Järgnes taas vaikus. Siis küsis Vicki sündmuspaiga kohta.
„See on täiesti segi trambitud,” ütles Perez. „Kui me surnukeha leidsime, pidasime seda õnnetussurmaks maalihke tagajärjel ja tuletõrjujate esimene mure oli kindlaks teha, ega majas rohkem laipu ei ole. Meil kellelgi ei tulnud pähe, et peaksime säilitama kuriteopaika. Kohalik talupidaja kutsuti ka appi, nii et seal on kõik traktori- ja jalajälgi täis. Kuna maalihe haaras teel kaasa rususid, on raske öelda, mis asub oma algsel kohal, mis mitte.”
„Ühesõnaga, raske ülesanne.” Perez nägi tahavaatepeeglis Vicki laia naeratust.
„Kindlasti.” Nad lähenesid järjekorras seisvaile autodele ja ta võttis hoo maha. „Siit kuni tolle majani on ainult üks sõidurada. Mäekülge alles kindlustatakse.”
Merelt oli tulnud pilv – tihe, hall ja haraline nagu kraasitud vill. Willow’l vedas, et ta lennukil maanduda õnnestus, mõtles Perez. Autod roomasid vaevaliselt edasi. Lõpuks jõudsid nad tuletõrjujate kaevatud teeni, mis viis Taini, Perez keeras järjekorrast välja ja parkis auto purustatud maja juurde. Kõik oli endiselt mudaga kaetud ja allpool võis näha randa välja ulatuvat maalihke teekonda, mis oli nagu must haav talviselt pruunil mäenõlval.
Oli hakanud sadama peent vihma ja Willow tõmbas kapuutsi pähe. „Üksildane koht ühel naisterahval üksinda elada, isegi enne maalihet,” tähendas ta.
„Kohe künka ja nende puude taga on üks talu. Seal elavad Kevin ja Jane Hay, kes on päris sõbralikud inimesed, aga näib, et neil ei olnud ohvriga mingeid kokkupuuteid. Jane teadis, et keegi elab siin, aga arvas, et mõni puhkaja. Kevin ütleb, et pidas maja tühjaks. Nad ei näinud kunagi maja juures mõnd autot, aga ei pidanudki nägema, kui just mööda ei kõndinud.”
„Kuidas ta ometi sellises kohas ilma autota hakkama sai?”
„Tal oli sõber. Meessõber. Võttis ta Brae Coopi kaupluse juurest peale ja meest nähti ka Mareeli baaris temaga veini joomas.”
Kui see oli seesama mees. Aga kindlasti olnuks raske uskuda, et tal oli nii lühikese Shetlandil viibitud ajagajuba kaks meest konksu otsas. Ja kas see oli ühtlasi mees, kes kirjutas karbist leitud kirja?
„Aga ikkagi…” Willow’ nägu varjas kapuuts, aga Perez sai aru, et tal oli raske sellist olukorda mõista. „Kui ta sai maja päranduseks, siis oleks kindlasti olnud mõni sugulane, keda külastada. Miks ta muidu üldse siin oli? Pole just parim aeg puhkuseks. Ma ei mõista, miks teda ära ei tuntud, kui sa inimestelt infot küsisid. See kõik on ebaloogiline.”
Vicki Hewitt tõmbas teksaste ja jaki peale kriminalisti ühekordse kombinesooni. Tasakaalu hoidmiseks võttis ta kinni Willow’ õlast.
„On seda vaja? Sündmuskoht on nagunii saastatud.”
„Vanad harjumused surevad visalt. Muide, kui me kohtusse jõuame, siis oled võib-olla tänulik.” Vicki ajas ennast sirgu. „Kas soovite mu siia jätta ja pärast järele tulla? Te oleksite veel kaks isikut siin ringi trampimas ja jälgi jätmas, ilma teieta saan ma paremini tööle keskenduda.”
„Sa tahad öelda, et me oleme sul ees!” sõnas Perez, tundes, et tal on Vickiga palju lihtsam loomulikult käituda kui Willow’ga. „Ma lasen Sandyl tulla siia sinuga koos toimetama, kui ta on Craig Hendersoni omadega lõpetanud. Ta on maja juba üle vaadanud.”
„Las ta võtab paar purki kokat kaasa,” ütles Vicki. „Mu pea töötab paremini, kui ma kofeiinist praksun. Ma näen sündmuste käiku selgemini.”
„Saab tehtud,” vastas Perez, kuid talle tundus, et Vicki ei kuule teda enam. Tema tähelepanu oli kandunud juba allpool seisvaile varemeile. Ta hakkas ennast nõlvast alla libistama, jättes ta Willow Reevesiga kahekesi.
