Mehe nimi oli Vladimir Kuznetsov, ta seisis välisukse juures, seljas valge smoking ja jalas lakk-kingad, ja ehkki ta polnud vana, vaid vaevalt viiekümnene, nägi ta oma valgete juuste ja habeme ning suure kõhuga välja nagu jõuluvana. Ametliku legendi järgi oli tema puhul tegemist väikese edulooga, äpardunud pisivargast sai edukas kokk, karuprae ja seenekastmete spetsialist. Ent salajas esindas ta tervet rida trollivabrikuid, mis sageli tootsid antisemiitliku alatooniga libauudiseid. Kuznetsov ei tekitanud mitte üksnes kaost ega mõjutanud poliitilisi valikuid. Tema kätel oli ka veri.
Ta oli loonud eeldusi massimõrvadeks, teinud vihkamisest suure äri, ja ainuüksi tema nägemine välisukse juures andis Lisbethile kindlust juurde, ta puudutas kergelt oma Berettat ja vaatas ringi. Kuznetsov näppis närviliselt habet. Täna oli tema suur õhtu, sees mängis keelpillikvartett, Lisbeth teadis, et hiljem astub selle asemel lavale džässibänd Russian Swing.
Musta välikatuse all oli punane vaip. Seda piirasid köied ja ihukaitsjad. Ihukaitsjad seisid tihedalt üksteise kõrval, neil olid hallid ülikonnad seljas ja mikrofonid kõrvas, nad kõik olid relvastatud. Kuznetsov vaatas kella. Külalised polnud veel saabunud, võib-olla oli see omamoodi mäng. Keegi ei tahtnud esimesena kohale jõuda.
Tänaval seevastu tungles rahvasumm, inimesed tahtsid vaatepilti uudistada. Nähtavasti oli sõna laiali läinud, et kuulsused on tulekul, Lisbethile see sobis. Niimoodi sulandub ta paremini massi hulka. Kuid siis hakkas vihma sadama, algul tibamisi, hiljem üha tugevamini. Kaugemal lõi välku. Äikesemürin veeres üle taeva ja rahvas läks laiali. Kohale jäid vaid vähesed vihmavarjude alla peitunud julged, varsti pärast seda saabusid esimesed limusiinid ja külalised, Kuznetsov tervitas ja kummardas, üks tema kõrval seisvatest naistest tegi väikesesse musta märkmikku linnukese, ja pikkamööda täitus restoran keskealistest meestest ning veelgi suuremast hulgast noortest naistest.
Lisbeth kuulis keelpillimuusikaga segunevat jutusuminat, aeg-ajalt märkas ta kujusid, keda ta oma kaardistamistöö käigus tundma oli õppinud, ja ta pani tähele, kuidas sõltuvalt inimeste tähtsusest ja positsioonist Kuznetsovi näoilme ja liigutused muutusid. Külalistele sai osaks naeratus ja kummardus, kui nood selle tema meelest ära olid teeninud, väga peente külaliste puhul lisandus veel ka väike nali, ehkki enamasti oli naerjaks Kuznetsov üksi.
Ta irvitas ja kõkutas nagu õukonnanarr, Lisbeth seisis märgades riietes külmetades ja jälgis näitemängu, võib-olla lasi ta end sellest koguni liiga kaasa haarata. Üks valvuritest märkas teda ja noogutas oma kolleegile, see polnud hea, sugugi mitte, Lisbeth teeskles, et läheb minema, kuid peitis end veidi kaugemal ühe välisukse orva ja märkas siis, et tema käed värisevad, põhjuseks polnud ei vihm ega jahedus.
Ta oli katkemiseni pinges, siis võttis ta oma mobiili ja kontrollis, kas kõik on valmis. Rünnak peab olema täiuslikult ajastatud. Vastasel korral on ta kaotanud, ta kontrollis kõik kolm korda üle. Kuid aeg jooksis ja peagi ei uskunud ta enam sellesse. Vihma sadas, midagi ei juhtunud, üha enam hakkas tunduma, et tegemist on taas kord luhta läinud võimalusega.
Paistis, et kõik kutsutud olid kohal. Koguni Kuznetsov läks sisse, Lisbeth astus ettevaatlikult varjust välja ja piilus aknasse. Pidu oli täies hoos. Mehed viskasid juba viina ja käperdasid tüdrukuid, Lisbeth kavatses hotelli tagasi minna.
Kuid samal hetkel peatus veel üks limusiin, ukse kõrval seisnud naine tormas sisse Kuznetsovi kutsuma, too ilmus kohale, laup higine ja šampanjaklaas käes, ja Lisbeth otsustas ikkagi paigale jääda. Ilmselgelt oli tegemist tähtsa külalisega. Seda võis märgata turvameeste käitumise, õhku sugenenud ärevuse ja Kuznetsovi tobeda ilme järgi, ning Lisbeth taganes taas välisukse juurde. Kuid limusiinist ei tulnud keegi välja.
