Renate. Jüri Kolk

omas rasvas praadida ja lisas siis: „Isegi natuke kahju, et üksmeel ei ole valdav. Ikka leidub mõni hellitatud printsess, kes kõik ilusa ära rikub.“

      „See tähendab …“ alustas hertsog.

      „See tähendab muidugi, et mina olen veel mõnda aega üpris noor, aga teie, aulik hertsog, peaksite ehk tõesti lõpuks naise võtma. Mõne natuke vanema. Minust vanema, mitte teist.“

      „Tütar, me peaksime rääkima!“ Kuningast isa toon oli ühtaegu nii andekspaluv (hertsogilt) kui ka noomiv.

      „Me räägime, Teie Kõrgeausus!“ Päris nii lugupidavalt ei pidanud tütar kuninga poole pöörduma. „Aga alles pärast seda, kui ma olen hertsogiga asjad selgeks rääkinud. Teate, meil on üks jutt pooleli,“ ütles ta ilmselgelt üle pingutades.

      „Tütar, …“

      Aga jälle ei lasknud Renate kuningal lauset lõpetada. „Härra hertsog, kogu lugupidamise juures, siiralt, ärge palun pange pahaks, aga ma pean teid pisut vanaks. Ma ei taha teid kindlasti oma isaga tülli ajada, uskuge mind, aga mina teiega ei abiellu.“

      Vaat kus lops! Keeldumine, ja veel nii jõhkralt otsekohesel moel.

      Hertsog kehutas ennast oma toolil. „Ma ei ole veel sugugi vana.“

      Ja nüüd tegi Renate midagi, mida ta kindlasti teha ei oleks tohtinud. Ta libistas laua varjus käe ja torkas hertsogit kahvliga reide. „Olete küll,“ ütles ta hertsogile silma vaadates. „Üsna vintske.“

      „Renate!“ Kuningas lõi peopesaga vastu lauda, nii et teetassid hüppasid. Ta tegi seda, ehkki ei olnud kahvlit näinud, nägi ainult, et Renate sirutas käe, aga ei osanud sellest midagi arvata. Teda pahandasid tütre sõnad. „Hertsog Wackenberg, palun, ta on veel noor ega tea, mida räägib. Tähendab, mitte nii noor, aga ma oleksin pidanud ta paremini ette valmistama.“ See võib tunduda ennekuulmatu – kas üks kuningas võib tunnistada, et eksis? – aga Rudolf I erines suuremast osast võimukandjatest just selle poolest, et aeg-ajalt oma vigu tunnistas. Ja küllalt tihti tuli see talle kasuks. Muidugi ei tunnistanud ta neid ka igaühele, aga tunnistas. Mõnikord kuulas ta koguni nõuandeid – selle poolest oli ta kuningate hulgas täiesti eriline. Muidugi ei olnud ta valmis tunnistama, et viga võis olla hoopis see, et ta tahtis Renatet Wackenbergile mehele panna.

      Hertsog tõusis, võttis mõlema käega kuuehõlmadest ja sikutas neid ettepoole sirgu. „Mul on kahju,“ ütles ta jäigalt ja kummardus.

      „Kallis hertsog!“ Renate oli samuti tõusnud. „Palun ärge pange pahaks. Ma pean teid loomulikult suurepäraseks inimeseks (see oli väike liialdus, aga ainult väike), aga mõte meie abielust ei sobi mulle siiski. Me jääme ju sõpradeks, eks?“

      Renate asetas oma käe ettevaatlikult hertsogi käele. See tuksles närviliselt, meeleheitlikult ‒ nagu kõrbesse sattunud hüljes. Nüüd otsustas hertsog ennast kokku võtta. Paar sekundit vaikust ja ta võttis ennast kokku: oli jälle see, kelleks maailm teda pidas. „Nojah, eks nii ongi parem,“ kuulutas ta. Ja kui kuningas jahmunult suu avas, kordas hertsog seda uuesti. „Tõesti, nii on parem. Miks meie teiega,“ ta noogutas kuningale, „muidu nii kohmetud olime? Küllap sellepärast, et teadsime südamepõhjas, et see asi pole päris õige.“ Mõtles ta seda nüüd tõsiselt või taastas osavalt oma väärikuse, kes seda teab. Nüüd oli hertsog Wackenberg jälle pikk ja võimukas. Siiski pidi ta ühe lause ütlema veidi paluval toonil: „Kui tohib, siis see, hm, vahejuhtum, võiks jääda meie vahele.“ Olgu öeldud, et tema pika elu jooksul polnud tal sellist tooni rohkem vaja kasutada.

*

      Pärast suuremat perekondlikku draamat lõppes see lugu kokkuleppega, et kuningas kutsub kosilased lossi, aga Renate võib otsustada täiesti ise, kuulamata kuninga isalikke ja kahtlemata ka kuninglikke nõuandeid. Kuninga süda oli muret täis, aga mis parata, kui sul on nii põikpäine tütar. Eriti halb oli see, et heeroldid kuulutasid otsesõnu: „See, kes on kuningatütrele meele järele.“ Õiged mehed ei tule sellise kutse peale kohalegi, hertsog Wackenberg kindlasti ei tuleks, võtku tont seda põikpäist plikat.