Renate
© Jüri Kolk, 2020
Renate, välejalgne kuningatütar
EESTI DIGIRAAMATUTE KESKUS, 2020
Kaane kujundanud Einike Soosaar
Toimetanud Katrin Streimann
Digiteerinud EDRK
ISBN 978-9949-537-47-1 (epub)
Renate, välejalgne kuningatütar
Loss oli juba mitu nädalat kosilasi täis. Neid jätkus kõikjale: enamasti luusisid nad tallide ümber, aga muidugi ka printsess Renate akende all ja mõned rahulikumad muudkui patseerisid pargis, tiigi juures. Aga üldiselt jätkus neid tõepoolest kõikjale. Mõni käitus nagu vaene sugulane, õnnetu hulkuv kiisu, kes pole juba mitu aastat korralikult süüa saanud ja lihtsalt peab kogu aeg pugima. Ja kui nad parasjagu ei söönud, siis vaatasid nad äraütlemata kurva ja igatseva pilguga söögitoa poole.
Võib muidugi olla, et nad lihtsalt ei hinnanud piisavalt kõrgelt oma võimalust kuningatütre süda võita või vähemalt ta käsi endale krabada, ja otsustasid sellest külaskäigust võtta, mis võtta annab. Teisisõnu otsustasid nad nautida – kui vatsa valutama panevat õgimist saab nautimiseks pidada – lossi suurepäraste kokkade meistriteoseid. Eks see ole omamoodi praktiline lähenemine, aga sedasorti praktikud ei jõua kunagi kuigi kaugele. Pole vajagi.
Peigmehi oli pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi, üsna noorukesi piimahabemeid (Renate-vanuseid ja mõni nooremgi), leidus kõrges eas punetavate nägude ja puhmasvurrudega papisid, kes oleks Renatele pigem vanaisaks sobinud, kuigi, jah, vanaisa Albertit ei olnud tal mingit kavatsust ega soovi kellegagi asendada. Muidugi ei olnud see võimalikki. Leidus peeni härrasmehi, oli suisa keigarlikke ja pepse. Ja muidugi oli suur hulk üsna tavalisi, normaalseid ja toredaid. Nende õnnetus oli, et nad ei paistnud kuidagi silma, aga nii suures summas on parem silma paista.
Kogu lugu sai alguse sellest, et vana kuningas Rudolf I, mõne aasta eest lahkunud Albert I poeg, oli ühel kenal päeval Renatele ette sokutanud hertsog Wilfred Wackenbergi, vana aadlisuguvõsa noorima võrse, kelles oli kahetsusväärselt vähe alles noore mehe lihtsameelset eneseusku ja pealehakkamist. Ta oli küll oma suguvõsa noorim liige, aga kuningast endast kindlasti vanem. Tundus ülimalt kahtlane, kas sellest puust enam midagi uut kasvama hakkab. Võib-olla tuleb vanale tiitlile uus haru pookida.
Kuningas Alberti silmis polnud hertsog Wilfred Wackenbergile võimalik mitte midagi, mitte kõige pisematki asja ette heita. Kui tal ehk oligi mõni patt või iseloomuviga, siis tema voorused kaalusid selle kergesti üles. Muidugi ei osanud Albert hertsogit oma tütre, printsessi pilguga vaadata. Ja kokkuvõttes oli tema seisukoht täiesti arusaadav. Lõppude lõpuks oli selle väärika suguvõsaga püsiva liidu loomine ka kuninga huvides, pidi kahtlemata aitama kuningriigi vägevust kasvatada ja kuninga enda – rohkem lapsi tal ei olnud – verd ja nime igaviku poole kanda.
Väga võimalik, et kuninganna poleks selle plaaniga nõustunud. Ehk just sellepärast oligi kuningas valinud hertsogi ja Renate tutvustamiseks aja, kui kuninganna oli pikemal reisil riigi lõunaossa, kust ta väidetavalt hulkuvat mustavalgekirjut murulauku otsis. Oli alust kahtlustada, et kuninganna ei sumbanud soodes, ei lidunud palavikulise uudishimu tõttu, lootuses saavutada loodusteaduslikku läbimurret, mööda luhtasid ja puisniite, ei roninud mägedes ega läbinud padrikuid. Tunduvalt tõenäolisem seletus on, et pigem ta lihtsalt logeles, elas priina kuningannaks olemisega kaasnevatest kohustustest, puhkas pead krooni raskusest, elas valenime all, incognito, nautis võimalust etiketti eirata, peesitada mõnes rannikuäärses linnas, süüa nii palju jäätist, kui süda kutsub, olla õhtuti nii kaua üleval, kui ise tahab ja ennast ise riidesse panna – see oli kõrgest soost inimestele tihtilugu kättesaamatu luksus, millest nad, kui tõtt tunnistada, enamasti puudust tunda ei osanud.
