Ta oli lootnud ema naerma ajada. Kuid ema ei saanud naljast aru ja vastas tõsiselt:
„Patt on tema üle naerda, Kuprik. Sul võiks temast kahju olla. Viimane hädavares, hukkunud hing.”
„Paša Antipov võeti kinni. Pavel Ferapontovitš. Tuldi öösel, tehti läbiotsimine, keerati kõik pahupidi. Hommikul viidi minema. Ja see veel ka, et tema Darja on tüüfusega haiglas. Väike Pavluša – ta õpib reaalkoolis – jäi üksi koju vana kurdi tädiga. Pealegi aetakse neid korterist välja. Mina arvan, et peaks poisi meie juurde võtma. Mida Prov tahtis?”
„Kust sa tead, et ta siin käis?”
„Ma nägin, et tünnil oli kaas pealt ära ja kruus jäässe külmanud. Mõtlesin, et see pidi küll tingimata va veekandja Prov olema.”
„Küll sa oled taibukas, Kuprik. Sul on õigus. Prov, Prov, Prov Afanasjevitš oli see. Käis puid laenamas, ma andsin. Mis ma, loll, puudest räägin! Mul lendas päris peast välja, mis uudise ta tõi. Keiser, kas tead, on manifesti alla kirjutanud, et kõik uutpidi pöörata, et kellelegi liiga ei tehtaks, et maa antaks talupoegadele ja kõik oleks aadlikega võrdsed. Ukaas on alla kirjutatud, kujutad sa ette, on vaja see ainult välja kuulutada. Sinodist oli uus kiri tulnud, et lugeda ekteeniat või mingit tervituspalvet, kui ütlen, siis valetan. Prov ütles, aga mul on meelest läinud.”
8.
Arreteeritud Pavel Ferapontovitši ja haiglas lamava Darja Filimonovna poeg Patulja Antipov tuli Tiverzinite juurde elama. Ta oli puhtusearmastaja poiss, tal olid korrapärased näojooned ja helepruunid keskelt lahku kammitud juuksed. Alatasa silus ta juukseid harjaga ning kohendas kuube ja reaalkooli vormipandlaga vööd. Patulja oli aldis pisarateni naerma ning terane jälgija. Ta jäljendas kõike, mida ta nägi või kuulis, väga tõetruult ja naljakalt.
Varsti pärast 17. oktoobri manifesti avaldamist kavandati suurt demonstratsiooni Tverskaja värava juurest Kalužskaja väravani. See oli üritus, mida korraldati vanasõna „mitu kokka kõrvetavad toidu põhja” vaimus. Mitu revolutsioonilist organisatsiooni, kes olid selle plaaniga seotud, läksid omavahel tülli ja ütlesid asja korraldamisest lahti, aga kui nad said teada, et määratud päeval tulid inimesed siiski tänavale, saatsid nad kähku manifestantide juurde oma esindajad.
Sellest hoolimata, et Kiprijan Saveljevitš selle mõtte maha laitis ja vastu oli, läks Marfa Gavrilovna koos lustliku ja seltsiva Patuljaga demonstratsioonile.
Oli novembrikuu alguse kuiv ja külm päev, taevas oli ühtlaselt tinahall, sealt langes harvu, lausa üksikuid lumehelbeid, mis kaua ja põigeldes liuglesid, enne kui langesid maha ja kogunesid halli koheva tolmuna teeuuretesse.
Rahvas liikus mööda uulitsat allapoole, see oli tõeline Paabeli segadus, näod ja näod, vativoodriga talvepalitud ja lambanahast mütsid, vanamehed, naiskursuslased ja lapsed, raudteelased vormiriietuses, trammipargi ja telefonijaama töölised üle põlve ulatuvate säärtega saabastes ja nahkkuubedes, gümnasistid ja üliõpilased.
Mõnda aega lauldi „Varšavjankat”, „Te ohvriks end tõite” ja „Marseljeesi”, aga see mees, kes oli rongkäigu ees tagurpidi liikunud ja pihku surutud kubankaga vehkides laulmist dirigeerinud, pani äkki mütsi pähe, lõpetas laulmise, keeras protsessiooni poole selja ja käis selle ees ning jäi kuulatama, mida räägivad ülejäänud korraldajad, kes tema kõrval kõndisid. Lauljad läksid segi ja laul katkes. Nüüd oli kuulda ainult tohutu rahvahulga raksuvaid samme külmunud sillutisel. Heasoovijad teatasid rongkäigu algatajatele, et eespool ootavad demonstrante kasakad. Varitsuse ettevalmistamisest oli telefoniga teatatud lähimasse apteeki.
„Kui nii, siis nii,” ütlesid korraldajad. „Nüüd on kõige tähtsam säilitada külma verd ega tohi pead kaotada. Tuleb otsekohe hõivata esimene avaliku asutuse hoone, mis ette juhtub, teatada inimestele ähvardavast ohust ja ühekaupa laiali minna.”
Hakati vaidlema, kuhu oleks kõige parem minna. Ühed pakkusid välja Poesellide Ühingut, teised Kõrgemat Tehnikakooli ja kolmandad Välismaa Korrespondentide Kooli.
