Veidrad voodikaaslased. Jennifer Crusie

varanduse palgaks maksame.”

      “Mul on palgakõrgendust vaja,” ütles Christine ilmet ja hääletooni muutmata. “Ja ma ei ütleks selle kohta maruvihane, pigem tardunud paanika.”

      Nick sai lipsusõlme lahti ja ohkas kergendust tundes. “Ma vihkan lipse. Mõni naine mõtles need vist kättemaksuks välja.” Ta piidles Christine’i. “Ega sul sellega midagi pistmist olnud?”

      “Jah,” ütles Christine. “Sulle on ka mitu teadet eri naistelt. Tessilt mitte.”

      Nicki pilk eksles korraks laual olevale fotole ja pöördus siis tagasi Christine’ile. “Miks ma peaksin temalt teadet ootama?”

      “Sest sa helistad talle ja tema vastu ei helista,” sõnas Christine äärmiselt kannatlikult. “Teated on laual, Park on oma kabinetis. Marsib närviliselt ringi.”

      Nick ei vaadanud teateid. “Kas ma peaksin enne temaga kohtumist midagi teadma?”

      “Kust mina tean?” sõnas Christine väljudes. “Mina olen kõigest sekretär.”

      “Just,” kinnitas Nick. “Ja ära seda unusta.”

      Christine ei teinud temast väljagi.

      “Nick!” Park oli oma massiivse laua tagant välja tulnud, et talle laks seljale anda. Park oli Ivy League’i loodri võrdkuju, neljakümneaastane mees, kes punnis oma vanusele igal võimalusel vastu. “Semu! Sõber! Compadre!”

      “Compadre?” Nick vangutas pead ja heitis Parki laua vastas olevale nahkdiivanile. “Asi on hull. Sa ei oska hispaania keelt.”

      “Kuidas oleks partner?” küsis Park siis.

      Nick pani jalad idamaisel vaibal risti, püüdes säilitada muretut ilmet, ent pulss kiirenes. “Partner oleks hea,” ütles ta. “Kas see tähendab, et me saime Welchi lepingu endale?”

      “Me pole seda tegelikult veel saanud.” Park istus lauanurgale ja nõjatus ettepoole, et Nickile laks vastu õlga anda. “Aga probleeme pole. Sa saad sellega hakkama. Sa pead korda ajama vaid paar väikest asja ja...”

      “Mis asja?” küsis Nick kahtlustavalt ja ta süda muutus Parki hääletooni kuuldes raskeks.

      “Hea, kui sa oleksid abielus,” tähendas Park.

      “Ma ütlesin sulle, et sa poleks tohtinud seitsmekümnendatel narkotsi panna,” torises Nick. “Sa näed viirastusi.”

      “Väga naljakas.” Park vaikis hetke. “Welch helistas isale. Ta tahab meie peredega kohtuda. Eriti sinu omaga. Sa meeldid talle.”

      “Meil pole perekondi,” väitis Nick. “Õigemini minul pole. Sul on vähemalt kaks lapsevanemat ette näidata. Milles asi?”

      “Mul pole aimugi,” vastas Park. “Meid on kutsutud reede õhtuks ja laupäevaks tema koju Kentuckysse tema uue raamatu ettelugemisele ja isa ütles – Welch rõhutas seda eraldi – et me peame oma naised kaasa võtma. Eeskätt sina. Mida sa üldse Welchile ütlesid?”

      Nick kehitas õlgu. “Ma ei tea. Kindlasti ei öelnud ma talle, et olen abielus. Ta tuli minu kabinetti hetke ajel, nagu ta ise väitis, ja oli mingil põhjusel eriti tige ja närviline. Ma lasin oma sarmi käiku, püüdes seda lepingut talle pähe määrida, kui ta järsku...” Nick vakatas, püüdes meenutada, mis täpselt juhtus. “Ta sulas. Naeratas, noogutas, muutus ülimalt meeldivaks.” Nick kortsutas jutuajamist meelde tuletades kulmu. “Ma olen seda mõttes aina korranud, aga jumala nimel, ma ei suuda meelde tuletada, mida ma täpselt ütlesin. Selgitasin lihtsalt plaane, mis meil on uue raamatulepingu sõlmimiseks, ja järsku sai temast sõbralikkuse võrdkuju. Ja nüüd tahab ta minu perega kohtuda? See on ju tobe.”

      “Ei, see on Norbert Nolan Welch, suur Ameerika kirjanik,” sõnas Park. “See on leping, mida mu isa tahab, on alati tahtnud ja mille saamise nimel ta elab. Seda tahame ka meie nii väga, et kui peame selleks abielluma, siis teeme sedagi.”