10. peatükk
Craig Hendersoni vanemad elasid Ravenswickist põhjas asuvas külas moodsas bangalos, otse mere kaldal. Hendersonidel oli sealsamas puhkemajakeste kompleks. Majakesed olid väga ilusad, uhked, Skandinaavia stiilis ja kuulujuttude kohaselt hirmkallid üürida. Kuid hullud turistid olid nähtavasti piisavalt peast segi, et maksta, sest turismihooajal tundusid nad kõik olevat välja üüritud. Sandy kunagine tüdruk, kes seal koristajana töötas, oli talle neid ükskord näidanud, ning ta võis imetleda graniidist tööpindu köökides ja saunu, soojendusega basseine ja poleeritud puitpõrandaid.
Bangalo oli traditsioonilisem, kaetud terrasiitkrohviga, aianurgas terrass, kuid ka siin oli soojendusega bassein. Kena koht, kus istuda palaval suvepäeval, mõtles Sandy. Ta kujutles grilli, otse külmikust võetud veini ja kallist välismaa õlut. Stuart ja Angie Henderson tundusid talle inimestena, kes naudivad pidutsemist. Nüüd oli terrass libe ja räästailt nirises vihmavett.
Vanemad ootasid Craigi ja niipea kui nad autot märkasid, tulid talle uksele vastu. Angie lasi kuuldavale rõõmuhüüatusi poja päevituse teemal ja juba ta alustas juttu, kuidas Craigil on aeg leida endale üks kena Shetlandi neiu ning koju jääda. Ja kui kangesti ta poja järele igatses. Ta juuksed olid liiga mustad, et see võinuks olla loomulik värv, ripsmed olid paksult värvitud ja ta kandis suuri kõrvarõngaid. Stuart surus pojale kohe õllepurgi pihku, enne kui neil õnnestus kööki pääseda. Sandy mõistis, miks Craig tundis, et vajab omaette olemist.
Nad istusid esimese korruse avatud planeeringuga toas. Angie oli lubanud kohvi pakkuda ja jändas mingi imetabase masinaga. Sandy tundis ennast üleliigsena, kuid Jimmy Perez oli palunud tal Craigi vanematega rääkida: Kui nad on nii hoolitsevad, kui Craig räägib, siis võivad nad olla Taini omaniku kohta rohkem välja uurinud.
Algul tundus Sandyle raske ennast vestlusse suruda, aga kui ta juba korra Taini ja surnud naise teema üles võttis, olid Hendersonid lahkelt valmis sellest rääkima.
„Mul on nii hea meel, et Craig sealt ära tuli.” Angie tõi Sandyle tassi cappuccino’t ja asetas selle klaaslauakesel olevale tassialusele. „Mis oleks saanud, kui ta oleks siiani seal elanud; siis oleks võinud tema Aberdeeni surnukuuris olla, mitte mõni võõras naine.” Millest tuli järeldada, et ainus turvaline paik Craigi jaoks on kodus tema juures.
„Kas te tundsite Minnie Laurensoni?”
„Minniet tundsid kõik. Ta õpetas meid pühapäevakoolis ja hirmutas meid poolsurnuks, kas polnud, Stuart?”
Stuart noogutas ja võttis oma purgist lonksu õlut.
„Nii et te kuulsite, et ta jättis surres maja ühele Ameerika sugulasele?”
„Kui ta suri, siis me kõik mõtlesime, mis sellest majast saab,” rääkis Angie. „Niipalju kui me teadsime, tal ühtki sugulast elus ei olnud. Siis ei juhtunudki midagi ja eks me vist unustasime kogu selle asja. Maja teele ei paistnud ja tegelikult polnud see kellegi asi. Alles siis, kui Magnus Craigi selle Minnie sugulasega kokku viis, kuulsime kellestki ameeriklannast.”
„Te ise temaga kokku ei puutunud? Kui Craig nii palju reisis, siis oleks ju loomulik, et teie oleksite olnud esimene kontaktisik.”
Vastust ei tulnud kohe ja Angie vaatas pojale otsa. „Ükskord ma püüdsin ühendust võtta. See oli alles mõne nädala eest. Mõtlesin, et lähen ja koristan seal natuke, enne kui Craig sinna tagasi läheb, ja tahtsin teada, kelle käes on võtmed. Craigi toast ma neid ei leidnud.”
„Plaan oli siis niisugune?” suunas Sandy oma küsimuse Craigile. „Sa kavatsesid uuesti Taini üürida?”
„Plaanis oli veeta mõni nädal siin kodus ja siis kolida Taini. Nüüd ei ole see enam võimalik.” Craig pöördus ema poole. „Sul ei olnud õigust selle ameeriklannaga ühendust võtta. Kust sa üldse tema numbri said?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте