„See on metafüüsika, kulla mees. Selle on arstid mulle ära keelanud, seda minu magu vastu ei võta.”
„Noh, jumal teiega. Jätame selle jutu. Te olete õnnelik inimene! Loodus on teil siin selline, et ei jõua ära kaeda. Teie aga elate ega tunne midagi.”
Jõge oli silmadele valus vaadata. See sätendas päikese käes, kaardudes ja kumerdudes nagu raudplaat. Äkitselt lõi vesi virvendama. Sellelt kaldalt oli teisele kaldale teel raske parv hobuste, vankrite, talunaiste ja talumeestega.
„Mõelda vaid, kell on alles natuke viis läbi,” ütles Ivan Ivanovitš. „Näete, Sõzrani kiirrong tuleb. See sõidab siit läbi mõni minut pärast kella viit.”
Taamal veeres üle tasandiku puhas kollaseks ja siniseks värvitud rong, mis suure vahemaa tõttu paistis väga väike. Äkki nad märkasid, et rong peatus. Veduri kohale tõusid väikesed valged aurupilved. Pisut hiljem kostsid veduri ärevad vilehüüded.
„Imelik,” ütles Voskoboinikov. „Midagi on valesti. Rongil pole vähimatki põhjust seal keset sood peatuda. Midagi on juhtunud. Lähme teed jooma.”
6.
Nikat ei olnud ei aias ega majas. Jura taipas, et Nika peidab end nende eest, sest nad ei paku talle huvi ja Jura pole talle sobiv kaaslane. Onu ja Ivan Ivanovitš läksid terrassile tööd tegema ning jätsid Jura sihitult maja ümber lonkima.
Loodus oli siin imekaunis! Iga hetk kõlas peoleo puhas kolmetooniline lõõritus, millele järgnes äraootav paus, et niiske, otsekui vilespillist välja võlutud hääl jõuaks täita kogu ümbruskonna. Lillede tugeva, õhku eksinud lõhna oli palavus liikumatult peenarde kohale naelutanud. See meenutas nii väga Antibes’i ja Bordigherat! Jura pööras kogu aeg pead kas paremale või vasakule. Välude kohal rippus kuulmishallutsinatsioonina ema viirastuslik hääl, Jura kuulis seda lindude meloodilistes trillerites ja mesilaste sumisemises. Jura võpatas, alatasa kangastus talle, nagu hüüaks ema teda ja kutsuks kuhugi kaasa.
Jura läks jääraku äärde ja hakkas laskuma. Ta läks läbi jääraku serval kasvava hõreda ja puhta metsa jääraku põhja, kus kasvas lepavõsa.
Siin oli rõske ja pime, vedelesid tuulest murtud ja jalalt langenud puud, lilli oli vähe, osjade lülilised varred meenutasid talle tema pühakirjaraamatust tuttava Egiptuse ornamendiga kaetud sauasid ja keppe.
Jura meel läks järjest nukramaks. Ta oleks tahtnud nutta. Ta vajus põlvili ja ta silmad läksid pisaratest märjaks.
„Issanda ingel, minu püha kaitsja,” palvetas Jura, „hoia minu mõistus õigel teel ja ütle emakesele, et mul on siin hea ja et ta ei muretseks. Jumal, kui hauatagune elu on olemas, siis saada emakene paradiisi, kus pühakute ja õiglaste palged säravad nagu päike. Emakene oli nii hea ja ei saa olla, et ta oleks patune, heida talle armu, Jumal, tee nii, et ta ei kannataks. Emakene!” Hinge ahistavas ängistuses hüüdis ta ema poole taevas nagu äsja pühakuks kuulutatu poole ning äkitselt ütles tema jõud üles, ta kukkus näoli maha ja kaotas teadvuse.
Tema minestus ei kestnud kuigi kaua. Kui ta teadvusele tuli, kuulis ta, et ülevalt hüüab teda onu. Ta vastas ja hakkas üles ronima. Äkki tuli talle meelde, et ta ei olnud palvetanud oma teadmata kadunuks jäänud isa eest, nagu Maria Nikolajevna oli teda õpetanud.
Kuid pärast minestamist tundis ta end nii hästi, et ei tahtnud loobuda sellest kergendustundest ja kartis, et see kaob. Ta mõtles, et ei juhtu midagi hullu, kui ta palvetab isa eest mõni teine kord.