Selle vaidluse kestel hakkas eespool paistma kroonuhoone nurk. Ka selles majas oli õppeasutus, mis sobis pelgupaigaks niisama hästi kui kõik eespool nimetatud.
Kui rongkäik hooneni jõudis, läksid selle juhid poolkaares trepiastmetest üles ukse juurde ja peatasid kätega märku andes protsessiooni pea. Sissepääsu mitme poolega uksed avanesid, rongkäik hakkas täies koosseisus, kasukas kasuka järel ja müts mütsi järel, vajuma kooli vestibüüli ja sealt mööda paraadtreppi üles.
„Lähme aulasse, aulasse!” kostsid tagantpoolt üksikud hõiked, kuid rahvasumm vajus edasi, valgus laiali kooli koridoridesse ja klassiruumidesse.
Kui õnnestus rahvas siiski saali tagasi kutsuda ja kõik toolidel istet võtsid, püüdsid rongkäigu juhid mitu korda koosolijatele teatavaks teha, et eespool on üles seatud lõks, kuid keegi ei kuulanud neid. Peatumist ja majja kogunemist peeti kutseks improviseeritud miitingule, mis kohe läkski lahti.
Käinud lauldes maha pika maa, tahtsid inimesed nüüd natuke aega vaikselt istuda, nad tahtsid, et keegi teine nende asemel vaeva näeks ja kõri pingutaks. Puhata oli nii mõnus, et peaaegu kõiges üksmeelsete kõnelejate esinemiste tühised erinevused jätsid kuulajad ükskõikseks.
Seepärast sai kõige suurema edu osaliseks kõige halvem kõneleja, kes ei vaevanud kuulajaid vajadusega oma juttu jälgida. Iga tema sõna saatis poolehoiukisa. Kellelgi ei olnud kahju, et tema kõne mattus heakskiidukärasse. Kannatamatult kiirustati temaga nõustuma, karjuti „häbi”, koostati protestitelegrammi ja äkki, tüdinedes tema monotoonsest häälest, tõusid kõik püsti, ning oraatori sootuks unustanud, läksid kõik müts mütsi järel ja rida rea järel trepist alla välja uulitsale. Rongkäik jätkus.
Kuni miitingut peeti, oli hakanud lund sadama. Tänavatel oli valge vaip. Lumesadu läks järjest tihedamaks.
Kui tragunid ründasid, ei saadud tagumistes ridades sellest kohe aru. Äkki kostis eestpoolt üha valjenev kõmin, otsekui oleks üle rahvahulga veerenud hurraahüüe. Karjed „appi”, „tapetakse” ning mitmed muud hüüded sulasid ühte millekski arusaamatuks. Peaaegu samal hetkel kihutasid nende hüüete laine kannul läbi kahte lehte vajunud rahvahulga hoogsalt ja hääletult hobuste pead ja lakad ning mõõkadega vehkivad ratsanikud.
Poolrühm ratsutas rahvasummast läbi, keeras ümber, rivistus uuesti ja lõikus tagantpoolt rongkäigu sabasse. Algas peksmine.
Mõni minut hiljem oli tänav peaaegu tühi. Inimesed pagesid põikuulitsatesse. Lumesadu oli hõredamaks jäänud. Õhtu oli kuiv nagu söejoonis. Äkitselt hakkas kuskil majade taga loojuv päike nurga tagant otsekui sõrmega osutama kõigele punasele tänaval: tragunite punase põhjaga mütsidele, maas vedelevale punasele lipule, lumel punaste niitide ja punktiiridena jooksvatele verejälgedele.
Kõnnitee servas ronis end kätega edasi vedades ja oiates purustatud kolbaga mees. Eemal sõitsid sammu mõned ritta võtnud ratsanikud. Nad tulid tagasi uulitsa teisest otsast, kuhu nad jälitades olid sattunud. Peaaegu otse nende jalgade ees jooksis edasi-tagasi Marfa Gavrilovna, tema rätik oli kuklasse vajunud ja ta karjus moondunud häälega üle kogu tänava: „Paša! Patulja!”
Patulja oli käinud kogu aeg tema kõrval ja lõbustanud teda, jäljendades väga osavasti viimast oraatorit, ja äkki, kui tragunid ründasid, oli ta möllus kaotsi läinud. Kähmluses oli Marfa Gavrilovna ise saanud nuudiga üle selja, ja kuigi läbi tema paksu vativoodriga ihukatete ei olnud hoopi tunda, vandus ta ja raputas rusikat eemalduvate ratsanike poole, nördinuna sellest, et teda, vana naist, juleti kogu rahva nähes nuudiga lüüa.
Marfa Gavrilovna uuris ärevalt küll üht, küll teist uulitsa poolt. Õnneks nägi ta äkki poissi vastaskõnniteel. Seal oli koloniaalkaupluse ja kivist üksikelamu vahele lõhesse surunud end käputäis juhuslikke muiduvahtijaid.
Sinna oli nad oma hobuse laudja