„Ah, siin see söök ongi!” katkestas teda uelslane, sest teenijatüdruk ilmus, tassides suurt kandikut, millel olid kolm ootamatult peent hõbepeekrit, karahvin aurava veiniga, mille vürtsikas lõhn õhku täitis, ning salvrätiga kaetud kasepuust taldrik. Üks meesteenijatest tõttas lähemale puust pingiga, mille ta Madoc ap Gruffyddi ette pani. Kui Bron kandiku sellele asetas, pühkis uelslane salvräti kõrvale, paljastades kaks lahtilõigatud pätsi värsket pruuni leiba, mitu tükki kõva juustu ning meekoogid.
Kui sooja leiva ja vürtsitatud veini lõhn sõõrmeid täitis, hakkas Roslynni kõht kõvasti korisema.
Ta punastas piinlikkusest, aga Llanpowelli isand pahvatas valjusti naerma ja ulatas talle ühe peekri, enne kui sellesse veini valas. „Mis ma teile ütlesin? Olete ju näljased, selge see. Sain sellest teie väljanägemise järgi kohe aru ja ega natukene rohkem liha kontidele sulle kahju ei tee.”
„Ehk võiksime nüüd oma külaskäigu eesmärgist rääkida,” pressis lord Alfred läbi kokkupigistatud hammaste.
Uelslase rõõmus ilme kadus silmapilk ja selle asemele tekkis külm halvakspanu. „Te võite ju selle Plantagenet’de kuninga juurest tulla, milord, ja ilma kutseta, millest ma midagi teaksin, aga siin kojas tuleb külalislahkus kõigepealt ja asju aetakse alles pärast seda.”
Lord Alfredi kitsas nägu tõmbus punaseks, enne kui ta viimaks Roslynni vastu teisele poole tuld aeglaselt istuma vajus ning hõõgveiniga peekri vastu võttis.
„Vaat nii, sööge, ja räägime pärast,” ütles uelslane ja ta viha kadus sama kiiresti kui aur karahvinist.
Vein oli üllatavalt hea ja soojendas Roslynni tõepoolest. Selle maitsest ja mõnusast toimest hoolimata jälgis ta hoolega, et ei jooks liiga palju. Ta ei tahtnud, et miski ta mõtlemisvõimet varjutaks.
„On ju parem?” küsis uelslane, kui taldrik oli peaaegu tühi ja Roslynn poleks suutnud enam suutäitki süüa. „Ja nüüd asja juurde. Nõndaks, lord Alfred de Garleboine, mis toob teid ja teie armsat tütart Llanpowelli?”
Roslynn oleks veini peaaegu välja pursanud, kuigi see oli süütu eksitus. Lord Alfred oli piisavalt vana, et talle isaks olla.
„Leedi Roslynn ei ole mu tütar,” vastas lord Alfred tõredalt. „Ta on…”
„Teie kena naine siis, eks ole?” hüüatas uelslane irvitades. „Olete teie alles õnnelik mees!”
Lord Alfred poleks saanud rohkem kohkunud olla, kuna Roslynn tundis oma olukorrale vaatamata vastupandamatut soovi itsitada. „Ei, päris kindlasti pole ta mu naine. Ta on…”
„Hoidku meid kõik pühakud,” karjatas lord Madoc, justkui võideldes skandaalsuse ja imetluse vahel, „te ei taha ju öelda, et ta on teie armuke?”
„Ei!” ahmis Roslynn õhku, jutusse sekkudes. „Ma ei ole tema armuke!”
„Noh, tänu taevale,” ütles uelslane tõelise kergendusega, lord Alfredi nägu muutus aga punasest purpurseks, „muidu ma oleksin arvanud, et teil pole sugugi maitset.”
„Milord,” urises lord Alfred, „leedi Roslynn on siin kuningas Johni korraldusel.”
„Tal on siis nüüd naised saadikuteks, jah?” vastas uelslane hämmastunult, lord Alfredi vihastamise peale raasugi pahandamata ning normanni asemel Roslynni poole pöördudes. „Kui huvitav, peab ütlema, ja väga nutikas samuti. Ma kuulan hea meelega kõike, mida ilusal naisel on öelda.”
„Kui te laseksite mul seletada, milord,” ütles lord Alfred, käed klammerdunud peekri jala külge, nagu keeraks ta kana kaela kahekorra. „Leedi Roslynn de Werre on hiljuti jäänud leseks…”
„Oh, sellest on küll kahju,” hüüatas lord Madoc, naist kaastundega silmitsedes, kui ta taas tema käsivart patsutas. „Nii noor ka veel.”
