Rappudes mööda Goharri mošeest meenus mulle ühesilmne Hamid, kes hõõrus kord sidrunilõiku piilari vastu, enne kui hakkas seda lutsima. See, oli ta öelnud, on kindel vahend neerukivide vastu. Ta elas siis kuskil siin linnajaos, nende tagasihoidlike kohvikute kandis, mis on täis loomupärast hiilgust, nagu roosilõhnaline joogivesi või vardas küpsev, tuviliha, riisi ja pähklitega täidetud lambakere. Need kõhtu hellitavad söögikorrad, mis rõõmustasid linna kõhukaid pašasid!
Kuskil siin, libisedes mööda araabia kvartali serva, teeb tramm hüppe ja pöörab järsku kriginal ümber. Hetkeks paistab purunenud hoonetekanga vahelt väikese veeväljasurvega paatide sadamanurk. Sõjaohud merel kasvatasid nende aluste arvu päratusuureks. Värviliste kuplitega felukid, kolmnurkse ladina purjega Genova paadid, veinipurjekad, kuunarid ning iga kuju ja suurusega kuunarprikid, mis pärinesid kõikjalt Levantist. Terve mastide, peelide, kummitavate Egeuse silmade, nimede, taglaste ja sihtkohtade antoloogia. Nad seisid oma peegelpiltidega paaris päikese käes ja viibisid sügavas veetransis. Siis kadusid järsku silmist ja lahti hakkas kerima Grande Corniche, suursugune pikk rannapromenaad, mis ääristab hellenismiaja pankurite, puuvillavisionääride, kõigi Euroopa ärimeeste moodsat pealinna, kus ettevõtted olid taas õitsele löönud ja kinnitanud Aleksandri vallutuseunelmat pärast sajanditepikkust tolmu ja vaikust, mille Amr olid linnale peale sundinud.
Ka siin oli kõik püsinud suhteliselt muutumatu, välja arvatud pilvede kaupa khakikarva mundrites sõdureid, keda liikus kõikjal, ja tihe uute baaride lööve, mis olid samuti kõikjal, et sõdureid toita. Cecili ees olid veokite pikad read tõrjunud välja taksopeatused. Konsulaadi ees seisis võõras meremehest valvur, seljas täägiga püss. Ei saanud öelda, et kõik oleks pöördumatult muutunud, sest need külalised nägid välja loiud ja ajutised nagu maamehed, kes on tulnud laada ajaks linna. Varsti pidi avanema lüüs, mis imeb nad kõik kõrbelahingute suurde reservuaari. Aga oli ka üllatusi. Näiteks konsulaadis istus laua taga väga paks kuningkrevetti meenutav mees, kelle kokkusurutud valgetel sõrmedel olid selsamal hommikul hoolikalt viilitud pikad pähklikarva küüned ja kes kõnetas mind familiaarselt. „Minu ülesanne võib tekitada teis pahameelt,“ pasundas ta, „aga see on siiski vajalik. Me püüame kratist kinni saada igaühel, kel on mõni eriline oskus, enne kui sõjavägi nad endale võtab. Teie nime saatis mulle suursaadik, kes on määranud teid tsensuuriosakonda, mille me just avasime ja milles on meeletu personalipuudus.“
„Suursaadik?“ See oli hämmastav.
„Ta on vist teie sõber?“
„Ma vaevalt tunnen teda.“
„Sellegipoolest pean ma täitma tema korraldust, kuigi mu vastutusala on teine.“
Ma pidin täitma mitu vormi. Paks mees, kes polnud ebasõbralik ja kelle nimi oli Kenilworth, aitas mul armulikult seda teha. „Mulle on see pisut mõistatuslik,“ ütlesin mina. Ta kehitas õlgu ja laiutas valgeid käsi. „Ma soovitan, et arutage seda, kui kohtute suursaadikuga.“
„Aga mul polnud kavas …“ ütlesin ma. Kuid seda näis olevat mõttetu edasi rääkida, kuni ma avastasin, mis on selle taga peitus. Kuidas võis Mountolive …? Aga Kenilworth rääkis minuga jälle. „Ma oletan, et teil võib minna nädal aega, enne kui leiate elamise ja end sisse seate. Kas ma teatan sellest osakonnas?“
„Kui te soovite,“ ütlesin ma hämmastunult. Mind lasti vabaks ja ma veetsin natuke aega keldris, kaevates välja oma kulunud laevakirstu ja valides sellest mõne respektaabli linnahilbu. Asjad pruunis paberkotis, läksin ma aeglaselt mööda Corniche’it Cecili hotelli poole, kus ma kavatsesin võtta toa, käia vannis, ajada kabet ja valmistuda külaskäiguks Nessimi maamõisa. See hakkas mul juba peas kangastuma, mitte just ärevusega, aga siiski rahutukstegevalt nagu mis tahes seiklus. Ma seisin mõnda aega, vaadates alla siledale merele, ja kuni ma seal seisin, sõitis maja ette suur hõbedane, nartsissikujuliste ilukilpidega Rolls Royce ja sellest hüppas tüse habemega isik, kes tuli jooksusammul, käed õieli minu poole. Alles siis kui ma tundsin ta käsi Gallia-pärases tervituses mu õlgu embavat ja habet mu põske riivavat, suutsin ma õhku ahmides hüüda: „Pombal!“
„Darley.“ Ikka veel õrnalt mu kätest kinni hoides ja silmis pisarad, tõmbas ta mind kõrvale ja istus raskelt ühele kivipinkidest, mis ääristasid rannapromenaadi. Pombalil oli seljas ta parim tenue[5.]. Ta tärgeldatud mansetid krudisesid kangelt. Tume habe ja vuntsid andsid talle muljetavaldava, ent ka kuidagi haletsusväärse ilme. Kõigest välisest hoolimata näis ta olevat jäänud iseendaks. Ta vaatas välistest asjaoludest läbi nagu ülesmukitud Tiberius. Vaikides ja tundeliselt silmitsesime teineteist pika hetke. Me mõlemad teadsime, et vaikusehetke pühitsemine tähendas meile valu Prantsusmaa langemise pärast, sündmuse pärast, mis sümboliseeris liigagi selgelt Euroopa enese psüühilist kollapsit. Me olime nagu leinajad nähtamatu kenotaafi juures need paar vaikusehetke, mis mälestasid inimtahte parandamatut murdumist. Tema käepigistuses oli tunda raske tragöödia häbi ja meelehärmi ning ma otsisin meeleheitlikult mingit fraasi, mis võiks teda lohutada ja kinnitada, et niikaua kui maailma sünnib kunstnikke, ei saa Prantsusmaa ise kunagi päriselt surra. Aga sõjavägede ja lahingute maailm oli liiga pingeline ja konkreetne, et mõte ei jääks selle taustal teisejärguliseks, sest kunst tähendab tegelikult vabadust, aga see oligi kaalul. Lõpuks suutsin ma öelda: „Pole midagi. Täna nägin ma väikest sinist Lorraine’i risti igal pool õitsemas.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или