesare. „Kui sa seda tahad.”
Midagi jõnksatas Nicki sisemuses. Kas isa pidi seda üldse mainima? Muidugi tahtis ta seda. Ta pidi suunama pilgu haritud põldudele, et mitte näidata isale, kui väga ta seda tahtis.
Selles oligi asja iva.
Nick ei usaldanud oma isa.
Cesare oli riukalik vana saatan, kes oli asutanud Austraalias Valente parfüümidünastia, mis levis nüüd Nicki vanema venna Alexi juhtimise all uue lõhnaga Valente’s Woman juba ka mujale maailma. Cesare oli harjunud oma tahtmist saama.
„Ja kui ma seda ei taha?” küsis Nick, teeseldes ükskõiksust nagu iga päev perefirmas töötades.
„Siis annan selle Mattile.”
Kurat.
Nick sai Mattiga hästi läbi, aga noorem vend armastas elada linnakära keskel ja tema käes jääks koht hoolitsuseta. Matt sureks siin Sydney äärealal igavusse.
Nick aga naudiks linnakorterist ja pingelisest tööst eemale pääsemist.
Ta vaatas nagu muuseas isa poole. „Mattile pole see koht kunagi eriti meeldinud,” märkis ta.
Cesare noogutas oma halli pead. „Ma tean.”
„Miks seda siis talle anda?”
„Ma ei olegi veel andnud. See sõltub sinust.”
Nicki kahtlused kasvasid iga hetkega. „Milles nõks on, isa?”
Cesare huuled tõmbusid muigele. „Sa tunned mind hästi.” Vanamehe näole tekkis kalkuleeriv ilme. „Sa saad valdused endale ühel tingimusel. Sa pead abielluma.”
Nick ajas ennast toolil püsti. „Mida kuradit?”
„Siia on jälle noort peret vaja.”
„Nii et ma pean abielluma ja pere looma?”
„Nii need asjad tavaliselt käivad.”
Nick raputas pead. Tal polnud plaanis veel abielluda. Ta ei kavatsenud end ühegi naisega siduda ja olgu ta neetud, kui toob siia maailma lapse, kelle vanemad teineteist ei armasta.
„Aga Alex ja Olivia?” See oli Nickile kõige vastuvõetavam lahendus. Nemad vähemalt hoolitseksid koha eest korralikult.
„Ei, neil on oma maja ja nad ei taha kolida. Väike Scott on seal juba sisse elanud.”
See oli tõsi. Alex ja Olivia olid kaheksa-aastase Scotti lapsendanud alles jõulude ajal. Uus kolimine nii kiiresti ei teeks head.
Nickil tekkis äkitselt mõte ja ta vaatas isa poole. „Ütle, et sul polnud Alexi ja Olivia abieluga midagi tegemist.”
„Ma valetaksin, kui seda ütleksin.”
Nicki suu tõmbus kriipsuks. „Kas ema teab, millega sa tegeled?”
Ta oli Isabeli alati emaks pidanud. Naine oli elegantne, meeldiv, armastav ja kui teda pahandada, võis ta olla ka üpris hirmuäratav. Isabel oli olnud ainus ema, keda Nick oli tundnud, kuni ta oma ema välja ilmus ja hakkas segadust tekitama.
„Oleme Isabeliga leppinud, et jääme eriarvamusele. Ta teab minu seisukohti ja ka seda, et need on liiga tugevad, et neid muuta. See on mulle liiga oluline.”
Nick vandus. „Kurat küll. Ma ei hakka mingi suvalise naisega abielluma ainult selleks, et sinu väärastunud võimujanu rahuldada.”
„Siis saab Matt selle koha endale.”
Nicki kõhus tõmbus miski kokku. „Matt ei taha seda, kui räägin talle, mis mängu sa mängid.”
Cesare võttis lonksu kohvi ja pani tassi lauale. „Siis pean mõisa maha müüma.”
Nick neelatas tugevalt. Isal oli kõik läbi mõeldud.
„Kelle kuradiga ma sinu arvates siis abielluma peaksin? Kas peaksin märkmikust lihtsalt ühe naise valima?”
„Sasha Blake’iga.”
Nick ragistas ajusid. Selle naise peale polnud ta juba aastaid mõelnud. Ega tolle suudluse peale.
Või kui, siis väga harva.
„Teda mu märkmikus pole,” nähvas Nick, tahtmata naise peale mõelda. See suudlus oli olnud eksitus.
„Ta on sinu jaoks täiuslik.”
„Tore, et sa nii arvad.”
Cesare’i kulm tõmbus pahameelest kipra, kuid siis selgines ta nägu uuesti. „Küll sa näed. Kui sa temaga abiellud, siis...”
„Ma ei abiellu temaga, isa.” Kui ta abiellub, valib ta vähemalt naise ise välja. „Pealegi, kas ta pole mitte Inglismaal?”
„Ei, ta on tagasi. Ta on nüüd sisekujundaja ning ma palusin tal meie maja ümber kujundada.”
Üllatustele ei paistnud lõppu tulevat.
„Maja on niigi ilus.”
Cesare uuris poega. „Sulle on siin alati meeldinud.”
Nick kehitas õlgu. „See on mu kodu.”
„Ja seda ma sulle pakungi.”
„Aga ainult siis, kui ma Sasha Blake’iga abiellun?”
„Oleks tore perekonnad ühendada. Porter ja Sally Blake on olnud juba aastaid meie sõbrad.”
„Ma ei ole Porterit kunagi