Kirjad aadressi John Smith’i nimele ja saada tema erasekretäri kaudu. Härra nimi ei ole John Smith, ent ta eelistab jääda tundmatuks. Sinule jääb ta alati John Smith’iks. Põhjus, miks ta kirju soovib, on järgmine: tema arvates kirjade kirjutamine näitab isiku võimeid kirjanduslikul alal.
Ta soovib seda, kuna sul puuduvad omaksed, kellega võiksid olla kirjavahetuses, ja samuti, et olla teadlik su edust. Ta kunagi ei vasta su kirjadele, ega pööra neile mingit tähelepanu. Ta isegi vihkab kirjutamist ning seepärast ei soovi, et sa muutuksid talle koormavaks. Juhul, kui vastus kirjale on hädavajalik, näiteks juhul, kui sind visatakse koolist välja — ma loodan, et seda ei juhtu — võid sa pöörduda kirja teel ta erasekretäri härra Grieggs’i poole. Need igakuised kirjad on kohustuslikud; ainuke vastutasu, mida härra Smith nõuab. Kirjade saatmises pead olema täpne, nagu oleksid need arved, mis nõuavad tasumist. Loodan, et säilitad kirjas viisakat tooni, mis oleks eduks su arengule. Ära unusta, et kirjutad John Grieri Maja hooldajale.“
Jerusha silmad otsisid igatsevalt ust. Ta oli erutatud ja ta ainsaks sooviks oli põgeneda proua Lippett’i labasuste eest ning seda kõike järele mõelda.
Ta tõusis ja tegi katset uksele läheneda. Proua Lippett aga kutsus ta käeviipega tagasi.
„Loodan, et oled tänulik õnne eest, mis sulle on osaks saanud. Mitte paljudele tüdrukutele sinu olukorras ei avane sellised võimalused. Sa pead alati meeles pidama —“
„Mina? — Jaa, proua, tänan! Mõtlen, kui see on kõik, siis lähen lapin Freddie Perkins’i püksid, mis vajasid veidi parandamist.“
Uks tema taga sulgus. Proua Lippett vahtis seda avasui, ta kõne lõpp oli hõljumas kesköös.
215, Fergussen Hall,
24. septembril.
Kallile lahkele hooldajale, kes saadab orvu kooli.
Siin ma nüüd olen. Eile sõitsin neli tundi rongis. See on haruldane juhtum, eks ole? Ma pole kunagi varem reisinud.
Kool on suur, päris metsik koht ja ma eksin siin igal sammul. Kui tunnen end rohkem kodus, kirjutan sellest lähemalt, samuti ka tunnikavast. Täna on laupäeva õhtu ja õppetöö algab alles esmaspäeval. Käesolev kiri on tutvustamiseks.
Veider on kirjutada kirju inimesele, keda sa ei tunne. Ja kirjutamine tundub mulle üldse naljakana, sest olen oma elus kirjutanud ainult kolm või neli kirja, sellepärast palun minu kirja mitte võtta eeskujuna.
Eile hommikul enne lahkumist oli mul tõsine jutuajamine proua Lippettiga. Ta õpetas mind, kuidas käituda kuni elu lõpuni; eriti toonitas seda lahke härra suhtes, kes on mulle nii suureks abiks. Püüan olla väga aupaklik.
Aga kuidas võib osutada austust isikule, kes laseb end hüüda John Smithiks? Miks ei valinud Te isikupärasemat nime? Võin ju niisama hästi adresseerida kirju „Kallis Konks“ või „Kallis Riidenagi“.
Olen mõtelnud Teist sel suvel väga palju. Tundub, et pärast kõiki neid aastaid keegi tunneb su isiku vastu huvi, nagu oleksin leidnud enesele perekonna. Näib, nagu kuuluksin nüüd kellelegi — ja see on õige rahuldav tunne. Aga siiski, kui mõtlen Teile, on mu fantaasia väike — kujutlen teist ainult kolme järgmist omadust:
1 Teie olete pika kasvuga;
2 Teie olete rikas;
3 Teie vihkate tütarlapsi.
Võiksin Teid hüüda kalliks härra Tütarlaste-vihkajaks, kuid see on pisut solvav minule. Või kallis härra Rikas-mees, milline nimi oleks jälle solvav Teile, nagu oleks raha ainuke tähtis asi Teie suhtes. Pealeselle on rikas olla ainult väline joon. Võib-olla pole Teie elu lõpuni rikas; palju tarku mehi hävivad. Aga pikk olete surmani. Nii otsustasin ristida Teid „Pikakoivaliseks Isaks“. Loodan, et Teie ei pahanda. See on ainult omavaheline lemmiknimi — sellest me proua Lippettile ei räägi, eks ole?
