Paar aastat tagasi, nõbu Kitty teises pulmas, oli Andrew olnud minu kaaslane. Olime mõnda aega koos olnud ning kui kimbu viskamise aeg kätte jõudis, olin põrandale läinud enam-vähem õnnelikuna, teeseldes piinlikkust, kuid olles endaga rahul, et mul on kindel poiss-sõber. Ma ei püüdnud kimpu kinni ja kui tantsupõrandalt naasin, pani Andrew mulle käe ümber õlgade. „Minu meelest oleksid võinud natuke rohkem pingutada,” ütles ta ja ma mäletan elevusvärinat, mille need sõnad tekitasid.
Nüüd oli ta siin koos uue tüdrukuga. Pikkade sirgete blondide juustega Nataliega. Ülipikkade jalgadega Nataliega. Arhitektist Nataliega.
Nataliega, mu ülijumaldatud noorema õega, kes selles pulmas arusaadavalt madalat profiili hoidis.
Kitty viskas kimbu. Tema õde, mu nõbu Anne, püüdis selle kinni, nagu kahtlemata oligi plaanis ja harjutatud. Piinaaeg sai läbi. Aga ei. Kitty märkas mind, tõstis seelikud üles ja tuiskas minu juurde. „Varsti on sinu kord, Grace,” kuulutas ta valjusti. „Pead ikka hästi vastu?”
„Selge see,” vastasin. „See kõik on nagu déjà vu, Kitty! Järjekordne kevad, sinu järjekordsed pulmad.”
„Vaeseke.” Ta pigistas kõvasti mu käsivart, nõrgudes ennasttäis kaastunnet, vaatas mu tukka (jah, viieteistkümne aasta jooksul, mis oli möödas ajast, mil ta selle maha lõikas, oli see tõesti tagasi kasvanud) ning läks tagasi oma peigmehe ja kahest esimesest abielust sündinud kolme lapse juurde.
Kolmkümmend kolm minutit hiljem otsustasin, et olen juba küllalt vapper olnud. Kitty vastuvõtt oli pöörded üles võtnud ning kuigi muusika oli särtsakas ja mu jalad sügelesid tantsupõrandale rahvale näitama, kuidas rumba välja peaks nägema, otsustasin koju suunduda. Kui siin oligi mõni üksik, hea välimusega, rahaliselt kindlustatud ja emotsionaalselt stabiilne mees, oli ta end laua alla peitnud. Üks lühike boksipeatus ja ma olengi teel.
Lükkasin ukse lahti, heitsin kiire ja hirmunud pilgu peeglisse – ma ei teadnudki, et mu juuksed võivad nii krässu minna, pühadevahe, need olid peaaegu horisontaalsed – ning hakkasin juba kõrvalust lahti lükkama, kui kuulsin vaikset heli. Kurba heli. Piilusin ukse alt sisse. Kenad kingad. Rihmikud, kõrged kontsad, ehtsast sinisest nahast.
„Hmm… kas kõik on korras?” küsisin kulmu kortsutades. Kingad paistsid tuttavana.
„Grace?” kostis vaikne hääl. Pole siis ime, et kingad tuttavana paistsid. Olime need noorema õega eelmisel talvel koos ostnud.
„Nat? Kullake, kas sinuga on kõik korras?”
Kostis riidesahinat; siis lükkas õde ukse lahti. Ta üritas naeratada, kuid selged sinised silmad olid hõbedastest pisaratest niisked. Märkasin, et ripsmetušš polnud laiali läinud. Ta nägi välja traagiline ja kaunis nagu Ilsa, kes Rickiga Casablanca lennujaamas hüvasti jättis.
„Mis viga, Nat?” küsisin.
„Oh, pole midagi...” Ta suu värises. „Kõik on korras.”
Olin hetke vait. „Kas see on kuidagi Andrew’ga seotud?”
Natalie kaunis otsaesine tõmbus kipra. „Hmm… noh… ma arvan, et meil ei tule midagi välja,” ütles ta veidi murduval häälel, mis ta reetis. Õde hammustas huulde ja vaatas maha.
„Miks?” küsisin. Mu südames võitlesid kergendus ja mure. Selge see, et mind ei tapa, kui Natil ja Andrew’l midagi välja ei tule, kuid polnud Natalie moodi olla nii melodramaatiline. Tegelikult olin teda viimati näinud nutmas siis, kui kaksteist aastat tagasi ülikooli läksin.
„Hmm… see on lihtsalt halb mõte,” sosistas ta. „Aga kõik on korras.”
„Mis juhtus?” küsisin. Sisimas loitis tung Andrew kägistada. „Mida ta tegi?”
