„Kuidas edeneb?” küsis Sandy peaga maja poole osutades.
„Pole veel sisse pääsenud, aga kaua enam ei lähe.”
„Meil on vaja teada, ega seal rohkem kedagi ei ole.”
„Seda me tahame kõik teada. Aga lootust kedagi elusana leida siiski ei ole. Me oleme siin tegutsenud juba ligi kakskümmend neli tundi ja algusest peale oli selge, et ellujäänuid ei saa olla.” Tim pöördus kõrvale ja ringutas. Sandy märkas, et ta nägu ja käed olid mustaviirulised.
„Te pole puhata saanudki?” Paras õudusunenägu, mõtles Sandy. Mütata siin mudas, lakkamatu vihma käes.
„Paar tundi, et käia duši all ja üles sulada. Natuke sooja toitu. Aga me tahame, et töö tehtud saaks. Välja selgitada, mis seal on. Kui sa siia jääd, siis ma teatan sulle, niipea kui sisse pääseb. Või ootad autos. Seal jääd vähemalt kuivaks.”
„Ah, ega ma enam porisemaks minna ei saa,” ütles Sandy, kelle meelest polnuks aus istuda soojas autos, sellal kui poisid majani teed lahti ajavad.
Möödus vaid pool tundi ja Barton naasis seisva ning ootava Sandy juurde. „Tegime katuse ohutuks ja kühveldasime tubadest suurema osa sitta välja. Sa võid alla tulla, kui tahad, ehkki ega seal palju näha ei ole.”
„Kedagi sees ei olnud?”
Barton raputas pead. „Inimesi mitte. Ruumis, mis pidi olema köök, oli kassi korjus.”
Sandy hakkas Bartoni kannul maja poole minema. Kass tundus veider. Shetlandi külastajad võisid kaasa võtta koera, kuid ta polnud kuulnud, et keegi oleks tulnud kassiga. Kas see tähendas, et surnud naine oli siin püsivamalt elanud? Siis raputas ta pead ja mõtles, et teeb mittemillestki probleemi. Kassid otsivad süüa ja sooja. Küllap elas kass Kevin Hay talus ja oli osanud majja pugeda.
Nad seisatasid kohas, kus kunagi oli esiuks. Maalihke raskus oli selle hingedelt alla rebinud ja pilbasteks löönud, nii et see nägi välja nagu hunnik tulehakatist. Tuletõrjujad olid pool katust maha võtnud ja nüüd sadas avatud tubadesse sisse seesama lakkamatu vihm. Põrand oli endiselt kaetud mitme tolli paksuse mudaga. See ei olnud pehme, vaid täis rusikasuurusi kive, juuri ja kruusa. Lõhnas niiskuse ja lagunemise, ühesõnaga orgaanika järele. Kõik tundus veider, sest väljas tornis särav valgus heitis kummalisi varje. Sandy läks Bartoni järel sisse. Maja oli väga väike: köök, mis oli olnud ühtlasi elutuba, magamistuba ja ilmselt kunagisest väikesest lisamagamistoast ümber ehitatud duširuum. Mõned maalihke üle elanud mööblitükid. Vastu seina paisatud diivan, jalad püsti; magamistoas kuldraamis peegel, mis oli imekombel terveks jäänud.
„Me vajame midagi, mille abil surnu isik kindlaks teha.” Sandy teadis, et Jimmy Perez ootab temalt just seda. „Bossil on vaja ta nime teada.”
„Me lõpetame varsti tänaseks,” vastas Barton. „Poisid on püstijalu magama jäämas. Me pidime ainult kindlaks tegema, ega kedagi sisse ei jäänud. Ma lasen neil suure tule põlema jätta, nii et sa näed, mis sa teed.”
Sandy tänas ja saatis lahkuvat Bartonit pilguga. Ta soovinuks, et tal oleks olnud teine politseinik kõrval. Keegi, kellega nalja visata või kellele tingimuste üle kaevata. Ta polnud kunagi nautinud üksiolemist.
Ta alustas ülevaatust eesukse juurest ja jagas põranda neljaks, nagu ta oli näinud tegevat Invernessi sündmuspaigaeksperti Vicki Hewitti. Osa köögikraamist oli seintelt alla lennanud ja muu prahi hulgas leidus nõude kilde. Üks köögikapp seisis endiselt püsti. Ta tegi selle lahti, seal olid küpsetusplaadid ja pannid. Kaks kallist ja rasket malmpanni. Fran oli samuti mõne sellise ostnud ja Perez ütles, et need maksid hingehinda. Järelikult armastas kas omanik või punase kleidiga naine süüa teha. Minnie Laurenson poleks selliseid panne kasutanud. Dušikabiin oli väikesteks plastitükkideks purunenud ja sealt, kus kunagi oli dušš ise, voolas vett. WC-pott oli porine, kuid tundus muidu terve olevat.
