Päev enne seda, kui kihlusteade oleks pidanud ajalehtedes ilmuma, suri kahjuks kuninganna ja printsessi eakas sugulane.
See tähendas, et nad leinasid kuus kuud.
Polnud mingit küsimust, et enne leinaaja lõppu ei võinud toimuda isegi väikene kuninglik pulm.
Seega otsustas kuninganna, et kihlust tuleb hoida salajas kõigi eest, kes ei elanud Windsori lossis.
Kihlusest teatatakse avalikult siis, kui tegelik pulmapäev on paika pandud.
Nüüd ütles printsess Marigold peaaegu hüsteerilisel häälel: “Kas te ei mõista, Holden, et Tema Majesteet kasutab prints Eumenuse surma ettekäändena, et meid leinamas hoida.”
Ta vaikis hetke, enne kui jätkas: “Ta loodab ja palvetab, et tüdineme ootamast ning siis saab ta mind naida mõnele tudisevale vanale kuningale, kelle troon on juba lagunemas!”
Prints Holden pani käe printsessi käele.
“Meil on veidi vähem kui kaks kuud veel oodata,” ütles mees, “ja ma ei usu, et prints Eumenus, kes polnud kuigi tähtis, võiks oodata, et sellest kauem leiname.”
“Aga ma ei jäta teid ega lähe Kreekasse,” vastas printsess Marigold. “Ma tean täpselt, kuidas Tema Majesteet mõtleb! Ta arvab, et kuna mu isa oli kreeklane, võiksin ma sealt leida kellegi, kes oleks tähtsam kui teie.”
Prints Holden teadis, et see on tõsi.
Kuid kuna polnud midagi, mida ta oleks võinud öelda, tõstis ta printsessi käe oma huultele.
“Samuti,” jätkas printsess, “lubasite te, et viite mu oma jahiga reisima. Ma pole veel kuningannale öelnud, kuid ma olen otsustanud, kelle me mu saatjana kaasa võtame – vana leedi Milne’i.”
Ta naeratas mehele ning jätkas siis: “Kui talle piisavalt juua anname, magab ta terve pärastlõuna ja õhtu ega sega meid üldse.”
“Keegi ei tee mitte kunagi midagi sellist,” ütles prints kindlalt.
“Kuid see on täpselt see, mida kuninganna teha püüab!” ütles printsess.
Nüüd oli viha printsessi hääles tagasi.
“Kindlasti on olemas keegi teine, kes võiks minna?” ütles prints Holden kolonel Bassetti poole pöördudes.
Too seisis ikka veel mõnevõrra ebamugavust tundes ukse juures.
Ta oli printsess Marigoldi jonnihoogudega harjunud.
Siiski ei suutnud ta kunagi otsustada, kas kõige parem oleks ilma loata ruumist lahkuda või paigale jääda.
Kui ta teeb viimast, peab ta kannatama printsessi raevutsemist tema või kellegi teisega.
“Isegi kui oleks, Teie Kuninglik Kõrgus,” ütles ta printsile vastates, “siis ma kahtlen, et Tema Majesteet muudaks meelt ning saadaks Tema Kuningliku Kõrguse asemel kellegi teise.”
“Sellele vaatamata te parem leidke keegi!” ütles printsess Marigold teravalt. “Sest mina ei lähe, isegi kui ma pean voodisse jääma ning ütlema, et olen reisimiseks liiga haige.”
“Ma tahan, et te minuga oleksite,” ütles prints Holden madalal, hellitaval toonil. “Ma nii ootasin seda, et saan teid viia üle Põhjamere Taani või ükskõik kuhu te parema meelega läheksite.”
“Ja mina tahan olla… teiega,” ütles printsess.
Ta vaatas mehele silma.
Hetkeks unustasid nad, et kolonel Bassett on samas ruumis.
“Ma tahan seista öösel tekil ja vaadata tähti,” ütles printsess, “ja ma tahan lugeda päevi, kuni me abielluda saame.”
“Seda teen minagi,” ütles prints ja ta sõrmede haare printsessi sõrmede ümber muutus tugevamaks.