Kahe minuti pärast lööb kell kümme. Meie päev on kella kolistamisega jaotatud osadesse: söömine, magamine ja töötamine käivad kella järgi. See on väga elustav, tunnen end nagu tuletõrjehobune. Seal ta juba on. Tuled kustutada! Head ööd!
Jälgige, millise täpsusega allun määrustele (kodukorrale) — tänu John Grieri Maja treeningule.
Aupaklikult Teie
Jerusha Abbott.
1. oktoobril.
Kallis Pikakoivaline Isa!
Armastan kolledžit ja armastan ka Teid, et saatsite mind siia. Olen väga, väga õnnelik ja nii erutatud, et vaevalt saan und silma. Teie ei või ette kujutada, milline vahe on kolledži ja John Grieri Maja vahel. Ma ei võinud iialgi aimata, et maailmas on olemas niisugune koht. Mul on kahju igaühest, kes ei ole tütarlaps ja kes ei või tulla siia. Olen kindel, et see kolledž, kus Teie õppisite, polnud nii ilus.
Mu tuba asub teisel korral, kus algab mingisugune tornisarnane ehitus. Samal korral on ka kolm teist tüdrukut — üks vanem, kes kannab alati prille ja palub meid, et oleksime vaiksemad, ja kaks „rebast“, nimega Sallie McBride ja Julia Rutledge Pendleton. Sallie’l on punane juus ja ninaots ülespoole, aga ta on üsna sõbralik; Julia on New Yorgist, aga ta pole mind veel märganud. Nad elavad ühes toas, kuna see vanem ja mina omame eraldi toa. Harilikult „rebased“ ei saa üksikuid tube, nad on väga kehvad, mina aga sain küsimata.
Mu tuba asub põhjapoolsel küljel; tal on kaks akent ja ilus väljavaade. On puhkuseks elada üksinda toas; nüüd alles tunnen, kui rahulik see on, pärast kaheksatteistkümmend aastat, millal sul on olnud kakskümmend toakaaslast. Paistab, nagu oleks esimene juhus õppida tundma Jerusha Abbotti. Mõtlen, et mulle ta meeldib.
Aga kuidas Teile?
Teisipäeval.
Nad korraldavad „rebaste“ korvpallivõistluse ja teate, ma võtan ka osa. Olen muidugi väike, aga kohutavalt kärmas ning väle. Kuna teised hüppavad õhus, võin mina nende jalgade juurest maast kahmata palli lõpmata kiiresti. Saab palju nalja, kui praktiseerime pallimängu kolledži mänguväljakul. Mängime harilikult õhtupoole. Puud on punased ja kollased, õhk täis suitsulõhna. Naabruses põletatakse kuivanud lehti. Igaüks meist kilkab ja naerab. Need on kõik õnnelikud tüdrukud, keda mina olen näinud, ent õnnelikem olen ma ise!
Kavatsesin Teile kirjutada pika kirja, kõigest, mida siin õpin (proua Lippett ütles, et Teie soovite teada), aga seitsmes kell on helisenud ja kümne minuti pärast pean olema kooli mänguväljakul vormiriietes — mänguvalmis. Kas loodate, et saan võtta osa võistlustest?
Alati Teie
Jerusha Abbott.
P. S. (kell 9).
Sallie McBride pistis parajasti pea mu ukse vahelt sisse ja ütles nii:
„Igatsen väga koju, nii et ei suuda enam seistagi. Kas sina ka tunned kojuigatsust?“
Naeratasin ja vastasin „ei“, mõtlesin, et olen tugev vastu pidama. Olen väljaspool kojuigatsust. Kas olete kunagi kuulnud, et keegi tunneb varjupaigaigatsust?
10. oktoobril.
Kallis Pikakoivaline Isa!
Kas olete kunagi kuulnud Michelangelost?
Ta oli kuulus kunstnik, kes elas Itaalias keskajal.