Muidugi ei pea seda tegema ja võib stoiliselt vastu võtta selle, mis peas parasjagu toimub. Ometigi tundub mulle, et ühel või teisel eluhetkel võib mõni emotsioon muutuda äärmiselt tülikaks, häirides nii lausa elukvaliteeti, ja küll siis on hea, kui on mõni emotsioonide lahtimuukimise või lahendamise tööriist varnast võtta.
Nüüd, kus me oleme ennast korra näpistanud, veendudes, et meil on keha, ja sissejuhatusest segadusse aetud, veendudes, et meil on mõtted ja emotsioonid, on aeg hüpata veel ühe mina juurde. Kes see on, kes tegelikult valu tundis? Kes see on, kes naudib praegu lugemist või kes tunneb sellest vastupidi igavust? Kes on see päris mina, me, myself and I? Kes on meie keha ja emotsioonide peremees? Kas see keegi ehk ongi meie meele puhas olemus?
Kas oled mõelnud, et kõik meie probleemid saavad alguse hetkel, kui me identifitseerime end minana? Kui tekib esmane lahtirebimine millestki, milles oleme enne seda teadlikkust viibinud. Kes või mis me oleksime või oleme siis, kui ei tunneks end minana? Kes või mis oleks see meie enda ja meie meele algne olemus?
Meel ise on oma päris algses olemuses puhas ja emotsioonidest puutumatu. Ometigi tunneme ja õpime teda tundma enamasti just tänu nendele emotsioonidele ja mõtetele.
Üks mu õpetaja tõi kord tabava näite. Kui me pole oma kohvitassi näiteks kuu aega pesnud, siis on see päris räpane ja kole. Aga see ei tähenda, et seda tassi seal kohvisodi all olemas ei ole. Sama on ka meie enda päris olemusega – kusagil päris-päris sees on midagi väga puhast, erku ja tarka. Aga toda sodi on palju. Noid plekke ja neid emotsioone. Vahel on neid emotsioone, uskumusi ja väärarusaamu lausa nii palju, et tassi algset värvi pole nähagi. Ometigi on olemas viisid, kuidas kohvitassi pesta ja puhtale tassile lähemale jõuda. Nii võib toimuda transformatsioon, muutus, puhtaks pesemine. Alkeemia.
MIKS ME REAGEERIME JA TUNNEME EMOTSIOONE?
Ma ei tea, kui paljusid huvitab tegelikult see, kust ja miks meie emotsioonid tekivad. Mind ennast on see teema küll tõsiselt kõnetanud ja ma olen lugenud paljusid versioone ning kujundanud enda jaoks toimiva ja arusaadava loo.
Sageli võib jääda mulje, et emotsioonide jaoks polegi mingit kontrollimehhanismi. Lähed rahulikult mööda teed ja järsku tõmbab keegi sulle nagu musta koti pähe: kurku nöörib viha ja silmade eest on must. Kuigi nii võib tõesti juhtuda, on tõsiasi see, et midagi ei toimu niisama, iseenesest. See, mis mingi emotsiooni vallandas, on mõne tundemeele (või tegelikult ka sisekõne) kogetu ja tõlgendus. Näiteks nägid sa oma eksi uue kena kaaslasega mööda sõitmas ja seesama must kott tõmmatigi sulle pähe. Jah, see on üsna kulunud näide, aga samas seega ilmselt suhteliselt arusaadav. Samamoodi võib mõne emotsiooni vallandada ükskõik milline välise meele kogemus: mõni heli, lõhn, kehaline aisting, maitse… See, mis me oleme oma alateadvuse sügavaimatesse kihtidesse salvestanud, on täiesti uskumatu.
Kui sa ei usu, et tundemeeltel (lõhnatajul, kuulmisel, maitsemeelel jne) on mõju meie „peas asuvale” meelele, siis tuleta meelde mõnd muusikapala, mille puhul sulle meenub ilmeksimatult näiteks tants esimese kallimaga. Või üks parfüüm, mis toob alati meelde mõne inimese, kellest olid hullupööra sisse võetud. Või metsmaasikate maitse, mis viib mõtted kohe soojale suvele, isegi kui süüa neid parasjagu pudru peal keset pakaselist talve.
Mingil kentsakal moel suudame me olulistel eluhetkedel – ükskõik kas need on kurvad või rõõmsad sündmused; kas oleme täielikult šokeeritud seisundis või kantud erilisest armumise tundest – salvestada väga täpselt oma ümbrust. Me salvestame teatud heli ja lõhna, maitse ja füüsilise tunde kuni valguse nüanssideni välja. Neidsamu nüansse hiljem kohates toimub meie peas kiirühendus ja – plaksti! – on kohal emotsionaalne mälestus.