„Ei midagi,” kinnitas Natalie kähku. „Ma lihtsalt… äh…”
„Mida?” küsisin uuesti, seekord tungivamalt. Natalie ei vaadanud mulle otsa. Ah, põrgusse see kõik. „Kas see on minu pärast, Nat?”
Ta ei vastanud.
Ohkasin. „Nattie, palun, vasta mulle.”
Natalie heitis mulle pilgu ja suunas selle siis uuesti põrandale. „Sa pole ju temast üle saanud, eks?” sosistas ta. „Kuigi ütlesid, et oled… Ma nägin su nägu seal väljas, kui kimpu visati, ja oh, Grace, mul on nii kahju. Ma poleks kunagi pidanud üritama…”
„Natalie,” katkestasin teda, „ma olen temast üle saanud. Olen küll. Ausõna.”
Natalie heitis mulle pilgu, mis oli nii raske süüst ja haletsusväärsusest ja tõelisest ängistusest, et järgmised sõnad tulid mu suust, ilma et oleksin neist täiesti teadlik olnud. „Tõde on see, Nat, et käin ühe mehega.”
Uups. Ma ei kavatsenud seda öelda, kuid see töötas nagu võluvägi. Natalie pilgutas minu poole silmi ning veel kaks pisarat nirises alla mööda ta roosi õielehe karva põski, kuid näos koitis lootus ja silmad läksid pärani. „Käid või?” küsis ta.
„Jah,” luiskasin ja võtsin taskuräti, et ta nägu tupsutada. „Nüüd juba paar nädalat.”
Nati traagiline ilme hakkas kaduma. „Miks sa teda täna kaasa ei võtnud?” küsis ta.
„Oh, tead ju küll. Pulmad. Kõik lähevad elevile, kui kellegagi koos tuled.”
„Sa ei öelnud mulle,” ütles ta, kerge kulmukortsutus otsaesist kibrutamas.
„Noh, ma ei tahtnud midagi öelda seni, kuni tean, et asi on mainimist väärt.” Naeratasin taas, soojenedes selle mõtte peale – täpselt nagu vanasti –, ja seekord naeratas Nat vastu.
„Mis ta nimi on?” küsis ta.
Olin imepõgusa hetke vait. „Wyatt,” vastasin rehvivahetuse fantaasiat meenutades. „Ta on arst.”
Teine peatükk
Ütlen vaid seda, et ülejäänud osa õhtust oli kõigi jaoks parem. Natalie pukseeris mind tagasi lauda, kus istusid ülejäänud sugulased, ja käis peale, et oleksime natuke aega koos, sest enne oli ta olnud liiga närvis selleks, et minuga tol päeval üldse rääkida.
„Grace käib ühe mehega!” kuulutas ta õrnalt, silmad säramas. Margaret, kes oli valuga kuulanud, kuidas Mémé oma ninapolüüpe kirjeldab, suunas kohe tähelepanu minule. Ema ja isa katkestasid nägeluse, et mind küsimustega rünnata, kuid mina jäin kindlaks oma loole, et sellest on veel natuke vara rääkida. Margaret kergitas kulmu, kuid ei öelnud midagi. Otsisin silmanurgast Andrew’d – nad Nataliega olid murest mu tunnete pärast teineteisest veidi eemale hoidnud. Andrew’d polnud silmapiiril.
„Ja millega see inimene elatist teenib?” nõudis Mémé. „Ta pole ju ometi mõni neist vaestest õpetajatest? Sinu õdedel õnnestus saada töö, mille eest makstakse korralikku palka, Grace. Ma ei tea, miks sinul ei õnnestu.”
„Ta on arst,” kostsin, rüübates sõõmu kelneri toodud džinni ja toonikut.
„Mis arst, kullake?” küsis isa.
„Lastekirurg,” vastasin leebelt. Üks sõõm, järgmine. Loodetavasti kirjutatakse mu õhetus kokteili, mitte valetamise arvele.
„Oh!” Nat ohkas ja ta näole ilmus ingellik naeratus. „Oh, Grace.”
„Suurepärane,” ütles isa. „Hoia teda kinni, Grace.”
„Ta ei pea mitte millestki kinni hoidma, Jim,” nähvas ema. „Ausõna, sa oled tema isa! Kas sa tõesti pead teda niimoodi maha tegema?” Siis jätsid nad mind rahule ja alustasid järgmist vaidlust. Kui tore, et Vaene Grace pole viimaks ometi enam nende asjade nimekirjas, mille pärast peab muretsema!
Sõitsin taksoga koju, väites, et olen mobiili kuhugi kaotanud ja pean kindlasti oma imelisele arstist poiss-sõbrale