„Miks on nii raske uskuda, et ma töötan siin seaduslikult?” nõudis mees.
Nüüd oli esimene kord, kui ta rääkis, ja tema hääl uhtus Jillianist üle voolavate, erootiliste lainetena ning pani Jilliani iga keharaku kuumama. Tema hääl oli palju võrgutavam, kui Jillian oli osanud kahtlustada. Dekadentlik. Noh, olgu, võib-olla ta tundis veidike ihalust.
„No nii? Ei olegi midagi vastata?”
Mees rääkis sügava, kumiseva rütmiga, pisuke Inglise aktsent muutis sõnad kirglikult tuliseks. Jilliani rinnanibud kõvastusid – pagan võtaks neid reetureid! – ja ta pidi kokku koguma viimse kui tahtejõuraasu, et mitte katta neid kätega, sest ta õhuke, liibuv särgik paljastas kõik. Kõik. Mees peaks olema pime, kui ei märka tema nibutervitust.
Jillian neelatas. „Palun vabandust, kui solvasin. Seda polnud mul kavas. Te lihtsalt ei ole seda sorti inimene, keda Anne tavaliselt tööle võtab.”
Mehe liivakarva kulmud kerkisid. „Ja milline inimene see oleks?”
„Vagiinaga,” vastas Jillian järsult.
„Ma võin teile kinnitada, et mul on midagi paremat.”
Jillian pilgutas silmi, seedis hetke mehe sõnu ja raputas pead. „Palun öelge, et te ei vihjanud sellele, mida ma teie vihjest välja lugesin.”
„Vihjasin?” Mees turtsatas, hääl kõlav ja mesimagus, üdini köitev ja täiesti pilkav. „Ma rääkisin lihtsalt tõtt, Lohuke.”
Lohuke? Brrrr! Vähe sellest, et Anne võttis tööle mehe, ta palkas täispuhutud egoga mehe. Elu oleks täiuslikum isegi siis, kui Jillian oleks plaaninud günekoloogilist uurimistööd ja kaalunud kakssada kilo. Ta oli siiski omamoodi õnnelik, et mees oli paljastanud oma tõelise loomuse. Teadmine, et mees on näljane kult, vähendas tema välist veetlust. Vähemalt nii Jillian endale ütles.
„Mina olen selles äris parim peibutis,” lisas mees, „ja teil on vedanud, et ma siin olen. Aga teie olete küsitava moraaliga, küsitava loomusega ja kaldute oma tunnetes äärmustesse. Ma lugesin teie toimikut.”
Mees on lugenud tema toimikut? On üks asi, kui ta ise konfidentsiaalseis toimikuis salaja nuusib, aga hoopis midagi muud, kui keegi loeb tema toimikut. Põrgusse kaksikmoraal! Aga midagi kuuma – väga kuuma – uhkas ta soontest läbi, kui ta mõtles mehest seda tegemas. Midagi, mis kahtlaselt sarnanes... ihaga? Oh, pagan, mitte seda. Sa oled vihane, sest ta just äsja solvas sind. Sa ei ole erutatud. Su sisemus ei tõmbu kokku mitte ihast, vaid vihast.
„Esiteks, te poleks tohtinud mu toimikut lugeda. See on ainult Anne’i silmadele. Teiseks, ma pole küsitava moraali ega küsitava loomusega. Me pole kunagi, mitte kunagi sihtmärgiga maganud.” See oli tõsi. Ta ei tundnud sihtmärkide vastu muud kui põlgust, nüüd ja alati.
„Kümme punkti siis Jillianile,” pomises mees, „et ta pole tööd tehes riideid seljast visanud.”
Jälle lõi sädemeid see tulikuum miski. „Kas sa kuuled, kuidas ta mind solvab?” nõudis ta Anne’ilt. „Kas sa annad endale aru, mis inimene ta on, kui ta võib midagi taolist suust välja ajada?”
Anne’i pähkelpruunis pilgus sähvatas lõbusus. „Ma kuulen ja annan endale aru.”
„Ja ikkagi palkad ta?”
Anne saatis talle mõistatusliku naeratuse. „Midagi sellist jah.”
Jillian ahmis kuuldavalt õhku. Pane oma suu ükskord juba kinni. Käitu professionaalina – mitte nagu Marcus. „Sa ütled, et sa tahad, et see miiva töötaks sinu juures?” leidis ta end purskamas. Ilmselt jäi ühest lapsest selles ruumis väheks.
„Miiva?” kordas Anne arusaamatuses.
„Meesdiiva,” vastas Jillian.
„Ilus,” lausus Marcus sarkasmist nõretades. „Mina olen ka kohal, kas teate. Te võiksite selle virgutava vestluse edasi lükata, kuni ma olen läinud.”