Inimese õnneks on loodus ja vanajumal meid kokku pannud selliselt, et mälu ei sisalda kõike detaile meie elust. Vastasel juhul oleks suhteliselt võimatu olla ja tegutseda. Küll aga toimivad meie peal igasugused päästikud minevikusündmuste taaselustamiseks, ikka selleks, et kaitsta meid uute traumade ja läbielamiste eest. Aga sellest lähemalt edaspidi.
Emotsioonide tekkimise eest vastutab suurel määral meie peas asuv tilluke mandelkeha, valvekoer, kes on ära õppinud ja teab, millal kuidas reageerida. Kas olukord on ohtlik või mitte, kas üldse peaks reageerima või võib rahulikult reageerimata jätta. Muidugi mõista on mõned koerad väga närvilised ja hauguvad juba esimese impulsi peale, teised aga on väga rahulikud ja magavad suure hulga juhtumusi oma elus maha. Nii on ka meiega: mandelkeha reaktsioon on erinev. Omal moel on need valvekoerad ka treenitavad.
Valvekoerte reaktsioonid ehk emotsioonid on vajalikud, et me ellu jääksime – lisaks suurele hulgale ülereageerimisele hoiatavad nad meid ka ju reaalsete ohtude eest.
KES VASTUTAB TEGELIKULT?
Lisaks kuulmis-, nägemis-, maitsmis-, lõhna- ja kinesteetilisele meelele on meil aga veel üks päris iselaadi päästik. Selleks on meie enda mõtted.
Mitte miski ei tee meile rohkem haiget kui meie mõtted. Need võivad lõhkuda meie enesehinnangut ja -väärikust ning takistada meil rakendamast kogu oma potentsiaali.
Piisab vaid sellest, kui mõelda mõne päeva tagusele tülile kellegagi ja tuju läheb ära. Piisab ainult, kui mõelda mõnele aastate eest juhtunud läbikukkumisele, kui tunneme end häirituna. Piisab üksnes, kui meenutada kallist kadunud inimest, kui tunneme end kurvana. Me võime ka kõige ilusamal suvepäeval, kui taevas on sinine, karikakrad õitsevad ja ümber on toredad inimesed ning meil on igati hea olla, vaid murdosasekundiga tõugata ennast meele põrgusse ja seda ainult ühe meenutuse või mõtte ajel.
Mäletan, kui lugesin esmakordselt ühest raamatust, et mõtted on meie enda teha. Olin siis just lennukis, et sõita pärast ühte väga rasket eluperioodi närve kosutama, ja pidin juba peaaegu nõudma, et lennuk maandataks – selline tõde ja miks keegi pole mulle seda öelnud!? Mitte keegi polnud mulle öelnud, et mina ise loon sada protsenti oma mõtted ja olen suuteline neid juhtima. Mulle tundus ikka, et kui mul on kehv olla, siis peab keegi selles ju süüdi olema. Noh, keegi ei käitunud nii, nagu ma tahtsin.
Ma arvan, et käisin terve nädal pärast seda suurt (ja nii jaburalt lihtlabast) teadasaamist õndsa ilmega ringi nagu „Vahitorni“ müüjad, need alati naerusuised, sõbralikud ja äraseletatult teadjailmega usuraamatukeste pakkujad. Tundus, et seni on läinud kõik nii valesti seetõttu, et ma polnud seda maailma kõige lihtsamat asja ära tabanud. Mina ise, jah, mina ju mõtlengi oma mõtteid! Mina ise, jah, mina ju saan ise valida, kas ma haletsen ennast või olen rõõmus; kas ma mõtlen halvasti üleeilsele päevale või lihtsalt ei ketra seda enam peas.
Ühesõnaga: meie mõtteid ei pane meile pähe keski viiskudega vanajumal pilvepiiril, vaid me ise mõtleme neid.
Hea uudis on see, et me saame alati otsustada mõelda midagi muud kui ennast kahjustavaid mõtteid. Halb uudis on see, et alailma ei viitsi me seda siiski teha. Aga sellest põhjusest tuleb juttu edaspidi.
Ei tundu usutav? Teeme klassikalise testi. Mäletad viimase suve ilusaimat hetke? Tuli meelde? Viisid oma mõtte sellele hetkele? Sina ise ju viisid, eks ole!
„KAS EMOTSIOONIDE VALITSEMINE TEEB MINUST ZOMBI?“
Vahel küsitakse minu käest: „Kui ma nüüd hakkan oma meelega tööd tegema, kas võib juhtuda, et ma kaotan igasuguse võime tunda? Äkki ma hakkangi siis ringi töllerdama nagu mingi zombi ja kõigest on täiesti ükskõik.“
Sellised mured on minu arvates nii armsad ja natuke lõbusad ka. Lohutuseks kõigile muretsejaile: seda olukorda, kus inimene suudab oma emotsioonid kinni keerata ja zombistuda, ei ole võimalik meeleharjutustega saavutada. Kindlasti jõuab zombi staatusesse mingite narkootiliste ainetega ja võib-olla ka teatud šokiseisundis või psühhoosi korral. Kui