Tutvustamine
Viisakusreeglite järgi on tutvumiseks vaja vahendajat ühise tuttava näol. Tema poole peaks pöörduma selleks, et teid esitletaks inimesele, kellega tahate tutvuda. Kui teid on tutvustatud (see puudutab nii mehi kui ka naisi), võite uue tuttava reaktsiooni põhjal järeldada, kas ta tahab tutvust jätkata või mitte. Kui reaktsioon tundub jahe, ei tasu omalt poolt peale käia.
Kuidas inimesi üksteisele esitleda? Põhireeglid on järgmised.
Tutvusobjekti poole pöördutakse sõnadega: “Lubage teile esitleda…“, “Lubage teile tutvustada…“, “Ann, palun saa tuttavaks…“.
Meest tutvustatakse naisele, vanuselt nooremat vanemale, hiljem saabunud külalisi neile, kes on jõudnud kohale varem.
Kui külalised saabuvad üksteise järel ja te ei jõua neid kõiki tutvustada, võib selle kohustuse enda peale võtta mõni teie sugulane või hea sõber. Külalist tuppa saates tutvustatakse teda kõigile kohalviibijatele nimepidi, misjärel öeldakse külalisele ülejäänute nimed. Kui külalisi on vähe, võib kõiki eraldi tutvustada.
Kui tekib vajadus tutvustada üksteisele erinevas vanuses naisi, oleks õige pöörduda vanema naisterahva poole sõnadega: “Lubage teile tutvustada…“ ja öelda noorema isiku ees- ja perekonnanimi, misjärel öelda vanema daami nimi. Teiste sõnadega, vanus ja autoriteet omavad antud juhul vaieldamatut eelist. Sama austuse printsiipi järgides on kindlaks määratud ka tutvustamisnormid, mille puhul esitletakse tavaliselt meest naisele, töötajat ülemusele jne. Kui on vaja tutvustada üksteisele eakaaslasi või võrdsel positsioonil asuvaid inimesi, on parem esitleda esimesena endale lähedasemat inimest, näiteks õde sõbrannale.
Kui on vaja tuntud ja teenekale inimesele esitleda üheaegselt mitut isikut, siis tema nime ei nimetata (eeldatakse, et kõik tunnevad teda).
Oma naist, meest, tütart ja poega tutvustame sõnadega: “minu naine”, “minu tütar” jne. Erandiks on külaliste tutvustamine oma emale ja isale: kõiki tuttavaid esitletakse oma vanematele, mitte vastupidi.
Igati kohane on tuttavaid esitledes lisada juurde ka mõningaid täpsustusi, näiteks: “Minu kirurgist sõber Peeter, see on Ants, minu ülikoolikaaslane.“
Inimest tutvustades tuleb öelda selgelt ja arusaadavalt ka tema perekonnanimi. Sealjuures püüdke seda mitte segamini ajada, valesti öelda või eriliselt rõhutada. Täiesti lubamatu on sedasorti täpsustused nagu: “Härra Ants Kask, tuntud näitleja Peeter Kase vend.“
Inimesed, kellel on võõraste nimede meelespidamisega raskusi, võivad kasutada tutvustamisel järgmist varianti: “Palun saage tuttavaks…“ Ja edasi tuleb juba loota teise poole initsiatiivile. Selline esitlusviis on täiesti lubatud.
Kui kogunenud seltskonnaga liitub uus inimene, öelge valjusti tema ees- ja perekonnanimi, ülejäänud nimetavad talle kätt andes ise oma nime.
Noormeeste ja tütarlaste omavahelisel tutvumisel võib piirduda ainult eesnime nimetamisega.
Kuidas aga käituda, kui te sõidate sõbraga ühistranspordis ja ühes peatuses siseneb teie tuttav? Kui te vahetate sisenejaga vaid mõne sõna, ei pea te teda oma sõbrale tutvustama, kuid ärge unustage seda teha juhul, kui te kõik kolmekesi vestluses osalete.
Keegi teie perekonnaliikmetest ilmub teie töökohta. Kas peate teda oma töökaaslastele tutvustama? Ei, see pole kohustuslik, kui teil on nendega üksnes ametialased suhted.
Uut kaastöötajat tutvustab kollektiivile firmajuht. Vanad töötajad viivad uustulnuka tööasjadega kurssi ja võiksid käituda nii, et viimane end juba mõne päeva pärast uues kohas mugavalt tunneks. Äsja tööle asunud inimest ei tasu pühendada töötajate omavahelistesse keerulistesse suhetesse ega ka vastastikustesse solvangutesse.