Ühel kenal päeval – oli mai, kõik läks kiirustades üha rohelisemaks ja linnud lõid meeliülendavalt lärmi – istusid kuningas ja kuningatütar lehtlas. Kuningatütrel oli seljas pikk valge kleit ja ta vaatas udusel pilgul, veidi ripsmeid võdistades kaugusse, õigupoolest – parki. Söögu mind susi, mõtles kuningatütar eneselegi ootamatult, kui ma siit sääri ei tee ja merele ei lähe. See mõte ehmatas teda ennastki. Otsekohe manitses ta ennast mõistlikkusele, heitis selle mõtte peast. See on ju absurdne! Kuningatütardel ei ole merel midagi peale hakata. Isegi kui nad kõigega hakkama saavad – ja Renate puhul ei tasunud seda välistada –, tähendas tema uitmõte, ehkki ootamatult jõuline ja selge, lihtsalt, et ta on tüdinud ja vajab midagi teistsugust, midagi põnevat. Kui kaua sa ikka niimoodi kükitad, mõtlikult kaugusse kiikad ja häid kombeid omandad? Renate ei mõelnud nendele asjadele küll päris konkreetselt, pigem laskis mõtte rändama, aga kuidagimoodi jõudis siiski arusaamiseni, et niimoodi enam edasi ei saa. Ta kohtus ainult nende inimestega, kelle ta kallid vanemad heaks kiitsid, kel oli õukonda asja, ta tegeles ainult nende asjadega, mida peeti kuningatütrele sobivateks. Õnneks kuulusid nende hulka ratsutamine, vibulaskmine ja lidumine, seda viimast ei saanud nad talle lihtsalt keelata, aga ikkagi. Renate ei teadnud veel, kuidas ja mida ta teha tahab, aga asjad peavad liikuma hakkama, see oli selge.
Nagu tütre mõtteid lugedes tõi kuningas kuuldavale kurgupõhjast kostuva mõmina – see oli alati märgiks, et tal on midagi olulist öelda – ja teatas: „Tütar, me oleme emaga arutanud, sul on aeg edasi liikuda, astuda järgmisse eluetappi.“ Kuningas jättis ütlemata, et nad ei olnud selle etapi suhtes kokkuleppele jõudnud. „Sul on aeg …“
Ja ehkki isa rääkis edasi, sai Renate pärast neid sõnu poole sekundi jooksul kõigest aru ega kuulanudki päriselt oma kallist kõrgeaulist isa, ärgu täid kunagi tema habemesse pugegu. Renate sai aru sellest, et isa hakkas teda mehele panema. Ja kui ta veel eile, või kui mitte eile, siis ehk eelmisel nädalal või paar kuud tagasi oleks lihtsalt öelnud: „Jah, isa!“ ja küsimus oleks sellega lahendatud, siis nüüd, kui Renatel endal olid hakanud mingid plaanid tekkima, tundis ta trotsi.
„Isa,“ venitas Renate etteheitvalt, „kas sa minu käest ka küsid?“
„Ma ju küsingi. Praegu.“
„Mulle tundub, et sa lihtsalt panid mu fakti ette. Vean kihla, et sinu väljavalitu (Renate rõhutas neid sõnu nii, nagu abielluks isa tollega ise) istub juba alumises saalis ja joob kohvi või brändit, väike sõrm kombekohaselt välja sirutatud.“
Võiks vanduda, et kuningas punastas. Pärast kõiki aastakümneid troonil, olles printsina üles kasvanud keset intriige ja ähvardavaid sõdu ja sõdadega ähvardamist ja kõikvõimalikke väikeseid ja suuri pettusi, mida ise tähelegi ei pane, sest usud siiralt, et sul on alati õigus, punastas kuningas selle märkuse peale. Pole võimalik öelda, kas see oli piinlikkustundest või siis lihtsalt pahameelest tütre ninatarkuse pärast või siis häiris teda hääletooniga tehtud vihje, nagu võiks kuningas ise hertsog Wilfred Wackenbergile minna. See oleks ju absurdne! Kohmetusest ülesaamiseks viipas ta teenrile, kes kummardus ja ruttas mõõdetud sammul (sest päriselt rutata ei ole sünnis, aga see pidi siiski olema rutt, kuna kuninga käeviibe oli seda nõudnud) hertsogit kutsuma.
Hertsog saabus, punetas näost, aga mitte punastamise, vaid pigem kõrge vererõhu või liigse brändi tõttu. Ta kõigutas ennast kandadelt varvastele, köhatas, kõigutas ennast uuesti ja võttis istet.
„Tähendab,“ alustas hertsog Wackenberg, aga jäi siis toppama. Paus venis pikemaks. „Renate,“ tema jutt takerdus jälle. „Ma olen su isa, kuningaga rääkinud ja tema arvab ka nii.“ Hertsog, kes polnud kunagi nii puine ja häbelik, tõstis pilgu teetassilt, mida ta nii pingsalt uurinud oli, ja vilksas nagu kinnitust otsides vana kuninga poole vaadata. Kuningas noogutas. „Ühesõnaga,“ jätkas Wilfred Wackenberg, „sa ei muutu ka nooremaks …“ Ise sa ei muutu nooremaks, pahandas Renate mõttes. Ja ehkki hertsogil oli kahtlemata õigus, sest mitte keegi ei muutu nooremaks, oli ta ise hakanud ilmselgelt vanaks jääma. Ta oli kogu aeg olnud silmatorkav kuju – pikk ja müriseva häälega mees; koos tiitli ja varandusega pärinud ka veendumuse, et tal on alati õigus (välja arvatud ehk siis, kui teistsugusel seisukohal on kuningas isiklikult). Kahjuks olid viimastel aastatel hakanud tema silmatorkavust jõudsalt suurendama üha punasem nägu ja tubli puud väärikust, mis tema peente tikanditega kuue vahelt vägisi esile tükkis. „Ma olen, ee, ühesõnaga, ma palun su kätt,“ pahvatas ta oma sõnumi korraga välja nagu koolipoiss. „Kuningas, su isa arvab ka nii, ja.“
Renatest