Armastuse otsingul. Barbara Cartland

ta minu juurde,” vastas Robert. „See, mida ta tahtis öelda…”

      Ta jäi vait, olles jätkamiseks liiga suures kimbatuses. Nüüd, kus ta oli siin, näis ülesanne talle täiesti teostamatuna.

      Hetkeks valitses vaikus.

      Siis küsis Vanda tasakesi: „Kas isa tegi ettepaneku, et sina ja mina abielluksime?”

      „Tegi jah!” vastas krahv. „Kas sa teadsid seda?”

      Neiu ohe väljendas osalt meeleheidet, osalt tüdimust.

      „Ma lootsin ja palvetasin, et ta ei tule sinu juurde,” sõnas ta järsult. „Ta on minu kallal närinud kogu viimase nädala. Kui ma kogu jõust püüdsin teda ümber veenda, lootsin samaaegselt, et ta jätab oma meeletud ideed endale.”

      „Nii et sa püüdsid teda ümber veenda?” päris mees.

      Vanda jäi talle ainiti otsa vaatama.

      „Muidugi püüdsin! Loodan, et sa ei kujutle, nagu oleksin mina selle ettepaneku taga?”

      Robert tundis, et punastab, sest see mõte oli tal tõepoolest peast läbi vilksatanud. Ta püüdis punastamist varjata, aga see ei õnnestunud. Vanda raevukad silmad vaatasid talle otse näkku.