“Hakkame siis kuningannale vastu,” ütles printsess Marigold, “ja saadame kellegi teise minu asemel! Seni kuni on keegi, kes kannab sünget musta ja kelle peade kohal ripub Briti lipp, ei hooli keegi sellest, kas mina olen seal või mitte.”
“Ma olen nõus,” ütles prints, “kuid ma kahtlen, et on olemas kedagi, kes oleks piisavalt julge sind kehastama ja riskima Tema Majesteedi vihastamisega.”
“Keegi peab olemas olema, kui me ta ainult leiaksime,” käis printsess Marigold peale. “Kindlasti te teate kedagi, kolonel Bassett?”
“Ma kardan, et mitte, Teie Kuninglik Kõrgus!” vastas kolonel kiiresti.
“Teie Kõrgeausus on sellest väga hästi teadlik,” ütles kolonel, “et kui ma õhutaksin teid Tema Majesteedi käskudele vastu astuma, vabastataks mind kohe ametist, kui mind just reeturina Toweri vangitorni ei viida.”
Koloneli hääl oli muretu.
Samal ajal teadsid nii prints kui printsess, et mehe öeldus oli palju tõtt.
Justnagu ta arvaks, et oleks viga vestlust jätkata, ütles kolonel Bassett: “Kui Teie Kuninglik Kõrgus mind nüüd vabandab, siis on palju kirju, mis mu tähelepanu nõuavad.”
“Jah, jah, muidugi,” vastas printsess.
Sõnad olid vaevalt üle ta huulte jõudnud, kui kolonel Bassett toast välja kiirustas ja ukse enda järel kinni tõmbas.
Prints pani käed ümber printsessi ning tõmbas ta enda vastu.
“Ma armastan teid,” ütles ta, “ja on piin mõelda, et peate minu juurest lahkuma! Ma võiksin ehk tuua vabanduseks, et ka mina pean prints Eumenuse matustest osa võtma.”
“Kuninganna ei usuks seda,” ütles printsess, “sest ühel õhtul, kui ta teile mainis, et prints Eumenus on haige, ütlesite üsna rõõmsalt, et pole temast isegi kuulnud.”
Prints ohkas.
“Nüüd see meenub mulle ja ma ei suuda mõelda, miks ma küll oma suud kinni ei hoidnud!”
“See on midagi sellist, mida Tema Majesteet mäletaks,” ütles printsess Marigold. “Igatahes olen ma kindel, et ta ei lubaks teil koos minuga reisida – ma oletan, et lahinglaevaga, kui nad just ei ole põlastusväärselt kokkuhoidlikud ning mind rongiga ei saada.”
“Kui te esindate Tema Majesteeti, siis sõidate te meritsi,” ütles prints.
Kuna prints oli Saksa päritolu, tundis ta protokolli äärmiselt hästi.
Printsess oli kindel, et mehel on õigus.
“Aga ma tahan olla koos teiega, kallis Holden!” ütles ta. “Teie jahil ning kõigist teistest eemal, kaasa arvatud kõigist neist jubedatest vanadest tudidest, kes mulle pidevalt räägivad, et ma ei peaks teiega abielluma!”
“Ma kardan hirmsasti, kui peaksite nendega kunagi nõustuma,” ütles prints.
“Te teate, et ma ei teeks seda mitte iialgi!” vastas printsess. “Ma armastan teid, Holden, ja ma polnud kedagi varem armastanud, kuni kohtasin teid.”
Mees tõmbas printsessi oma embusse ja suudles teda kirglikult, kuni nad mõlemad olid hingetud.
Kui kuninganna oleks teadnud, et printsess võttis prints Holdenit vastu ilma õuedaami järelevalveta, oleks ta marru läinud.
Nad mõlemad teadsid, et neil vedas, et prints Holden oli Marigoldi tulnud otsima siis, kui too oli oma järelevaatajaga.
Kolonel Bassett oli olnud see, kes pakkus välja, et oleks parim, kui prints külastab printsessi hommikuti üksinda.
Muidu oleks koos printsessiga olnud kaks vananevat ja väga jutukat õuedaami.
Nüüd said nad isekeskis arutada plaane, milles nad isegi veel lõplikult kindlad polnud, ilma et sellest oleks terves palees räägitud.
Seega oli see printsile olnud kordumatu võimalus