Ema poolt kostab vaoshoitud„mhmh”. Tõstetakse veel kohvipulbrit. Pühitakse veel nähtamatut tolmu. Siis ütleb Britt-Marie:„Nojah, muidu on sul ju raske väikese Elsa jaoks aega leida, Ulricka, me saame ju aru, sa teed ju nii vägevat karjääri.”
Siis tõstab ema kohvipulbrit umbes nii, nagu kujutaks ette, et loobib seda Britt-Mariele näkku. Aga vaoshoitult. Britt-Marie läheb akna juurde, hakkab üht lille nihutama ja ütleb justkui valjusti mõeldes:„Ja sinu elukaaslane on kodus, nagu me aru saame. Ja hoolitseb majapidamise eest.” Siis ütleb ema: „George on pesuruumis,” ja vajutab kõvasti kohvimasina nupule. Aga vaoshoitult.
Britt-Marie noogutab: „Nii seda vist nimetatakse? Elukaaslane? See on ju väga moodne, arusaadav.” Ja ta naeratab jälle. Heasoovlikult. Pühib siis seelikult nähtamatut tolmu ja lisab:„Selles ei ole ju midagi halba, selge see.”
Ema naeratab vaoshoitult ja küsib: „Kas sa tahad sellega midagi mõista anda, Britt-Marie?” Ja siis tõstab Britt-Marie jahmunult pilgu, nagu oleks ta sellest täiesti šokeeritud, et temast nii valesti aru saadi, ja pahvatab otsekohe: „Muidugi mitte, Ulricka! Muidugi mitte! Ma ei tahtnud sellega midagi öelda, mitte midagi ei tahtnud öelda!”
Britt-Marie ütleb alati kõike kaks korda, kui ta on närvis või vihane või nii seda kui teist. Elsa mäletab, kuidas vanaema ja Elsa sõitsid ükskord IKEA-sse, ostsid sealt paksud sinised villatekid ning vanaema istus terve pärastlõuna neid kammides ja pistis kotti kõik, mis põrandale langes. Pärast pidi Elsa taskulambiga trepikojas seisma ja vahti pidama, kui vanaema hiilis alla pesuruumi ja tühjendas koti pesukuivatisse.
Pärast seda ütles Britt-Marie mitu nädalat kõike kaks korda.
Uksest tuleb sisse Alf, nagisevas taksoembleemiga nahktagis ja väga halvas tujus. Tal on käes õhtuleht. Ta vaatab kella. Kell on täpselt seitse.
„Kurat, kirjas oli seitse,” mühatab ta endamisi, pöördumata kellegi poole.
„Kent jääb pisut hiljaks,” ütleb Britt-Marie naeratades ja paneb käed kõhu peale kokku.
„Tal on tähtis kontsernikoosolek Saksamaaga,” seletab ta, justkui saaks Kent kokku terve riigiga.
Veerand tundi hiljem tormab ruumi Kent, pintsak lehvimas nagu keep, ja karjub oma telefoni: „Yez Klaus! Yez! We will dizcuzz it at ze meeting in Frankfurt!”Alf tõstab pilgu oma õhtulehelt, koputab vastu kella ja pomiseb: „Kurat, ma loodan, et me ei teinud sulle sellega tüli, et me õigeks ajaks kohale tulime.” Kent ei tee temast välja, lööb Lennarti ja Maudi poole vaadates reipalt käsi kokku ja muigab:„Kas hakkame nüüd koosolekuga pihta? Ah? Lapsi siin ju ei tehta!” Siis pöördub ta kärmelt ema poole, osutab tema kõhule ja muigab:„Vähemalt mitte rohkem lapsi!” Kui ema kohe naerma ei hakka, osutab Kent uuesti tema kõhule ja ütleb veel korra „vähemalt mitte r-o-h-k-e-m lapsi!”, seekord natuke valjemini. Justkui oleks viga selles.
Maud pakub küpsiseid. Ema pakub kohvi. Kent rüüpab lonksu, võpatab ja ahmib õhku:„Oi! Kange!” Alf joob tassi ühe sõõmuga tühjaks ja pomiseb: „Täpselt paras!” Britt-Marie võtab pisitillukese lonksu, asetab tassi peopesale, naeratab heasoovlikult ja märgib:„Minu meelest on küll natuke kange.” Siis heidab ta emale vargse pilgu ja lisab: „Ja sa jood kohvi, Ulricka, kuigi oled rase.” Ja enne kui ema jõuab vastata, vabandab Britt-Marie kärmelt:„Selles ei ole ju midagi halba, selge see. Selge see!”
Siis kuulutab Kent koosoleku avatuks ja siis tülitsevad kõik kaks tundi selle pärast, mille pärast nad eelmisel koosolekul tülitsesid.
Selsamal hetkel hiilibki Elsa sealt minema, nii et keegi ei pane tähele.
Koosolekuruum asub esimesel korrusel, kohe välisukse juures, keldritrepi kõrval, mis viib alla keldribokside juurde, garaaži ja pesuruumi. On kuulda, et George on seal. Elsa hiilib trepist üles teisele korrusele. Piilub Monstrumi korteri ukse poole, aga rahustab ennast mõttega, et väljas on veel valge. Monstrum ei käi päevavalges kunagi väljas.