„Ja sa oled sellega nõus,” jätkas Jillian, otsekui see Egoistlik Tagumik polekski rääkinud. Kõik – noh, peaaegu kõik – temas tahtis, et mees minema läheks. Kohe. Mees oli teda solvanud, aga raevuhoo asemel, mida ta oli püüdnud endas esile kutsuda, tahtis ta hoopis mehel riided seljast kiskuda. Palun väga. Ta võtab selle omaks. Sellist asja polnud temaga varem kunagi juhtunud ja see ajas talle judinad peale. „Kas tema suhtumine ei tekitagi sinus tahtmist sööta ta siseorganeid oma kassidele?”
Anne tõstis nimetissõrme. „Esiteks, mul pole kasse.” Teine sõrm. „Teiseks, tema suhtumine ei häiri mind, sest temaga suhtlema hakkad sina. Ta tuleb täna sinuga kaasa.”
„Mida?”
„Kuulsid küll. Ta tuleb sinuga kaasa.” Anne’i hääletoon ei lubanud vastuvaidlemist ja ta näoilmest oli kadunud viimane kui huumorivirve. Jillianil polnud aega vastatagi, kui Anne lisas: „Nagu Marcus juba mainis, ta on seda sorti tööd varem teinud. Aga ma tahan, et ta jälgiks, kuidas me PMV-s töötame.”
„Siin on sinu uue sihtmärgi fotod.” Ta ulatas ühe Jillianile ja teise Marcusele. „Ülejäänud päeva ajan ma isiklikke asju, homme olen tagasi. Sa oled professionaal – ma loodan –, nii et sa peaksid suutma ühe päeva ilma minuta hakkama saada.”
Mida? Mida! „Kuhu sa lähed?” lausus Jillian õhku ahmides. Ta pigistas värisevil sõrmil fotot.
„Ma juba ütlesin, see on isiklik asi. Aitab küsimustest. Hüva päeva teile.” Seda öeldes võttis Anne oma käekoti, tõusis ja suundus ukse poole. Tema tärgeldatud pükskostüüm krabises, kui ta kõndis.
„Anne,” hüüdis Jillian, süda vapustusest tagumas. Anne sõna otseses mõttes elas kontoris. Miks ta lahkub nii vara?
„Vastus on ei,” lausus Anne ja sirutas käe uksenupu poole.
„Sa ju ei teagi, mida ma öelda tahtsin.”
„Pole oluline. Vastus on ikkagi ei.” Anne tõmbas ukse lahti. Georgia vajus sisse ja kukkus kärtspunasele vaibale. Silmagi pilgutamata astus Anne temast üle ja kamandas: „Hakka tööle, Carrington.” Ning kadus koridori.
Georgia kargas püsti, põsed sama leekivpunased kui juuksedki. Ta sikutas oma õlapaelteta kleiti, et kaksikud välja ei kargaks. „Ma, ee, pidin just koputama. Kas kohvi soovite?”
„Ei, aitäh,” pomises Jillian. Kofeiinist võib saada see viimane tilk karikas, mis ta südamel vaja, et lõplikult seisma jääda. Ta poleks mingi hinna eest hommikul voodist välja roninud, kui oleks teadnud, et teda ootab ees niisugune päev.
Marcus ei toonud kuuldavale sõnagi.
„Olgu siis.” Georgia pani kiirustades ukse kinni, jättes Jilliani ja Marcuse sisse. Üksinda. Omavahele.
Raske vaikus täitis toa.
Ütle midagi. Tee midagi. Jillian kergitas end toolil ja ta pilk vilksas PMV uusima töötaja poole. Mees seiras teda, silmis läbitungimatu pilk, ühtaegu karm ja samas ka pehme. Hädaohtlik ta meelerahule. Ta kergitas end veel kord. Ole ta vastu kena ja ta ei solva sind. Siis sa ei erutu enam.
Mis, muide, lisas ta mõistus, on naeruväärne.
Millal temast selline masohhist on saanud?
„Kuidas te veensite Anne’i endale seda tööd andma?” päris ta hingetult, justkui tõuganuks hääl end läbi jäätüki ta kurgus.
Mehe oimul tuksles lihas. „Te võib-olla ei saa sellest aru, nii et lubage ma valgustan teid. See küsimus oli solvav. Tegelikult olete mind solvanud juba sellest hetkest peale, kui sisse astusite. Võib-olla te isegi taipate seda, ent teil on lihtsalt savi.”
Jillian tõstis käe, peopesa väljapoole. „Tõesõna, mul polnud kavatsust solvata.” Väga hea, sul tuleb see hästi välja. „Asi