Sandy läks magamistuppa. Seal oli voodi, kuid mitte päitsit. Madrats oli must, mudane vesi oli sellesse imbunud nagu käsna. See oli kena tuba olnud, merevaatega akna ja kahhelkividest kaminaümbrisega. Toa kohal oli katus alles, kuid aknaklaas oli eest lennanud ja vihm pääses sealt sisse. Väljas oli nüüd täiesti pime ja tuba valgustas läbi välisseina tekkinud lõhe suur kaarlamp. Sandy heitis kentsakat varju, see oli pikk ja väga terav, nagu mustast paberist välja lõigatud. Kummalgi pool kaminat olid mõõdu järgi ehitatud kapid. Ühes neist rippusid endiselt riidepuudel rõivad, mis olid üllatavalt puhtad. Naistemantel. Sandy pühkis enne selle puudutamist sõrmed puhtaks. Tumesinine ja väga pehme. Tema arust väga kallis nagu pannidki. Kaks paari hästi õmmeldud pükse ja mõni värskelt triigitud pluus. Teises kapis olid riiulid. Korralikult kokku volditud kampsunid. Kõvas köites raamat, mis õpetas, kuidas elada: Mõtle oma tulevik paremaks. Ja pärlmutriga inkrusteeritud puust kastike. Sandy vanaemal Mimal oli väga sarnane kastike ja ta hoidis seal oma kallisvara. Sandy tõmbas kätte sinised kummikindad ja pistis raamatu tõendikotti. Sellel võis olla sõrmejälgi. Siis võttis ta kapist kasti ja tegi selle hinge kinni pidades lahti.
Ta oli lootnud leida passi või isegi sünnitunnistust. Kastist õhkus kerget sandlipuu hõngu. Seal oli kaks fotot, ühel kaks väikest last ja teisel vanapaar. Ja käsitsi kirjutatud kiri. Sandy arvates võis see olla armastuskiri, sest esimesed sõnad olid: Minu kalleim Alis. Sandy pani kirja ilma lugemata kastikesse tagasi. Ta ei olnud kunagi olnud uudishimulik, tal oli külm ja ebamugav. Niiskus oli riietest läbi tunginud. Ta tahtis kuiva ja sooja, enne kui midagi edasi uurida, ja tema meelest pidi seda kirja esimesena lugema Jimmy Perez. Aga ta juba kavandas oma telefonikõnet Perezile, mille ta teeb siis, kui on ära kuivanud ja ennast vähegi inimese moodi tunneb. Vähemalt on meil tema eesnimi. Osa eesnimest.
4. peatükk
Perez koputas Rogersonide uksele ja jäi ootama. Kui ta oleks neid lähemalt tundnud, oleks ta võib-olla lihtsalt sisse astunud, aga võib-olla ikkagi ootama jäänud; see siin oli linn ja neil käisid siin asjad teisiti. See oli soliidne kivimaja ning võinuks seista ka Aberdeenis või Edinburghis. Akende all oli mänguväljak, kus hiljuti oli Up Helly Aa tulefestivali puhul süüdatud viikingilaev. Kardinad olid ees, nii et sisse ta ei näinud. Perez kuulis ukse tagant samme, uks avanes. Uksel seisis noor õpetajanna. Ta oli tööriided koduste vastu vahetanud ja nägi teksastes ning sviitris veel noorem välja. Kingi tal jalas ei olnud ja tema sokid olid roosa-sinisetriibulised.
„Tervist, härra Perez,” ütles ta ja astus kõrvale, et külalist sisse lasta.
„Jimmy, ma palun.”
Neiu naeratas häbelikult. „Cassie on köögis. Ta aitab emal süüa teha.”
Külma vihma käest tulles tundus maja Perezile väga soe olevat. Õhus hõljus liha ja köögiviljade lõhna. Lihtviisilist, asjalikku, kuid mõnusat. Hakkliha ja „kardulad”. Kathryn juhatas ta tahapoole. Tüse keskealine naine segas pliidil potis rooga, Cassie aga istus kõrgel taburetil ja lõikas tainast rõngaid. Ta tõstis pilgu ja nägi Perezit. „Ma teen moosipirukaid,” ütles ta. „Mäletad,” lisas ta siis, „ma tegin neid ikka emmega.”
Perezi silme ette kerkis nii elav mälestus, et ta tundis sõõrmeis kergelt kõrbenud suhkru ja Frani lõhnaõli lõhna, taustal ka tärpentini- ja värvihõngu, sest Ravenswicki köök oli ühtlasi Frani ateljee. Just seal nad tema mälus olid: merevaatega majas, kus ta praegugi Cassiega elab. Ta oli hetkeaje sunnil läbi astunud, see oli üks tema esimesi viisakusvisiite Frani juurde. Oli varakevad. Fran vaatas talle otsa ja siis väikese Cassie poole, kes tainataskutesse moosi kühveldas. „Need maitsevad jõledalt, aga sa pead ühe ära sööma,” ütles ta nii vaikselt, et Cassie ei kuulnud. „Muidu ei anna ta sulle kunagi andeks.”
Nüüd, Rogersonide juures Lerwickis, vaatas Cassie talle vastust oodates otsa. „Muidugi mäletan.”
„Sa pead ka mõne sööma, need on väga erilised,” ütles Kathryn ja taas torkas Perezit mälestus, sest ta sõnad olid peaaegu samad mis Franil. „Me sööme neid pärast õhtusööki pudingi asemel.”
Perezil oli juba vabandus