Joël Dicker
Baltimore’ide raamat
Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus
Originaali tiitel:
Joël Dicker
Le Livre des Baltimore
Éditions de Fallois, 2015
Toimetanud Hanna Veskioja
Kujundanud Siiri Timmerman
© Éditions de Fallois – Paris, 2015
Tõlge eesti keelde © Pille Kruus ja Tänapäev, 2019
Trükitud Printoni trükikojas
ISBN 978-9949-85-508-7
Tema mälestuseks
Proloog
Pühapäev, 24. oktoober 2004
Üks kuu enne suurt tragöödiat
Homme läheb minu nõbu Woody vangi. Seal veedab ta oma elu järgmised viis aastat.
Teel, mis viib mu Baltimore’i lennujaamast tema lapsepõlvemaadele Oak Parkis, kus ma temaga tema vabaduse viimasel päeval kohtun, kujutlen teda juba ilmumas aukartustäratava kinnipidamisasutuse väravate ette Cheshire’i linnas Connecticutis.
Me kavatseme veeta päeva onu Sauli majas – paigas, kus me kunagi olime nii õnnelikud. Sinna tulevad ka Hillel ja Alexandra ning koos moodustame mõneks tunniks imelise neliku, kes me kunagi olime. Sel hetkel ei ole mul veel aimugi tagajärgedest, mis sellel päeval meie eludele on.
Kaks päeva hiljem helistab mulle onu Saul.
„Marcus? Onu Saul siin.“
„Tere, onu Saul. Kuidas lä…“
Ta ei lase mul rääkida.
„Marcus, kuula hoolega, mul on tarvis, et sa kohe Baltimore’i tuleksid. Küsimusi ära esita! Juhtunud on midagi hirmsat.“
Ta lõpetab kõne. Alguses arvan, et kõne katkes, ja helistan kohe tagasi, aga ta ei vasta. Kuna ma ei jäta jonni, võtab ta lõpuks uuesti vastu ja ütleb üksnes: „Tule Baltimore’i!“
Ta paneb uuesti ära.
Kui te leiate selle raamatu, siis palun lugege see läbi!
Ma tahan, et keegi teaks Baltimore’i Goldmanide lugu.
Esimene osa
Kaotatud nooruse raamat
(1989–1997)
1
Mina olen see kirjanik.
Just nii kõik mind kutsuvad. Sõbrad, vanemad, perekond ja isegi need, keda mina ei tea, aga kes mu mõnes avalikus kohas ära tunnevad ja küsivad: „Kas teie ei ole mitte see kirjanik …?“ Ma olen see kirjanik, see on minu identiteet.
Inimesed arvavad, et kirjaniku elu on pigem rahulik. Alles hiljuti ütles üks mu sõber, kui kurtis iga päev kodu ja töö vahet kulgemiseks kuluva aja üle: „Sina aga tõused hommikul üles, istud laua taha ja hakkad kirjutama. Ongi kõik.“ Ma ei vastanud midagi, olles kahtlemata liiga löödud, sest ma sain aru, mil määral üldsuse kujutluspildis võrdub minu töö mitte millegi tegemisega. Inimesed arvavad, et ma istun käed rüpes, samas kui ma raban nii, et higi lippab.
Raamatu kirjutamine on nagu suvelaagri korraldamine. Sinu harjumuspäraselt üksildasse ja rahulikku ellu sõidab äkitselt sisse hulk inimesi, kes sajavad ootamatult kohale ja pööravad su olemise pahupidi. Ühel heal hommikul on nad suure bussiga platsis ja ronivad sellelt häälekalt maha, ise neile antud rollist erutunud. Ja sina pead sellega kuidagi toime tulema, nende eest hoolt kandma, neid toitma ja majutama. Sina vastutad kõige eest. Sest sina oled ju see kirjanik.
See lugu sai alguse 2012. aasta veebruarikuus, kui lahkusin New Yorgist, et asuda uue romaani kallale oma äsja Floridasse Boca Ratoni ostetud majas. Olin maja soetanud kolm kuud varem oma viimase raamatu filmiõiguste honorari eest, ja kui välja arvata mõned maja mööbeldamise eesmärgil tehtud kiired käigud detsembris ja jaanuaris, oli see esimene kord, kui kavatsesin seal ka aega veeta. Maja oli ruumikas ja rohkete klaasustega, kust avanes vaade jalutajate poolt hinnatud järvele. Hoone asus väga rahulikus ja rohelises piirkonnas, kus elasid peamiselt jõukad pensionärid, kelle seas mina olin erandiks. Olin nendest poole noorem, aga asukoha olingi valinud just nimelt seal valitseva täieliku vaikuse pärast. Just sellist paika oli mul kirjutamiseks tarvis.