See, kuidas töökollektiivi liikmed üksteise poole pöörduvad, sõltub omavahelistest suhetest, sümpaatiatest ja väljakujunenud traditsioonidest. Kuid lubamatu on pöörduda töökaaslase poole ainult tema perekonnanime kasutades.
Elu näiteks puhkeasutustes iseloomustavad mõnevõrra lihtsamad tutvumisviisid. Lausest “lubage mul vaadata teie raamatut“, võib saada alguse lähedane suhtlus. Sellises olukorras on kõige otstarbekam end ise oma toa- või lauanaabritele tutvustada. Hea õhkkonna loomisele võivad aidata kaasa ka tutvumisõhtud.
Kuidas aga käituda, kui teid on tutvustatud? Kui teid tutvustanud inimene on juba lausunud teie perekonnanime, ei tasu käe ulatamisel seda enam üle korrata. Esimesena ulatab käe inimene, kellele teist inimest tutvustati, ehk siis naine ulatab käe mehele, vanem nooremale, ülemus alluvale.
Kui tutvustatakse meest, tõuseb viimane alati püsti. Naine teeb seda vaid juhul, kui teda esitletakse tunduvalt vanemale naisele või auväärses eas ja positsioonil olevale mehele. Alla 18-aastased tütarlapsed tõusevad vanemate inimestega tutvudes alati püsti.
Majaperenaine tõuseb ja astub alati külalisele vastu, tolle soost ja vanusest sõltumata.
Kui üks kutsututest saabub kohale hilinemisega ja kõik külalised juba lauas istuvad, tuleb peremehel teda kõigile korraga tutvustada ja panna istuma vabale kohale. Hilineja võib hiljem ise oma lähimate lauanaabritega tutvuda.
Kui juhtute tänaval kohtama tuttavat meest daami seltskonnas, keda te ei tunne, tuleb teha kummardus ja jätta tuttavale õigus otsustada, mida kõigepealt teha, kas teid tervitada või daamile tutvustada.
Kuidas toimida aga siis, kui on vaja end tutvustada, aga läheduses pole kedagi, kes teid selles aidata võiks? Siis ei jää üle muud, kui lihtsalt sirutada käsi ja öelda selgelt ja arusaadavalt oma nimi.
Kui juba jutt läks nimedele, tuleb märkida, et hea nimemälu aitab elus sageli hädast välja. Inimene, kelle nime suudame paljude aastate pärast kiiresti meelde tuletada, tunneb end meelitatuna. Kuid sageli kohtab inimesi, kellel võõrad nimed kipuvad ununema. Kui kuulute nende hulka, katsuge end kuidagi välja keerutada. Mõnikord tuleb aga ausalt tunnistada: “Vabandage, olen teie nime unustanud.“ Siis aitab piinlikust olukorras tihti üle mõni nali.
Halva nägude mälu puhul juhtub mõnikord, et tutvutakse teist korda. Siis on parem mitte oma nime nimetada (isegi kui hiljem selgub, et te pole selle inimesega tuttav), kui kuulda vastuseks: “Vabandage, aga me oleme juba tuttavad.“
Võib ka juhtuda, et tormate tuttavale rõõmsalt vastu, tema aga silmitseb teid kohkunud ja mõistmatu pilguga. Siis on parem mitte uurida: “Kas te ei tunne mind ära?“ Selline küsimus seab teise piinlikku olukorda. Sundimatult, justkui muuseas võib näiteks mainida: “Me oleme vist Pärnus kohtunud.“ Selline suunav etteütlemine aitab teie partneril aimu saada, kellega ta parajasti vestleb.
Hääletoon
Oma häälega, olgu see siis kaunikõlaline või kile ja väljakutsuv, loote tahtmatult enda ümber kas meeldiva või raskesti talutava õhkkonna. Teie poolt öeldud sõnade mõte ei avalda sellele peaaegu mingit mõju, sellele saab vestluskaaslane anda vaid adekvaatse vastuse. Tegelik informatsioon peitub hoopis teie hääletoonis. Oht seisneb aga selles, et ei teie ega te vestluskaaslased pole võimelised seda informatsiooni teadlikult analüüsima. Oma häälega loote te iga päev endast portree, mis ei pruugi teile aga alati meeltmööda olla.
Iga inimene on võimeline oma häält paremaks muutma. Kõigepealt püüdke ausalt meenutada, kas olete kunagi kuulnud kiidusõnu oma hääle kohta. Kui te arvate, et teie hääl avaldab ümbritsevatele soodsat muljet, proovige seda lindistada ja kuulake seejärel lindistust. Tavaliselt tekib omaenda hääle äratundmisega suuri raskusi.
Meeldiv naishääl on reeglina õrn, mitte eriti vali ega ka liiga vaikne, mitte teravalt kõrge ega ka liiga madal.
Kui