Autojuht ei jooksnud läbi vihma ust avama. Auto seisis, Kuznetsov kohendas juukseid ja kikilipsu, kuivatas laupa, tõmbas kõhu sisse ja jõi oma klaasi tühjaks, samal hetkel lakkas Lisbeth värisemast. Ta tabas midagi Kuznetsovi pilgus, mis oli talle liigagi tuttav, ja pikemalt kõhklemata alustas ta oma häkkerirünnakut.
Siis pistis ta mobiili taskusse ja lasi programmikoodidel oma tööd jätkata, uurides ise samal ajal ülihoolikalt ümbrust, ta märkas iga pisimatki detaili, ihukaitsjate kehakeelt, nende relva haaramiseks valmis käsi, nende õlgade kaugust üksteisest punase vaiba ääres, ja konarusi ning vihmaveeloike kõnniteel.
Liikumatult, peaaegu halvavas tardumuses jälgis ta mängu, kuni autojuht lõpuks limusiinist välja tuli, vihmavarju avas ja tagumise ukse lahti tõmbas. Siis astus ta kassilikult hiilides lähemale, käsi jaki all püstolikabuuril.
3. peatükk
15. august
MIKAELIL POLNUD OMA mobiiltelefoniga enam kuigi hea läbisaamine, ta oleks pidanud juba ammu omale salastatud numbri hankima. Ometi ei teinud ta seda. Ajakirjanikuna ei tahtnud ta ust avalikkusele sulgeda. Aga kõik need lõputud telefonikõned valmistasid talle tõsist piina, ta tundis, et viimase aasta jooksul on midagi muutunud.
Toon oli muutunud tooremaks. Inimesed sõimasid ja karjusid, või tulid lagedale kõige hullumeelsemate vihjetega. Põhimõtteliselt oli ta lõpetanud tundmatutelt numbritelt saabuvate kõnede vastuvõtmise. Ta lasi telefonil lihtsalt suriseda ja heliseda, aga kui ta siiski vastas, nagu praegu, krimpsutas ta sageli alateadlikult nägu.
„Mikael,” ütles ta ja haaras külmkapist uue õlle.
„Vabandust,” ütles naisehääl. „Kas ma peaksin teile ehk hiljem helistama?”
„Sugugi mitte,” vastas ta leebemalt. „Milles asi?”
„Minu nimi on Fredrika Nyman, ma olen Solna kohtumeditsiinilabori arst.”
Mikaeli haaras õudus.
„Mis juhtus?”
„Midagi ei ole juhtunud, kõik on nagu tavaliselt, ja kindlasti pole te sellega kuidagi seotud. Aga meile toodi surnukeha ...”
„Naine?” katkestas teda Mikael.
„Ei, ei, ikka vägagi mees. Vägagi. See oli imelik sõnastus, kas pole? Aga tegemist on mehega, umbes kuuekümneaastane, võib-olla ka noorem, kellel on selja taga hirmsaid katsumusi. Õigupoolest pole ma kunagi varem midagi sellist näinud.”
„Kas võiksite nüüd asja juurde jõuda?”
„Vabandust, ma ei tahtnud teid muretsema panna. Mul on väga raske uskuda, et te temaga tuttav olite. Ilmselgelt on tegu kodutuga, kes oli koguni selles kontekstis hierarhia alumisel pulgal.”
„Kuidas see siis minuga seotud on?”
„Tal oli taskus paberilipik teie telefoninumbriga.”
„Minu telefoninumber on paljudel,” ütles Mikael ärritunult. Ta häbenes otsekohe oma sõnu.
Tundis, et käitus taktitult.
„Saan sellest aru,” jätkas Fredrika Nyman. „Teile helistavad kindlasti paljud. Aga minu jaoks kujunes see isiklikuks asjaks.”
„Mil moel?”
„Ma leian, et ka kõige katkisemad meie hulgast on väärika surma ära teeninud.”
„Loomulikult,” vastas Mikael rõhuga, justkui tahaks oma äsjast tundetust kompenseerida.
„Just nimelt,” vastas naine, „ja Rootsi on selles mõttes alati tsiviliseeritud maa olnud. Aga igal aastal jõuab meie juurde üha rohkem surnukehasid, kelle isikut meil ei õnnestu tuvastada, ja see teeb mind tõsiselt kurvaks. Meil kõigil on õigus ka surres oma identiteet säilitada. Nimi ja lugu.”
„Tõsi,” ütles Mikael samasuguse rõhuga, kuid ta oli juba hajameelseks muutunud ja läks poolenisti alateadlikult kirjutuslaua ning arvuti juurde.
„Mõnikord on see väga raske olnud,” jätkas naine. „Enamasti on põhjuseks olnud piiratud ressursid ja aeg, või mis veelgi hullem – piiratud tahe, ja