„Aega on. Küll jõuab,” oleks ta nagu mõelnud. Jura ei mäletanud oma isa üldse.
7. Rongi teise klassi kupees sõitis koos oma isaga, Orenburgi vandeadvokaadi Gordoniga, gümnaasiumi teise klassi õpilane Miša Gordon, üheteistkümneaastane mõtliku näo ja suurte mustade silmadega poiss. Isa sõitis Moskvasse uuele töökohale ja poiss pidi minema üle Moskva gümnaasiumi. Tema ema ja õed olid juba ammu kohal ning tegelesid korteri sisseseadmisega.
Poiss ja isa olid teel juba kolmandat päeva.
Päikesest lubivalgeks pleekinud palava tolmu pilvedes lendas akendest mööda Venemaa, selle põllud ja stepid, linnad ja külad. Teedel venisid voorid, raskelt pöörasid nad teelt ära ülesõidukohtadele, metsikult kihutavast rongist vaadates tundus, et voorid seisavad liikumatult paigal ning hobused tõstavad ja langetavad jalgu ühe koha peal.
Suuremates peatustes tormasid reisijad nagu meeletud joostes puhvetisse, jaama väikeses pargis kasvavate puude tagant valgustas loojuv päike jooksjate jalgu ja paistis vagunite alla.
Üksikult võetuna olid kõik liigutused maailmas kained ja kaalutletud, oma kogusummas aga neid ühendava elu üldisest voolust arutult purjus. Inimesed töötasid ja askeldasid, ajendatuna isiklike murede mehhanismist. Aga kui nende mehhanismide peamiseks mõjutajaks ei oleks olnud ülim ja alustrajav muretus, siis ei oleks need toiminud. Seda muretust sisendas inimeksistentside seostatuse tajumine, veendumus, et need lähevad üle ühest teise, õnnetunne selle puhul, et kõik toimuv leiab aset mitte ainult maa peal, mille rüppe maetakse surnud, vaid veel kuskil mujal, seal, mida ühed nimetavad taevariigiks, teised ajalooks ja kolmandad veel kuidagi teisiti.
Poiss oli kurb ja raske erand sellest reeglist. Tema lõplikuks liikumapanevaks vedruks oli murelikkus, muretusetunne ei toonud talle kergendust ega teinud teda õilsamaks. Ta teadis seda oma päritud iseloomujoont ja otsis endas haiglaselt umbuskliku valvsusega selle tunnuseid. See vaevas teda. Selle olemasolu alandas teda.
Sellest ajast peale, kui ta end mäletama hakkas, ei lakanud ta imestamast selle üle, et kuigi käed ja jalad on ühesugused ning keel ja harjumused on ühised, võib siiski olla kõikidest teistest erinev, ja sealjuures midagi niisugust, mis meeldib vähestele ja mida ei armastata. Ta ei suutnud mõista olukorda, et kui sa oled teistest halvem, siis ei ole abi sinu jõupingutustest end parandada ja paremaks saada. Mida tähendab olla juut? Milleks seda üldse vaja on? Millega hüvitatakse või õigustatakse niisugust otsekui relvitut väljakutset, mis midagi peale häda endaga kaasa ei too?
Kui ta püüdis sellele küsimusele isalt vastust saada, siis too ütles, et poisi lähtepunktid on mõttetud ja niimoodi arutleda ei tohi, kuid ta ei pakkunud asemele midagi sellist, mis oleks köitnud Mišat oma sügava mõttega ja oleks sundinud teda vaikides langetama pea paratamatu ees.
Miša tegi isale ja emale erandi, kuid ajapikku süvenes temas põlgus täiskasvanute vastu, kes olid kokku keetnud selle supi, millest nad enam jagu ei saanud. Ta oli kindel, et kui ta suureks kasvab, lahendab ta kõik ära.
Ka praegu ei oleks keegi võinud öelda, et tema isa talitas valesti, kui ta tormas sellele hullumeelsele järele, kui too tamburisse jooksis, ja et ei oleks olnud vaja rongi peatada, kui too hullumeelne tõukas Grigori Ossipovitši jõuga eemale, tegi vaguniukse lahti ning hüppas täie kiirusega sõitvast rongist pea ees raudteetammile, nagu hüpatakse ujula sillalt vette, kui tahetakse sukelduda.
Et aga pidurikangi tõmbas alla mitte keegi teine, vaid Grigori Ossipovitš, siis järelikult seisis rong