Vastupidi eelnevatele kordadele, kui olin seal viibinud väga põgusalt, oli mul seekord käepärast palju aega ja ma sõitsin Floridasse autoga. Tuhande kahesaja miiline teekond ei kohutanud mind üldse – olin varasematel aastatel seda teed New Yorgist sõitnud loendamatuid kordi, et külastada oma onu Saul Goldmani, kes oli tema perekonda tabanud suure tragöödia järel asunud elama ühte Miami eeslinna. Teekond oli mulle pähe kulunud.
Lahkusin õhukese lumekihiga kaetud New Yorgist, kui termomeeter näitas kümmet miinuskraadi, ja jõudsin kaks päeva hiljem Boca Ratoni, kus valitses mahe troopiline talv. Leides eest tuttava olustiku päikese ja palmipuudega, mõtlesin tahtmatult onu Saulile. Igatsesin teda tohutult. Tajusin seda hetkel, kui pöörasin kiirteelt Boca Ratoni poole, ehkki oleksin tahtnud sõita edasi tema juurde Miamisse. Hakkasin koguni kahtlema, kas ma ikka olin varasemate külastuste ajal tulnud siia mööbeldamise pärast või oli see hoopis minu varjatud viis Floridaga uuesti sidemeid luua. Onuta ei olnud see koht samasugune.
Minu naaber Boca Ratonis oli üks sümpaatne seitsmekümnendates mees, Leonard Horowitz, endine riigiõiguse äss Harvardis, kes veetis talved Floridas ja sisustas alates naise surmast aega sellega, et kirjutas muudkui raamatut, mida ta kuidagi alustada ei suutnud. Esimest korda olin temaga kohtunud samal päeval, kui olin maja ostnud. Ta helistas mu ukse taga kella, kaasas kuuspakk õlut, et mulle tere tulemast öelda, ja meil tekkis kohe klapp. Pärast seda sai see juba harjumuseks ja ta käis mind iga mu sealviibimise ajal tervitamas. Meist said kiiresti sõbrad.
Ta hindas mu seltskonda ja usutavasti oli tal hea meel näha, et kavatsen end siin mõneks ajaks sisse seada. Kuna ütlesin talle, et olin tulnud oma järgmist romaani kirjutama, rääkis ta kohe enda omast. Teda täitis entusiasm, aga lugu ei tahtnud kuidagi edeneda. Ta kandis kõikjal kaasas suurt spiraalköites vihikut, millele oli viltpliiatsiga kirjutatud „Vihik nr 1“, andes mõista, et vihikuid tuleb veel. Nägin teda pidevalt, nina vihikus: kohe hommikul tema terrassil või köögilaua taga; korduvalt olin teda tekstile keskendunult silmanud mõne kesklinna kohviku lauas. Tema nägi mind aga jalutamas, järves ujumas, randa minemas ja poodi kõndimas. Õhtuti tuli ta külmade õlledega minu ukse taha. Jõime neid minu terrassil, mängides malet ja kuulates muusikat. Meie taga laius vaimustav maastik järve ja loojuva päikese käes roosaks tõmbunud palmipuudega. Kahe käigu vahel küsis ta minult alati, pilk endiselt malelaual:
„Noh, Marcus, kuidas raamatuga lood?“
„Edeneb, Leo. Edeneb.“
Olin seal viibinud kaks nädalat, kui ta ühel õhtul, lüües parajasti minu vankrit, järsku peatus ja ootamatult ärritunud toonil ütles:
„Kas te mitte ei tulnud siia oma uut romaani kirjutama?“
„Tulin küll, miks?“
„Sest te ei tee mitte midagi ja see ajab mind närvi.“
„Miks te arvate, et ma mitte midagi ei tee?“
„Sest ma ju näen! Terve päeva te unelete, teete sporti või jälgite pilvede liikumist. Ma olen seitsmekümne kaheksa aastane, mina peaksin olema see, kes vegeteerib nagu teie, samas kui teie, kes te olete vaevu üle kolmekümne, peaksite rügama nagu loom!“
„Mis teid õigupoolest närvi ajab, Leo? Minu raamat või teie enda oma?“
Olin tabanud kümnesse. Ta leebus.
„Ma tahaksin lihtsalt teada, kuidas see asi teil käib. Minu romaan ei edene üldse. Mind huvitab, kuidas teie töötate.“