„Leseks,” jätkas lord Alfred pealetükkivalt, „ja kuningal on…”
Saali uks lendas pärani ning sisse marssis pikk, puhtaks aetud näoga noor mees, tumedad juuksed laiadel õlgadel.
Ta oli riides samamoodi nagu teisedki mehed, lihtne nahktuunika tõmmatud kurgu all kinninööritud heleda särgi peale, villased püksid topitud kantud nahksaabastesse. Erinevalt lord Madocist kandis ta vana ja kulunud mõõgavööd ning tupes oleva relva käepide oli rauast, selle ümber mähitud ajast ja kasutamisest tumedaks tõmbunud nahkribad.
Samuti lord Madocist erinevalt oli ta ootamatult, jahmatavalt nägus. Tumedad lokkis juuksed raamisid teravajoonelist karmi nägu. Kõrge laup ja pruunid kulmud asusid sama tumedate silmade kohal, mis näisid sisemisest tulest hõõguvat. Täidlaste, ilusa joonega huulte kohal olev nina oli sirge ja kitsas.
Kui ta Roslynni uurivale pilgule vastas, hakkas naine värisema. Siiski polnud see hirmust või ihast, vaid äkilisest veendumusest, et mees kindlasti näeb, kuidas ta pekslev süda on pelglikult kloppima hakanud.
Ta oli just niisama üllatunud, mõistes nende läbitungivate silmade vahele tekkinud kortsu järgi, et mehele see sugugi ei meeldi.
Llanpowelli isand upitas end jalule ja tõttas mehele vastu, tõmmates tolle hämmeldava tähelepanu naiselt armulikult eemale. Nad kõnelesid kiiresti kõmri keeles, nähtavasti püüdis vanem mees nooremat lepitada.
Nende hoiak on sarnane, nad võivad olla sugulased. Arvatavasti isa ja poeg?
Talle polnud räägitud, et lord Llanpowell on varem abielus olnud või et tal on poeg või teisi lapsi, aga tegelikult polnud talle ju Madoc ap Gruffyddist üldse suurt midagi räägitud. Kõik, mida John ütles, oli see, et Breconi Karu pidi saama autasuks naise ja rikkaliku kaasavara, sest oli aidanud lõppu teha Roslynni kadunud mehe mässulistele sepitsustele, ja Roslynn pidigi olema see pruut.
Mis siis, kui see on ta poeg? Täiskasvanud poeg muudab teise naise olukorra palju ebakindlamaks – kui Roslynn peaks lord Llanpowelliga abielluma.
„Me oleme ebaviisakad,” teatas vanem mees võõraste poole pöördudes äkki normannide prantsuse keeles. „Tule ja tutvu meie külalistega.”
Lord Alfred seisis juba püsti ning Roslynn ühines temaga aeglaselt, pistes käed oma pikkadesse kleidivarrukatesse ning hoides kinni käsivartest, mis ikka alles värisesid, kui mehed lähenesid.
„See on lord Alfred de Garleboine kuningas Johni juurest,” ütles vanem mees, „ja see on leedi Roslynn. Ta pole tema tütar ega naine ega nähtavasti üldse mitte sugulane ja on hiljuti leseks jäänud, vaeseke.”
Noor mees vahetas jalga ning seadis käed rinnal risti, kui ta naist ettevaatlikult silmitses.
Ta ei varjanud oma tundeid, mõtteid ega reageeringuid, nagu tegid paljud. Kas sellepärast, et tal polnud tarvis seda teha? Kas sellepärast, et tal oli võimu ja enesekindlust igaühele näidata, mida täpselt ta mõtleb ja tunneb?
Võimukus ja enesekindlus – jah, need olid tal tõepoolest olemas. Tema kombed lasksid lord Alfredil paista leebe viisakuse eeskujuna ning isal kehastunud külalislahkusena.
Sama kiiresti, kui ihasööst oli naisest esimesel hetkel üle paiskunud, see ka hajus. Mees polnud mingi taltsutamatu sõdalasprints, keda imetleda ja ihaldada, vaid ülbe võimukas inimene, kes võis talle haiget teha.
Ta oli vandunud, et ei lase ühelgi mehel endale enam kunagi haiget teha, ükskõik, mida kuningas John ka ei käsiks.
Naise otsustavus ja uhkus kasvasid, ta kergitas lõuga ja talus mehe kahtlustavalt uurivat pilku kindlalt. „Ma olen leedi Roslynn de Werre.”
„De Werre?” kordas noor mees ja ta silmad ahenesid. „Nagu see reetur?”
„Jah. Ma olin Wimarc de Werre’i naine ning kuna kuningas on tänulik teie isa hiljutise…”
„Minu isa?” katkestas noorem uelslane. „Mu isa on viimased kolm aastat surnud olnud.”
Roslynni