Siis vaatab ta Monstrumi kõrvalkorteri ust, mille postkastil ei ole nimesilti. Vaatab ust, mille taga elab Sõber. Elsa seisab uksest kahe meetri kaugusel ja hoiab hinge kinni, sest kardab, et elukas rammib ukse maha, viskub rusude vahelt välja ja kargab Elsale kõrri, kui kuuleb, et ta tuleb liiga lähedale. Ainult vanaema nimetab Sõpra Sõbraks. Kõik teised ütlevad tema kohta „võitluskoer”. Eriti Britt-Marie.
Elsa muidugi ei tea täpselt, kuidas Sõbra võitlusvaimuga lood on, aga igatahes ei ole ta elu sees nii suurt koera näinud. Kui ta kuuleb puust ukse tagant seda haukumist, on tal tunne, nagu saaks ta topispalliga vastu kõhtu.
Elsa on näinud teda ainult ühe korra vanaema korteris, paar päeva enne seda, kui vanaema jäi haigeks. Aga vaevalt ta oleks mõne Peaaegu-Ärkvel-Maa varjuga kohtudes suuremat hirmu tundnud.
Oli laupäev ning vanaema ja Elsa pidid minema dinosauruste näitusele. Tol hommikul oli ema pistnud Gryffindori salli luba küsimata pesumasinasse ja sundinud Elsat panema kaela teise salli. Rohelise. Slytherini-rohelise. Sel naisel võib empaatiavõime vahel täiesti puududa, leiab Elsa ja läheb ikka veel vihaseks, kui see talle meelde tuleb.
Sõber lamas vanaema voodil nagu sfinks püramiidi ees. Elsa seisis esikus nagu soolasammas ja muudkui vahtis seda hiiglaslikku musta pead ja neid silmi, mis olid nii tumedad, et paugupealt oli raske öelda, kas need olid üldse silmad või looma koljus haigutavad kuristikud. Elsa ei olnud elu sees näinud suuremat elukat.
Vanaema astus muidugi köögist esikusse ja hakkas mantlit selga panema, nagu oleks see kõige loomulikum asi universumis, et tema voodis lamab üüratu elukas.„Kes ... see on?” sosistas Elsa. Vanaema rullis ainult sigaretti ja vastas muretult:„See on Sõber. Ta ei tee sulle midagi, kui sina talle midagi ei tee.” Hea öelda, mõtles Elsa nördinult. Tont teab, mis niisugust elukat provotseerida võib. Ükskord sai Elsa koolis kolaka ühe tüdruku käest, kes teda vihkab, sest tüdruku arvates oli Elsal kole sall. Elsa polnud talle mitte midagi muud teinud, aga ta lõi Elsat. Ja nüüd seisis Elsa siin, ja tema tavaline sall oli pesus ja tal oli kaelas hoopis teine sall, mille oli valinud ema, ja siis tuldi talle ütlema, et elukas ei tee talle midagi, kui tema elukale midagi ei tee. Aga Elsal polnud ju õrna aimugi, millised sallid elukale meeldivad ja millised ei meeldi, nii et kuidas oli võimalik temalt oodata, et ta oskaks mingi toimiva ellujäämisstrateegia välja mõelda? Ah?
Nii et lõpuks ütles Elsa väriseval häälel:„See ei ole minu sall! See on ema oma! Tal ei ole üldse maitset!” ja taganes ukse poole.
Sõber ainult jõllitas teda. Või Elsa igatahes arvas, et jõllitas, kui need ikka silmad olid. Ja näitas siis hambaid – Elsa oli selles peaaegu kindel. Aga vanaema vangutas pead ja pomises midagi, mis kõlas nagu„lasteaed” ja pööritas Sõbrale silmi. Siis otsis ta Renault’ võtmed välja ning tema ja Elsa sõitsid dinosauruste näitusele. Elsal on meeles, et vanaema jättis korteri ukse pärani lahti, ja kui nad Renault’s istusid ja Elsa küsis, mis Sõber vanaema juures teeb, vastas vanaema:„Tuli külla.” Kui Elsa küsis, miks ta oma korteris nii tihti haugub, vastas vanaema rõõmsalt:„Haugub? Ah, ta haugub ainult siis, kui Britt-Marie mööda läheb.” Ja kui Elsa küsis, miks, venis vanaemal suu kõrvuni ja ta vastas:„Sest see pakub talle lõbu.”
Siis küsis Elsa, kelle juures Sõber elab, ja vanaema ütles:„Kõik ei pea ju kellegi juures elama, püha müristus, mina näiteks ei ela kellegagi koos.” Ja kuigi Elsa väitis visalt, et see võib ehk mingil määral olla seotud asjaoluga, et vanaema ei ole koer, ei öelnud vanaema selle kohta rohkem midagi.
Nüüd seisab Elsa trepikojas ja koorib Daimi šokolaadi paberist lahti. Ta viskab esimese šokolaadi nii kiiresti sisse, et postipilu kaas kolksatab, kui ta selle lahti laseb. Ta hoiab jälle hinge kinni ja tunneb peas südamelööke. Aga siis meenuvad talle vanaema sõnad, et ta peab kähku tegema, et all majakoosolekul viibiv Britt-Marie kahtlustama ei hakkaks. Sest Britt-Marie ei salli Sõpra silmaotsaski. Niisiis tuletab Elsa endale meelde, et ta on Miamase rüütel, ja ta avab postipilu pisut julgemalt.